Üks raamat mitme eest

Hillar Palamets Foto: SCANPIX

Hillar Palamets on jällegi hoolitsenud selle eest, et rahvas oleks valgustatud. Ta on kirjastuses Atlex pannud kokku teatmeteose «Mõtteid ja meenutusi mälumängudest. Koos seitsme teadmiste samba ja tekstidega Tartu ajaloost» (Tartu, 2013), millel on kaks poolt. Esimese (lk 9–102) moodustab mälumängude tehnoloogia, teise (lk 104–268) hulk temaatiliselt rühmitatud küsimusi koos vastustega neile. Ühelt poolt tohutu suur töö, teiselt poolt mitu põhimõttelist vaieldavust, kus mina, 1975. aasta Eesti kõrgkoolidevahelise mälumängu meeskondlik võitja, arvan teisiti kui autor.

Jättes siin toimetuslikud üksikasjad – nagu tekstis nimetatud isikute sünniaastast või eluaastatest loobumine – kõrvale, alustaksin sellest, et mäluga opereerimine ei ole siinkirjutajale esmajoones mäng, vaid mälu hoidmine samas mõttes nagu seda tuleb teha tervise kõigi teistegi osadega. Vanamammi, kes lahendab saksakeelseid ristsõnu, ei ole kilbar, vaid tuletab kunagi õpitud keelt taas meelde. Tartu Ülikooli rahvaluuleprofessor Walter Anderson pidas unenäopäevikut. Sama tegi tema kolleeg, psühholoog professor Konstantin Ramul, kes kogus ka teiste õppejõudude omi ja on katkeid neist avaldanud. Kaht legendaarset professorit ei huvitanud isikliku mälupildi paremus, küll aga selle täpsus ja isegi kontrollitavus.

Kui nii, siis on mälumäng mälu korrashoidmise üks erijuhte, õieti piirsituatsioon tõe omaksvõtmisel etteantud tingimustel (lähedusaste, aeg, tõestusvõimalus). Vahe seisneb selles, et mälu ilma mänguta lubab inimesele minna tagasi olukorda, kus mälu nagu poleks veel tekkinud, samas kui mälumäng tunnistab ainult võitmist.

Kõike siiski ainult mälu ja mälumängu erisusele taandada ei saa. 1960.–1970. aastatel polnud mälumänguks valmistumisel võimalik piirduda üksnes ühe suuremahulise teatmeteosega, vaid lugeda tuli paljut, mitmes keeles ning üldajaloolises mõõtkavas.

Niisiis oli nondel mängudel ka oma sotsiaalpedagoogiline funktsioon, mis seejuures oli selgesti antielitaarne või antinomenklatuurne. Ma ei kujuta ette, et Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee liikmed oleksid isekeskis võistelnud küsimuses, mitu Lenini ordenit oli marssal Georgi Žukovil (1896–1974). Neid oli kuus. Mälumänge seevastu võis mängida igaüks, ehkki sageli hoopis teises helistikus, kui esitab oma raamatus Hillar Palamets. Näiteks suurepärane jutustaja Eesti Kirjandusmuuseumi kevadistel lõkkeõhtutel Nüpli järve ääres oli teenekas bibliograaf Herbert Laidvee (1908–1990), kes uurijana ei kirjutanud õieti midagi. Tema lood aga rajanesid andmestikul ja seostel, mida võis tunda üksnes väga hea mäluga õpetlane. Tema õpetas mälu kasutamist, mitte kuidas olla ühel hetkel kõige targem.

Paljud Hillar Palametsa fikseeritud küsimustest on üsna rasked, mis tähendab, et neile vastamiseks tuleb oma valdkonnaga tegelda pidevalt. Ja tõepoolest nõuab mälumäng head kontsentratsioonivõimet – nagu ka üldistusoskust. Võib-olla oli nende omaduste hajumine üks põhjusi, miks jäid episoodilisteks ja puudutasid eeskätt anekdootilisi seiku Villem Ernitsa (1891–1982) memuaarsed jutualged. Teda ei saanud mälumängutreenerina kasutada, kuigi ta oli kindlasti palju lugenud ja nooremana ka reisinud õppejõud.

Muide, Hillar Palamets toob  lk 16 ära mõned kunagise tervishoiuprofessori Aleksander Rammuli (1875–1949) eksamiküsimused. Enamik neist on antsakad ning reedavad seda, mida teab Hillar Palamets isegi: eksam, kui selle käigus ei sünni loomingut, on kriitilise õppejõu jaoks kursuse kõige valusam osa. Rammul esitas oma küsimusi vormi pärast. Arvates, et eksamile tuleb neiu, ja vaatamata tudengi poolegi, küsis ta hilisemalt akadeemikult Paul Aristelt (1905–1990): kas te menstruatsiooni ajal võite laulda? «Ei või,» kõlas vastus, ja kuna professor luges selle õigeks, oli Paul Aristel hinne «väga hea» käes.

Kuid Hillar Palametsa raamat ei koosne anekdootidest. Meie ees on harjutamiseks sobiv kogus ülesandeid.

Raamat

Hillar Palamets

«Mõtteid ja meenutusi mälu­mängudest»

Atlex 2013

268 lk