Eestimaal ei ole teist sellist mäluasutust, mis oleks kodutu kombel nii palju kolinud, jäänud ilma oma unistuste uuest majast ja leidnud muu puududes peavarjuks kunagise Nõukogude sõjaväelaste vangla. Ning ootaks remondiraha nappuse tõttu juba üle kümne aasta paremat homset pooleldi renoveeritud majas. Mõnikord on südikus lausa imetlusväärne, sest kõigist raskustest hoolimata ei katkenud ühe väikerahva ühise mälu talletamine filmi-, foto- ja helikogude näol.
Eesti filmi 100 aasta juubeli puhul pärjati kiidusõnadega hulgaliselt tegijaid, kellele langenud aupaiste ning suur tähelepanu olid kindlasti auga välja teenitud. Kuid prožektorite kiirtevihku pole seni sattunud üks asutus, millel on oluline roll Eestiga seotud filmide (peale selle ka foto- ja helimaterjalide) kogumisel ja säilitamisel.
See on Eesti filmiarhiiv, kus hoitakse Eesti filmipärandit alates esimese Eesti filmitegija Johannes Pääsukese loomingust kuni tänapäevaste kunstiteosteni välja. Filmiarhiiv pakub lahkelt abi kõigile huvilistele ning on heaks andmepangaks nii ajaloo- kui ka filmihuvilistele. Kuid asutuse enda käidud tee ei ole olnud just kergete killast.
Keeruline ajalugu
Kuigi Eesti foto-, hiljem ka filmiarhiivi rajamise mõte tekkis juba 1920ndatel, jõuti tegudeni ligi kümme aastat hiljem. Tegevusele andis seadusliku aluse 1935. aastal vastu võetud arhiiviseadus, kus oli kirjas, et tuleb koguda filmi- ja fotokroonikat. Sellele järgnes riigisekretär Karl Terrase kinnitatud «Riigiarhiivi Eesti kroonika koostamise ja filmi- ning fotoarhiivi korraldamise kodukord» 1936. aastast.
Filmiarhiivi direktor Ivi Tomingas: «Esimesena jõudsid arhiivi Eesti Kultuurfilmi filmid. Tol ajal koguti filmid ja fotod riigiarhiivi osakonda, Toompeal paiknevasse, esimesse hoidlaks kohandatud Landskrone torni. Eesti Vabariik oli enne Teist maailmasõda väga ettenägelik, sest tänu tolleaegsele arhiiviseadusele on nüüd meil üsna hea kollektsioon ennesõjaaegsetest filmidest.»
Esialgu tundub mõistusevastasena, et nõukogude võimu saabumine mõjus arhiivindusele kosutavalt. Kuid nii see oli – paljude asutuste natsionaliseerimine ja likvideerimine tõi kaasa ulatusliku kogude täienemise. Näiteks saadi fotod riigistatud fotoateljeedest. Teise maailmasõja puhkedes ja rinde lähenedes hakati Leningradi evakueerima väärtuslikumate filmide negatiive, kuid need läksid teel kaduma. Õnneks jäid alles filmide positiivkoopiad. Saksa okupatsiooni ajal viidi filmid nende suure tuleohu tõttu vanasse kaubalao hoonesse Tolli tn 6. Pärast sõda paigutati need Landskrone torni tagasi. Kuid 1953. aastal tuli jälle kolida, seekord viis tee Maneeži tänavale.
1970. aasta 14. septembril võeti vastu ENSV Ministrite Nõukogu määrus ENSV Filmi-, Foto- ja Fotodokumentide Riikliku Keskarhiivi asutamise kohta alates 1. jaanuarist 1971. Aasta hiljem (1972) koliti filmid Lasnamäele endise lennuvälja kasarmuhoonesse. Fotoosakond jäi esialgu Maneeži tänavale, kuid 1980. aastal viidi terve arhiiv Lasnamäele endistesse sõjaväehoonetesse, mis kohendati hädapärasteks hoidlateks.
Filmiarhiivi juhtivkonsultant Pearu Tramberg: «Kui ma 1972. aasta novembris tööle tulin, siis oli asutus Lasnamäel, kus praegu on suur elamurajoon. Filmiarhiivi järjekordseks ajutiseks koduks said Nõukogude Liidu armee lennuvälja hooned. Lasnamäe endise sõjaväelennuvälja territoorium oli kinnine ja ümbritsetud kõrge plankaiaga. Vett toodi tsisternautoga ning WC asemel oli kuivkäimla. Dispetšeri torn ehitati ümber fotoosakonnaks ning lendurite meeskonnaruumid kohandati hoidlateks. Kui hakati Lasnamäe elamumassiivi ehitama, siis taheti meist lahti saada. Mäletan, kuidas üks tolleaegne kõrge linnategelane ja praegune Tallinna aukodanik küünitas end üle plangu ja karjus: «Välja viskan teid, raisad!»
Kuid meil polnud kuhugi minna. Aga kui muud võimalust enam polnud, siis kutsuti kohale tuletõrje, kes leidis, et kõik on äärmiselt tuleohtlik ning tegevust ei tohi jätkata. Uksed pitseeriti kinni ning siis algas jälle üks kodu otsimise ja kolimiste jada, mis kestis vaheaegadega veel ligi 14 aastat. 1982. aastal leiti meile koht Pirita kinos. Aga seal tööruume polnud. Siis anti meile Faehlmanni tänaval üks kelder, kus kõik istusid, pead-jalad koos. Edasi saime endale Maneeži tänava riigiarhiivi esimese korruse, kus varem tegutses Tallinna pandimaja. Vahepeal olid fotoosakond ja helistuudio Tobiase ja Faehlmanni tänava elumajade keldrites.»
1980. aastate keskel tekkis lootus, et lõpuks saadakse oma unistuste maja, sest selle projekteerimiseks eraldati vajalikud summad. Kuid siis ajad muutusid ja ilusaks unistuseks see jäigi. Aastatel 1992–1996 asus osa arhiivist peale Maneeži tänava riigiarhiivi ruumide ka endises nn parteiarhiivi hoones Tõnismägi 16.
Praeguse, Ristiku 84 maja leidis arhiivirahvas suures hädas ise ning asjad hakkasid justkui juba laabuma, sest anti raha hoone remondiks ja ümberehitamiseks. Kuid kõik tunduski kuidagi liiga ilus ning katsumuste kole koll oli jälle platsis – pärast 2000. aastat ei ole remonti tehtud ning osa vajalikest töödest jäi lõpetamata. Näiteks kummitab siiani hoidlate ruumipuudus ja endiselt asub hulk filme tolmava põrandaga nn ajutises hoidlas.
Ivi Tomingas: «1989. aastal sai me arhiivi nimeks lihtsalt Eesti Filmiarhiiv. Seda nime kanname siiamaani ning kui 1999. aastal moodustati arhiividest üks terviklik rahvusarhiiv, siis nüüd oleme selle üks osa ehk struktuuriüksus. Aastatel 1979–2001 juhtis meie arhiivi Harald Raudi, kelle ajal kõik need suuremad kolimised ja oma kodu otsimised toimusid.
2013. aasta alguses töötas meil 23 inimest. Filmiarhiivis on kaks funktsionaalset osakonda: esimene tegeleb säilitamisega ja teise ülesandeks on kogumine, kirjeldamine ning kõik kasutamisega seonduv. Nii filmid, fotod kui ka helisalvestised nõuavad suuremat tähelepanu, sest need pole ajas nii püsivad kui paber. Praegu arvatakse, et nüüdisaegne tselluloidfilmilint võib vastu pidada ligi 500 aastat. Aga meil on arhiivis filmilinte algusaegadest ehk nitroalusel filmilinte, need võivad ka kaua säilida, kui hoiutingimused on head. Kuid nitrofilm on see, mis kipub üldjuhul kiiremini lagunema. Ega midagi muud teha polegi kui uusi koopiaid valmistada või film ära digiteerida.»
Üle-eelmisel aastal lõppes nitrofilmide digiteerimise projekt. Digiteeriti need filmid, millel polnud tagatiskoopiat. Originaale säilitatakse nii kaua kui võimalik, sest näiteks Skandinaavia maades, kus filmide digiteerimisega alustati ligi kümme aastat tagasi, jõuti tõdemusele, et tuleb minna juba uuele ringile.
Sest vahepeal on digitehnika tormiliselt arenenud. Pole head halvata ja vastupidi – tagantjärele vaadates tundub isegi hea, et siinmail alustati filmide digiteerimisega alles mõned aastad tagasi. Tööd tehakse filmiarhiivi ruumides Ristiku tänaval. Enne kui MTÜ Digikeskus muretses endale moodsa filmiskanneri, valmistati digikoopiad Soomes, kuid see oli väga kallis.
Keelatud filmid ja fotod
Nõukogude inimese mälust püüti kõike vana ja kodanlikku kustutada, seepärast pääsesid tundlikud materjalid ainult tänu sellele, et need salastati.
Ivi Tomingas: «Alustasin arhivaarina peaaegu kohe pärast ülikooli lõpetamist. Kui 1985. aastal tööle asusin, siis oli asutuse nimeks Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Filmi-, Foto- ja Fonodokumentide Riiklik Keskarhiiv. Nimi oli küll pikk ja lohisev, kuid näitas ära, milliseid dokumente arhiiv kogus, säilitas ja kasutada andis. Nõukogude ajal tegelikult kasutamist eriti polnud, sest arhiiv oli kinnine asutus, kuhu pääses ainult lubakirjadega. Osa filme ja fotosid asusid ka nn S-fondis, mis oli salajane fond, mida võisid näha vaid väga väljavalitud isikud. Isegi kõigil arhiivitöötajatel ei olnud nendele fondidele juurdepääsu. Sinna kuulusid näiteks kõik Vabadussõja-aegsed fotoalbumid ja filmid. Teine keelatud periood oli Saksa okupatsiooni aeg.
See on huvitav, et neid filme ja fotosid ära ei hävitatud. Kuigi kunagised töötajad mäletavad, et kusagil 1950ndate alguses Moskvast saadetud järelevaatajad nn saksaaegseid filmilinte ikka hävitamisele saatsid. Aga kindlaid fakte selle kohta ei ole, sest toiminguid ei ole dokumenteeritud.
Peale selle, kui keegi nõukogude ajal emigreerus, näiteks Neeme Järvi, siis nende looming tuli n-ö kinni katta. Kuid nii paradoksaalne kui ka see pole, võis arhivaaridele see isegi meeldida, sest mida ei kasutata, see ka ei kulu. Seetõttu on näiteks Vabadussõja-aegsed jäädvustused väga heas korras. Praegu juhtub väga harva, kui näitame külastajale originaali. Meil on digikoopiad ja internetis avalikud andmebaasid.»
Kuigi nõukogude aja lõpus sai juba veidi vabamalt hingata, jälgis julgeolek kõike ning teadis hästi, mis kusagil toimub.
Pearu Tramberg: «Näitasime nõukogude ajal, kusagil 1980ndatel, Prangli saarel vanu kinokroonikaid. Rahvale filmid meeldisid, kuid nädal hiljem tuli mulle töö juurde üks KGB-mees ja nõudis aru, et miks ma sinimustvalget lippu rahvale näitasin. Ma ütlesin, et mingit lippu pole ma näidanud, kuid teine pool raius, et tal on kindel info, et see ikka nii oli. Aimasin, millest jutt käib, ja pakkusin välja, et vaatame siis koos selle filmi läbi. Mõeldud-tehtud.
Filmi lõpus oli kaader Pirita rannas aega veetvatest inimestest ning rannahoone, mille lipuvardas lehvis trikoloor. «Vot see, vot see!» karjatas julgeolekumees ning vehkis näpuga lipu poole. Aga ma ei lasknud endale pähe istuda ja ütlesin, et see on ju mustvalge film. Kuidas saab väita, et lipp on just sinimustvalge? Vaidlesime tükk aega, kusjuures ta sai vahepeal päris kurjaks. Umbes nii, et keda sa siin lollitada üritad. Kuid lõpuks lõi ta käega ning õnneks sinnapaika see asi jäigi.»
Nii kodu- kui ka väliseesti
Ivi Tomingas: «Nõukogude ajal olid Moskvas välja töötatud arhiivinduse reeglid, mis tähendas seda, et meil oli õigus saada materjale tolleaegsetest filmikompaniidest, milleks olid Tallinnfilm, Eesti Telefilm ja Eesti Reklaamfilm. Ringvaated ja dokumentalistika tulid kõik meie arhiivi, aga mängufilmide originaalid läksid enamjaolt Moskvasse ning on seal siiani. Tallinnfilm säilitas oma positiivkoopiaid, mis 1990ndate keskel seoses asutuse reorganiseerimisega meie arhiivi jõudsid. Me oleme veidi erinevad näiteks Skandinaavia filmiarhiividest, kus põhirõhk on just mängufilmidel. Meie saime mängufilmid enda kogudesse alles 1990ndate keskel ning nende läbivaatus, korrastamine ning kogu selle filmikogu kordategemine võttis aega ligi kümme aastat.
Fotod saime ajalehetoimetustest ja Eesti Teadete Agentuurist ehk ETAst, seetõttu on meil nõukogude ajast väga ülevaatlik pressifotode kogu. Fotokogu on meil üks Eesti suurimatest. Sündmus- ja pressifoto poolest kindlasti kõige suurem. Peale selle on meie kogudes ka palju heliplaate ja muid audiosalvestisi.
Kuid juba 1980ndate lõpus kogumine takerdus, sest kuigi nõukogudeaegsed seadused oleks pidanud töötama, ei tahetud arhiivi enam eriti midagi anda. Üks põhjus oli selles, et see oli tol ajal kinnine arhiiv ja mõeldi, et kui ma oma asjad ära annan, siis ei saa neid enam ise ega ka keegi teine kasutada. Eesti Reklaamfilmiga läks nii, et sealt saime ainult ühe portsu negatiive, ülejäänud selle firma lõpuaastate toodang, mis meile enam ei jõudnud, tassiti lihtsalt laiali.
Reaalne olukord on selline, et Eesti Vabariigis pole seniajani seadust, mis ütleks, et toodetud filmid tuleks tuua filmiarhiivi säilitamisele. Arhiiviseadus on suunatud riiklikele institutsioonidele, aga meie filmide tootjad on valdavalt erafirmad. Sellises situatsioonis jääb vaid üle loota tootjate südametunnistusele ning et kui inimesed vanu filme leiavad, siis need lõpuks meie juurde ikka tee jõuaksid.»
Häid ja rõõmutekitavaid näiteid võib tuua lähedalt ja päris kaugelt. Eesti kultuuriloole on väga olulised Bostoni Eesti Seltsi esindaja Villu Tari poolt arhiivi toimetatud huvitavad filmid 1930. aastate sealsest eesti kogukonnast. Madis Loo andis üle oma isa filmikogu, kus leidub haruldasi kaadreid 1920. aastatest, mis olid üles võetud Pariisist ostetud kaameraga. Juhuleiuna on jõudnud arhiivi ka professionaalsete filmitegijate töid, näiteks A. Hirvoneni lühifilm «Ajalehe sünd» (1934).
Väärtuslik on mitmel suurel riiulil paiknev dr Enn Nõu kodune videoteek, kus on nii originaalvõtteid väliseestlaste tegemistest kui ka Rootsi televisioonis Eesti temaatikat käsitlevaid saateid. Tänuväärne on, et Nõu on kõik ka korralikult dokumenteerinud ja süstematiseerinud, mis lihtsustab arhiivitöötajate tegemisi.
Kindlasti peaks julgustama ka Eestimaal tegutsenud filmiamatööre arhiivi poole pöörduma, sest just nende filmides leiab autentset eluolu, mida ametlikes ringvaadetes nõukogude ajal ei näidatud.
Garaažides, keldrites ja pööningutel
Eestimaa keldrid, pööningud ja garaažid peidavad väärtuslikke ajalookilde. Alles hiljuti toodi ühest Maardu garaažist ports roostes karpe, mille sisu osutus teletoodanguks.
Ivi Tomingas: «Aegade muutudes kadus meist olenemata järg käest ning seetõttu ütlen, et kui midagi leitakse ja meid sellest teavitatakse, siis tuleme alati kohale ning vaatame, millega on tegu. Kui filme silmas pidada, siis on näha, et 1980ndate lõpust ja sealt ligi kümme aastat edasi on ikka päris korralik auk. Jääb üle ainult mõtiskleda, kus ja kelle käes ning millises seisukorras need filmid on. Kuid ei saa öelda, et meil uuemast ajast lausa midagi pole. Meil on Eesti Filmi Sihtasutusega 2003. aastast kokkulepe, et kui nemad annavad mingi filmi tootmiseks raha, siis viie aasta möödudes peavad filmi tootjad andma oma toodangu meile hoidmiseks. Mõnikord see töötab, mõnikord aga mitte.»
Nii uskumatu kui ka see ei tundu, võib filmiarhiiv tänada ehitusbuumi. Sest pööningute ja keldrite väljaehitamise käigus tuli päevavalgele huvitavat ja seniteadmata filmimaterjali. Väga palju asju on jõudnud kohale anonüümselt – inimesed tulevad, ütlevad ainult «ma leidsin», jätavad filmikarbid või vanad fotod alla valvelauda ning lähevad ise minema. Tihti ei jõua nende käest isegi täpsustavaid andmeid küsida. Nii on toodud isegi väga vanu nitrofilme.
Mustvalgeid filme säilitatakse ka Rakveres ning värvifilme hoitakse Tartus, kuna värvifilm nõuab madalamat temperatuuri.
Riiulitel lebavad ka fotoalbumid – neid on alates 19. sajandi lõpust kuni tänapäevani välja. Suured albumid sisaldavad fotosid Vabadussõjast. Kuid palju on ka mängufilmide näitlejaproovide fotoalbumeid. Kui hakati mängufilmi tegema, siis oli vaja näitlejaid. Need võisid olla päris näitlejad kui ka tavakodanikud tänavalt. Kandidaatidest tehti proovifotod ning tavaliselt jäi sõelale kaks-kolm inimest, kes tundusid kõige sobivamad mingisse rolli. Nendega alustati juba proovivõtteid kaamera ees.
Pearu Tramberg: «On ka selliseid inimesi, kes olid tuntud hoopis teises valdkonnas, kuid tegid kaasa filminäitlejatena. Näiteks Veljo Tormis, kes mängis Karasjovi teoses «Lindpriid», ja mängufilmis «Keskpäevane praam» kena rolli teinud Eino Tamberg.»
Filmiarhiivi staažikam töötaja Pearu Tramberg, kellel oli eelmise aasta novembris põhjust pidada kena juubelit – juba 40 aastat eespool nimetatud asutuse palgal –, võib vabalt uhkustada sellega, et on näinud kolme põlvkonna filmitegijate vahetumist ning lugematul hulgal rariteetseid filme ja fotosid.
Pearu Tramberg: «Meil on peale filmide veel heliosakond, kus asuvad eri formaadiga kassetid, suured lindid ehk stuudiolindid ja heliplaadid. Kogume materjali, mis on seotud kas Eestiga või eestlastega. Näiteks on olemas kõik raadiojaama Vaba Euroopa eestikeelsed salvestised. Väga paljud väliseestlased on meile üle andnud oma koduarhiivid. Muu hulgas toodi Rootsist Eestisse väliseestlaste välja antud hindamatu väärtusega heliplaadikogu.»
Huvitavad on kassettidele salvestatud ENSV Ministrite Nõukogu istungite tsenseerimata protokollid. Ka Eesti Televisioonist on üle võetud väga palju helilinte, stuudiosaadete heliosa. Otsesaateid tihti ei salvestatud, vaid säilitati ainult heliline osa. Lähtuti põhimõttest, et milleks kulutada linti rääkivatele peadele. Aur läks sinna, kus peeti vajalikuks just midagi visuaalselt jäädvustada. Ja ega polegi eriti palju riike, mis saaksid Eesti moodi uhkust tunda, et näiteks nädala kroonikat hakati tegema 1930. aastate keskpaigast ja lõpetati alles ligi 60 aastat hiljem – 1998. aastal jaanuarikuu viimase ringvaatega.
Oluline roll
Filmiarhiivil on iga päev ja oli möödunud filmiaasta puhul täita väga oluline ja keskne roll – näituste, filmiprogrammide, telesaadete ning muude ürituste jaoks vajaminevad filmid, fotod ja helisalvestised saadi valdavalt arhiivi rikkalikust varalaekast. Peale selle on kõigile huvilistele abiks filmide ja fotode leidmist hõlbustavad andmebaasid FIS (www.filmi.arhiiv.ee/fis/) ja FOTIS (www.ra.ee/fotis/).
Kuna suurürituse «Eesti film 100» temaatilised näitused ja filmiprogrammid ning -projektid seondusid otseselt või kaudselt Eesti filmiarhiiviga, polnud juubeliaasta viimasele mitte pelgalt peoaasta, vaid isegi rohkem üks kiire ja tõsine tööaasta.
Tänu Euroopa Liidu struktuurifondidest eraldatud rahale on korraldatud kolm suurt digiteerimisprojekti, mille käigus digiteeriti üle 400 000 foto, 700 tundi videomaterjali ja 30 tundi nitrofilme. Igal aastal püütakse üllitada üks-kaks DVDd. Möödunud aastal nägi ilmavalgust Eesti filmi 100. aasta tähistamiseks välja antud DVD-filmikogumik Eesti esimese filmioperaatori Johannes Pääsukese digitaalselt taastatud loominguga ja ajakirja Tuna kolmanda numbri kaasväljaandena DVD «Läbi kaamerasilma».
Seega pole filmiarhiiv ainult Eestimaa ühise mälupildi koguja ja säilitaja, vaid ka selle aktiivne tutvustaja kõigile huvilistele nii kodumaal kui ka piiri taga.