Urmas Sutrop.

FOTO: .

Mul on hea meel, et me tähistame holokausti ohvrite mälestuspäeva, aga mind kurvastab, et me teeme seda pika hambaga, kirjutab keeleteadlane Urmas Sutrop.

Teise maailmasõja ajal mõrvati Eestis 963 kohalikku juuti. Mõrvariteks ei olnud ainult okupandid, nende hulgas oli palju eestlastest kollaborante. Kurikuulsal Wannsee konverentsil Berliini äärelinnas 20. jaanuaril 1942 kuulutati, et Eesti on ainsa maana juudivaba.

Eestisse jäänud juutidest pääsesid eluga mõned üksikud. Lisaks tapeti meil okupantide ja kollaboratsionistide koostöös 5572 leedu ja läti juuti, 954 tšehhi juuti, 917 saksa juuti, 185 prantsuse juuti, 16 vene juuti ja 7 soome juuti. Kokku 8614 juuti.

Et see õudus oleks paljastest arvudest konkreetsem, toon ära Pärnu laste eesnimed ja vanuse, kes mõrvati Pärnu sünagoogis

2. novembril 1941. Selle kurva loetelu aluseks on Pärnus 16. jaanuaril 1942 koostatud «Nimekiri Pärnu Prefektuuri poliitilise politseiala juhataja tegevuspiirkonnas eksekuteeritud isikute kohta» (vt Wikipedia artiklit «Holokaust Pärnus»). Mõned laste nimed on kirjutatud ilmselt kuulmise järgi valesti, samuti on mitmed lapsed tehtud vanemaks, kui nad olid:

Nossan (13), Leie (12), Mirjam (8), Fanni (16), Josi (2), Liia (6), Rena (3), Hirsch (6), Rahel (8), David (11), Irene (15), Renata (3), Hersch (12), Mirjam (10), Etel (10), Reisel (8), Taube (alla aastane), Haim (15), Hirsch (15), Daisi (11), Joosef (13), Liina (9), Meeri (12), Rosa (15), Tsilla (16), Abram (7), Aron (15), Daniel (11), Rosa (14), Saara (13), Ette (7), Jakob (2).

«Kui [sünagoogi] ruumi, kus olid lapsed, lasti gaasi, siis see ei surmanud neid, nad vingerdasid. Siis tulid kohale arstid, kes süstisid nad surnuks» (samas).

Ma olen selle artikli teemat juba aastaid endaga kaasas kandnud ning sellekohaseid materjale kogunud ja lugenud. Mul on hea meel, et me tähistame holokausti ohvrite mälestuspäeva. Aga mind kurvastab, et me teeme seda pika hambaga. Wikipedia artiklis «Holokaust Eestis» kirjutatakse, et Eestis oli enne sõda ainult 4500 juuti. Rõhk on sõnal ainult.

See peab lugejale sisendama, et võrreldes Läti ja Leeduga polnudki siin õieti kedagi tappa. 1940. aasta kohta kirjutatakse, et juudid asunud ise juute ja juudiorganisatsioone likvideerima. Juudivastased repressioonid aga alanud sellest, et 1941. aasta juulis puhkenud Tartu tänavalahingute ajal linna süütajate hulgas olla olnud juudi rahvusest noorukeid.

Ka juudi lapsi nähtud linnas Molotovi kokteilidega (samas Wiki­pedia artiklis). Juba nimetatud Wannsee konverentsi kohta kirjutab seesama Wikipedia, et selle «eesmärk oli juutide evakueerimise detailide täpsustamine ja selle täideviimiseks ametkondade koostöö korraldamine». Ei midagi enamat (artikkel «Wannsee konverents»). Kummaline on ka väide, et holokausti mälestuspäev on Eestis kujunenud usupühaks (artikkel «Holokausti mälestuspäev»).

Ma loen selliseid väiteid õuduse ja hirmuga. Autoriteetne olla püüdev eestikeelne Wikipedia serveerib meile täielikku holokaustirevisionismi, millest on väike samm holokausti eitamiseni üldse. Kas tõesti on ohvrid ise selles süüdi, et nad mõrvatakse? Ja kui ei ole süüdi, kas siis tuleb süütõendid leida? Kas tuleb see sellest, et me tahame olla ainsad ohvrid? Süütud tallekesed, kes kannatasid nii saksa rahvussotsialistide kui ka vene kommunistide repressioonide all?

Kas usume tõesti, et meie hulgas ei olnud kollaborante, kes isikliku heaolu ja mugavuse või hoopis tooreste instinktide ja tapahimu nimel kohandusid Saksa ja Nõukogude sõjalise okupatsiooni võimudega? Või usume, et oleme vagad lambukesed, keda on valitsenud kiskjalikud hundid, ja meil pole seetõttu siinmail toimunud mõrvade ja roimadega midagi pistmist.

Teisalt tõmmatakse holokaustist rääkides liiga sageli paralleele meie endi kannatustega. Ega siis ainult juute tapetud, tapeti ja küüditati meidki. Selline kõrvutamine ei ole õige. Juutide tapmise eesmärgiks oligi tappa kõik juudid. Eestlaste puhul ei olnud ei sakslastel ega venelastel sellist eesmärki. Austagem holokausti ohvreid sellisena, nagu nad olid. Holokaustiohvrid on holokausti ohvrid, kommunismiohvrid on kommunismi ohvrid.

Eesti aitasid teises maailmasõjas juudivabaks teha ikka eestlased ise. Kui Eesti juudid olid mõrvatud, asuti usinalt mõrvama teiste maade juute. Raudteede äärde siginesid arvukad koonduslaagrid Tartus, Kloogal, Tallinnas, Vaivaras, Narvas ja mujal. Kui palju neid täpselt oli?

Mõrvariteks olid julgeolekupolitsei ja omakaitse eestlastest liikmed. Missugused eestlastele iseloomulikud rahvuslikud jooned neid selleks motiveerisid? Missuguse rahulduse need mõrtsukad oma tapatööst said? Või oli kõige põhjuseks alalhoidlikkus ja kohanemispüüd? Või hoopis ahnus mõrvatute vara jagamisel? Miks leidub meie hulgas ikka veel inimesi, kes seda kõike eitada püüavad? Miks heroiseeritakse Saksa mundris võidelnud mehi? Miks on mõne silmis saanud kangelase oreooli mingisuguse rauast rüütliristi tammelehtedega pärjatud SS-Standartenführerid?

Minu jaoks ei ole holokausti puhul kunagi küsimuseks olnud mõrvatute arv. Igasugune vaidlus selle üle, kas kusagil tapeti kaks või kolm juuti või teisal kaks või kolm miljonit juuti, on minu jaoks mõttetu. Kui tapetakse kasvõi üksainuke inimene, on see juba meeletu roim. Kui püütakse tappa kogu rahvas, siis sellise roima kohta puuduvad ilmselt kõikides keeltes piisavalt õõvas­tavad sõnad.

Noor väljapaistev ajaloolane ja holokausti uurija Anton Weiss-Wendt on oma ingliskeelses monograafias «Mõrvatud ilma vihata: eestlased ja holokaust» (Syracuse University Press, 2009) kirjutanud, et eestlased tapsid juute ilma erilise vihata. Sellest raamatust pärineb ka loo alguses toodud Eestis mõrvatud eri maade juutide arv.

Juudid arreteeriti kui juudid, kuid mõrvati kui «kommunistid» või «võime õõnestavad üksikisikud», kellest üle poole olid lapsed, naised või vanurid. Tekib küsimus, kas lapsed ja sülelapsed ja imikud olid kommunistid või õõnestasid nad üksikisikutena võimu?

Eestlaste seas kollaboratsionismi vohamise ja selle pinnalt mõrvarite esilekerkimise põhjuseks peab ta natsionalismi, vaikivast ajastust pärinevat oportunismi, täpsemini poliitilist promiskuiteeti ja rahvuslikku alaväärsust, et Molotovi-Ribbentropi pakti järel anti Eesti ilma ühegi pauguta venelastele ära.

Kes olid need eestlased, kes olid valmis tapma mitte ainult mehi ja naisi, vaid ka lapsi. Nimekiri 41st Tartu mõrtsukast on Weiss-Wendti raamatus (lk 204–205). Nende eesti meeste harilike nimede siin kordamine oleks tülgastav.

Mitmetest allikatest võib lugeda kirjeldusi, kuidas Tartu tankitõrjekraavi ääres hoidsid meie suguvennad sülelapsi ühe käega jalust ning teise käega hoidsid relva, millest neid tulistasid. Räbalad, mis niimoodi lastest järele jäid, visati teiste laipade juurde kraavi. Kes olid need mõrtsukad, kes Pärnu sünagoogis mürgitasid lapsed, ja kui nad kohe ei surnud, siis «vingerdavad» kehad surnuks süstisid?

Kui me tahame elada rahus endaga, oma mineviku ja tulevikuga, siis peame tunnistama ka seda kurja, mida oleme teinud teistele. Kahjuks domineerib meie elus pigem ignorantsus või lausa kurja eitamine. Kuidagi ei taheta otsida ega kohtu alla anda neid väheseid mõrvareid, kes veel elus on. Pigem otsitakse taga ja süüdistatakse inimsusvastaste tegude eest ainult kommunistlikke kurjategijaid.

Mulle on jäänud ja vist jääbki mõistatuseks, miks meie ühiskond ei ole hukka mõistnud Harry Männilit? Kas miljardär maksis väidetava süütõendite ja poliitilise tahte puudumise kinni? Nüüd on muidugi teda kohtu alla anda hilja – tema puhul on viimane võimalus läinud.

Simon Wiesenthali keskus ja selle Jeruusalemma osakonna direktor Efraim Zuroff püüavad kasutada viimast võimalust, et veel elus olevad natsikurjategijad kohtu ette tuua. Meie kõigi kohus on neile selles igakülgset abi osutada, et viimane võimalus õigluse jalule seadmiseks kaduma ei läheks. See ei muuda küll holokausti ohvreid olematuks, aga aita­b sarnaste sündmuste kordumist tulevikus ära hoida.

Lõpetuseks jutustan ümber ühe kunagi kuuldud loo. Nähes tänaval laternaposti otsa poodud väikest juudi tüdrukut, küsis keegi rabilt: «Kus on jumal, et ta laseb sellel sündida?» Rabi vastas: «Tema ongi jumal, kes seal võllas ripub.»

Urmas Sutrop on Eesti Keele Instituudi direktor, keeleajaloo ja -teaduse osakonna juhataja.