Anvar Samost: diplom palka ei maksa

Anvar Samost Foto: SCANPIX

Rääkisin eelmisel nädalal mitmete elus hästi edasi jõudnud inimestega sellest, kuidas nad esimesed töökohad said ja kui palju neile siis palka maksti. Jutt lihtsalt jõudis selle teemani, kuna paljusid erutas «kirjandusteaduse magistrist klienditeenindaja» juhtum (Eesti Päevaleht, 21.01).

Mida ma kuulsin? Sajaprotsendiliselt leiti esimene erialane töö juba õppimise kõrvalt. Paljud läksid end ise tööle pakkuma, eeldamata kindlat lepingut või isegi tasu.

Paljud said oma esimeste töökohtade palga suuruse teada esimesel palgapäeval, sest «see ei olnud üldse teema». Raha küll elamiseks reeglina ei olnud, aga rahast mitu korda olulisem oli soov ennast tõestada. Tööl omandatud teadmised ja kogemused olid mitmete jaoks tagantjärele hinnates sama väärtuslikud või väärtuslikumad kui need, mida kool pakkus. Mõnel jäi kool pooleli, mõnel venis selle lõpetamine.

Kas praegu pole mitte teised ajad? Kahtlemata, eriti 1990. aastate esimese poolega võrreldes. Ühiskond ei ole võrreldavas muutumiskeerises, aga selle eest on lisaks Eestile lahti kogu maailm – nii reaalselt kui virtuaalselt.

Paraku on samas rohkem formaalset suhtumist. Ühelt poolt õpib noor inimene kõrgkoolis mingit eriala ja eeldab, et kooli lõpetamisel on tal juba üksi diplomist tulenevalt õigus saada vastav töökoht. Teiselt poolt seavad tööandjad vabu töökohti täites arusaamatult rangeid nõudeid haridusele, kuigi enamasti ei vasta koolist saadud oskused niikuinii nende ootustele.

Võib aru saada, et suures riigis täidab range haridusnõue tööandja seisukohalt hädavajaliku filtri ülesannet. Paraku saavad samade nõuete hirmus kõrghariduse järjest enamad noored ja nii selle filtri väärtus kahaneb. Eesti on piisavalt väike koht, et võiksime mõttetute tõkete seadmist tööturul vältida.

Ma ei suutnud leida andmeid selle kohta, kui paljud Eesti tööandjad pakuvad noortele tasuta (või miinimumpalgaga) praktiseerimise võimalust, õpingute kõrval või vahel. Ilmselgelt neid on, aga tihti on praktikavõimalused jäigalt seotud sama erialaga, mida õpitakse.

Usutavasti aitaks ka laiem töökogemuse saamise võimaluste valik kaasa struktuurse töö- ja tööjõupuuduse vähenemisele – meil oleks vähem rahulolematuid müüjatest magistreid.

Valikuvõimaluse nurga alt vaadates peaks aga «pehme» eriala rea eeliseid andma. Üldhariduse antud süsteemse mõtlemise ning maailmapildi peale annab kergemini omandada igasuguseid spetsiifilisi oskusi. Mõelge, millistel elualadel on tippu jõudnud näiteks Tartu Ülikooli ajaloolased ja ajakirjanikud.