Meeli Parijõgi: eks ämm kodus söö sütt

Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Meeli Parijõgi kirjutab värskes Õpetajate Lehes eesti keele grammatika õppimisest koolis.

Räägitakse, et koolis õpetatakse liiga palju eesti keele grammatikat. Et nii palju pole vaja. Et tavakool ei valmista ju keeleteadlasi ette. Kas tõesti oleme pärast kooli keeletargad valmis? Milleks siis veel kõrgkoolis filolooge koolitada, selleks aega ja raha raisata? Milleks meile eesti filoloogid?

Kui mina koolis käisin, siis õpiti emakeeletundides grammatikat mi­­nugi meelest palju. Aga võib-olla teh­ti seda lihtsalt metoodiliselt valesti. Iga­tahes mõjus emakeelereeglite ja tüüp­sõnade tuupimine enamikule nagu hane selga vesi, suurem jagu tarkust voolas mööda külgi maha. Reegleid õppida ei armastanud isegi need lapsed, kelle kohta öeldi: hea keelevaistuga. Rääkimata neist, kellele keeled raskusi valmistasid.

«Mingeid käändeid kutsuti «nina taga» kääneteks, «nina taga» pidi aitama midagi olulist meelde jätta, aga mida?» püüdis üks helge peaga klassikaaslane nüüd meenutada, mida ta eesti keele reeglitest mäletab. «Ühes õpikus oli lause «Eks ämm kodus söö sütt». See pidi ka aitama mingit reeglit meeles pidada. Lause on meeles, aga reeglist ei tea midagi.»

Milles küsimus? Me kõik oskame ju eesti keelt

Seda retoorilist küsimust olen kuulnud päris mitu korda. Kõigepealt avaldas imestust vanamemm naaberkülast, kui kuulis, et kavatsen minna pärast keskkooli Tartusse eesti keelt õppima. Sarnast hämmeldust kohtab aga ka ajalehetoimetustes, rääkimata reklaamiagentuuridest, kui keegi peaks poetama, et keeletoimetajal või korrektoril on palju tööd: «Mis tal nii väga teha on, me kõik oleme ju kirjaoskajad inimesed.»

Keeletoimetaja ja korrektori töö on niisiis üsna tänamatu. Kui see on hästi tehtud, ei paista see lihtsalt välja. Ortograafiareegleid valdavad peale keeletoimetajate tsunfti vähesed, aga lihtlabast näpuviga, mis kahe väsinud silma vahele jäi, näevad kõik nagu ketšupiplekki.

Kelle leiba sööd, selle laulu laulad

Eriti kibe võib filoloogi põli olla reklaamifirmas, kus ta mõnigi kord peab emakeele hoidmise aadetele truudust murdma. Tuleb näiteks projektijuht jutuga: «See on kliendi enda tekst. Ega meie siin midagi muuta tohi. Vaata, kas punktid ja komad on õiged.» Justkui oleks eesti keel punktidest ja komadest koosnev morse. Aga klient on kuningas ja jääb nii, nagu tema ütleb. Ja klient ütleb: esiteks, hästi palju sõnu tuleb kirjutada suure algustähega. Väike algustäht sõnades nagu «kauplus» või «osakond» tunduks ju kauplust ja osakonda solvav. Teiseks, nimesid ei tohi käänata, isegi ülakomaga mitte! Muidu ei tunta ära, mis nimi see on, ja ülakoma näeb kole välja.

Paari pookstavi pärast ei saa ometi kliendiga piike murda. Vaat kui solvub ja läheb mujale, siis on reklaamikontoril ka ots peal. Las olla see Tide efekt ja Lipton tee.

Nii nad välja suridki

Masu harvendas keeletoimetajate ja korrektorite ridu nii reklaamis kui ka ajakirjanduses eriti tihedalt. Kuna eesti keelt oskavad ju kõik, leiti, et just see on õige koht, kust kokku hoida. Okei, ta on spetsialist, arutati agentuurides. Aga milleks meile spetsialist, kelle teenuse eest klient ei raatsi maksta. Kunde ütleb, et vaatab ise oma teksti üle.

Mis ta ortograafiateadmistest kasu on, mõeldi meediamaastikul. Filoloog võib ju istuda oma vandlitornis ja seletada, et Tallinn käändub nagu «linn», ja et selles lauses tuleb sõna «peale» asendada sõnaga «pärast», või et «õigesti» ja „õieti» on eri tähendusega, aga see ei huvita kedagi peale tema enda. Keegi ei pane selliseid «vigu» tähele! Trükivead on kõige hullemad. Ja need oskame ka ise ära parandada.

Reklaame jälgides paistab vahel, et eesti filoloogid on välja surnud. Eriti halva keelega kipuvad olema tõlgitud reklaamid. Sest kokku on hoitud teadagi millelt, eesti keelt oskava inimese pealt. Sa mõtled, mis selle uhke teleklipi tegemine maksab. Siis mõtled, et inimene, kes teksti nii abitult eesti keelde pani, ei saa ometi eestlane olla. Siis mõtled, kui halb võib olla tuntud häälega näitlejal midagi nii mannetut või absurdset lugeda, ning püüda mõjuda seejuures veenvalt ja sisendusjõuliselt. Siis mõtled, kui palju inimesi on seda kõrvu veristavat toortõlget enne eetrisse jõudmist näinud ja kuulnud ning et keegi on selle eest raha maksnud. Siis mõtled, ei tea, kuidas loll ja raha üldse kokku said.

Panasonicuga õnnestud kergesti

Aga lapsed kuulavad ja panevad kõike kenasti tähele ning kõrva taha. Õhtust õhtusse. Nii kulub neile pähe, et nimesid ei käänata. Ja et emal on idee kana jaoks. Ja et on olemas teemanti standard. See «teemanti» ilutseb ekraaniservas juba jumal teab mis ajast. Parandada kas ei raatsita või ei osata. (Kui asjaosalised lugema juhtuvad, siis «teemant» käändub nagu «tort». Tüüpsõna on «paks».) Tõlkijad, anonüümsed ajuhiiglased, leiutavad aina sürrealistlikumaid konstruktsioone. Näiteks «Panasonicuga õnnestud kergesti». Aga võib-olla on see lihtsalt osav reklaamitrikk. Alguses ahmid õhku, siis mõtled, et tõepoolest, millal ma viimati Panasonicuga õnnestusin? Ja lähed ostad mõne Panasonicu.