Ilmar Raag: Iga kõne äratab deemoni

Ilmar Raag Foto: Raigo Pajula / Postimees

Filmilavastaja Ilmar Raag kirjutab värskes Õpetajate Lehes enda lavastatud filmi «Klass» tõlgendustest ning massimeediast arusaamisest.

Päris paljud teist on kuulnud ohkega öeldud sõnu: «Kas sa räägid või mitte, vahet ei ole.» Vahel on tunne, et me ei suudagi teistele inimestele midagi selgitada. Ja samas aeg-ajalt saame üksteisest aru. Mind on selle probleemi puhul huvitanud just massimeediast arusaamine: kui ühelt poolt räägitakse, kuidas meedia peseb inimeste ajusid, siis teisalt on meie ümber alati inimesi, kes usuvad meedias väidetule vastupidist.

Et seda probleemi uurida, analüüsisin mängufilmi «Klass» tõlgendusi Eestis. Mul oli selleks päris palju materjali, olen saanud umbes 50 kirja ja kohtunud lugematul hulgal vaatajatega.

Kõige alguses oli minu ja mu mõttekaaslaste soov teha film, millega me võitleme vägivalla vastu koolis. Eesmärk oli näidata kiusamist kogu oma koleduses, et vaatajad märkaksid samu märke ka päriselus ega läheks sellest ükskõikselt mööda. Nii et meie kujutluses oli tegemist vägivallavastase filmiga. Filmi tõlgendati aga väga erinevalt.

Võrdluseks viitan akadeemilisele uuringule, mis tehti Ameerikas (Uni­versity of Georgia Grady College of Journalism and Mass Communication). Selles ilmnes, et mida rohkem puutusid üliõpilased kokku suitsetamisvastaste sõnumitega massimeedias, seda rohkem kaldusid nad suitsetama.1 Akadeemilises sfääris ei tähendanud antud uuring sugugi plahvatust, sest erinevate «anti»-kampaaniate mõju on palju uuritud ja avastatud ratsionaalsete argumentide olulist piiratust. See tähendab, et ka «Klassi» erinevad tõlgendused ei olnud unikaalsed, vaid taoline nähtus saadab iga meediasõnumit, mis tahab inimesi muuta.

Teoorias tuleb kõige selgituseks viidata inglise uurijale Stuart Hillile, kes seletas, et iga sõnumit võib tõlgendada kolmel viisil: nõustuvalt, vastanduvalt ja läbirääkivalt.

Nõustuv tõlgendus

«Klassi” puhul võiks nõustuva tõlgenduse näide olla kiri.

… aga see lõpp pani mind tõsiselt mõtlema … ma olen ise muidugi kooliõpilane … ja nii nagu ka paljudel teistel olen ka mina langenud kiusamise ohvriks …

… aga ma usun, et inimesed, kes on seda filmi näinud, hakkavad oma tegudele teise pilguga vaatama. Ka mina tunnen mõningast piinlikkust selle pärast, kuidas ma ei astunud vahele olukordades, kus ma oleks seda teha võinud.

9. klassi õpilane Merli

Vastanduv tõlgendus

Vastanduva tõlgenduse näiteks oleks juhtum, kus ühes Eesti koolis jäljendasid 11–13-aastased poisid «Klassi» filmi rannastseenis näidatud sisulist vägistamisstseeni. Ajakirjandus ei olnud seda lugu kajastades päris täpne, kuna asjaosalised kurjamid olid erivajadustega ja nende ninamees oli tuntud kui probleemne poiss, kellele taoline vägivald ei olnud esmakordne. Nii et ei või küll väita, et film tegi poisist kiusaja, kuid fakt jääb faktiks. Stseeni, mis oli mõeldud filmis kõige hukkamõistvamana, tõlgendasid need poisid hoopis vastupidi.

Läbirääkiv tõlgendus

Läbirääkiva tõlgenduse näiteks võiks olla järgmine kiri.

Aga jah lõpp … Siiski väga šokeeriv. Hirmus. Tegelikult, olgugi kui kurb lõpp tahes. Häiris mind selle juures pigem see mõte, et kui film mõjub kindlasti inimestele väga teadvustavalt ja võib-olla toob kedagi maa peale tagasi, siis mõnele, just eriti narritavale, võib näida, et ainuõige lahendus on teised maha lüüa / tappa, kättemaks. Ja see on nii hirmutav.

Selles tekstis ei seata kahtluse alla filmi peamist sõnumit, kuid osutatakse tõsiasjale, et sõnumis peitub vastuolu ja paradoks.

Metatekstuaalne tõlgendus

Mina paneksin nendele kolmele tõlgendusele lisaks veel nn metatekstuaalse. Selles tõlgenduses nõustutakse filmi sõnumiga (vägivald on paha), ent leitakse samas, et ilmselt kõik ülejäänud vaatajad on rumalad ja tõlgendavad filmi kui vägivallale kutsuvat.

Pean tõdema, et film jättis mulle tõesti väga sügava mulje, kuid mina kui 11ndik saan ju Teie loo tagapõhjast aru, aga kas Te ei leia, et 7. või 8. klass leiab Andersi tegelaskuju äärmiselt vägeva ja jäljendamisväärse olevat?

Sealt samm edasi on aga uskumine, et küllap ka filmitegijad ise soovisid teha vägivalda ülistavat filmi või polnud nad sotsiaalselt vastutusvõimelised. Just selle tõlgenduse esindajad on «Klassi» nimetanud koolivägivalla õppefilmiks. Huvitav on seegi, et metatekstuaalse tõlgenduse kandjad lugesid ennast automaatselt vähemusgrupiks, kuna nad muretsesid kogu ühiskonna vaimse tervise pärast, samal ajal kui nendele «halvad filmid» mõju ei avaldanud. Kummatigi ei saa öelda, et nad oleksid täiesti eksinud, sest tõepoolest esines paratamatult ka «vastanduvat tõlgendust».

Tõlgenduste erinevus tuleb peamiselt sotsiaalsete gruppide erinevusest

Kuidas seletada seda tõlgenduste erinevust? Kõigepealt on vastandumise võimalus olemas juba keeles. Ferdinand Saussure väitis möödunud sajandi alguses, et märgid omandavad keelesüsteemis tähenduse ka suhestatuna sellesse, mida nad ei ole.2 Roman Jakobson jätkas samalt kohalt, väites, et keeleühikud on omavahel ühendatud binaarsete vastanduste kaudu. Nii sõltub sõna «tume» tähendus sõnast «hele».3 Esimese hooga tähendaks see just nagu väga kuivalt akadeemilist tõdemust, et öeldes sõna «õpilane», olete visanud õhku virtuaalselt ka sõna «õpetaja», sest õpilast ei ole olemas ilma õpetajata. Kuid et need sõnade virtuaalsed kõrval- ja vastanduvad tähendused käivituksid, on vaja, et sõnumi vastuvõtjatel oleks mingi «probleem» sõnumi esitajaga. Prantsuse kommunikatsioonisotsioloog Eric Maigret pakub, et iga tekst sisaldab lisaks otsesele informatsioonile ridade vahele jäetud teavet ka oma kogukondliku kuuluvuse ja kommunikatsioonis osalejate hierarhia kohta.4 Kuna aga ühiskond on meil fragmenteerunud ja väga heterogeenne, määratlevad just kogukondlike identiteetide eelhoiakud ka sõnumite tõlgendused. Näiteks, kui olete Reformierakonna valija, siis tekitab ainuüksi sõna «Savisaar» hirmuvärinaid, ilma et te kuulaksite, milline on selle sõna kasutamise kontekst.

Millised olid eri tõlgenduste kandjad?

Samal moel võib ka «Klassi» tõlgenduste puhul näha, et nende kandjad on erinevate sotsiaalsete identiteetide esindajad. Nii on koolilastel väga tugev «noorte» identiteet, mis paneb a priori kahtluse alla kõik selle, mida õpetajad või täiskasvanud räägivad. Kuna aga kõige rohkem usaldatakse sõnumeid, mis tulevad oma kogukonnast, oli ka nõustuva tõlgenduse kandjate kontsentratsioon suurim valdavalt keskkooli- ja ülikoolinoorte hulgas. Vastanduv tõlgendus oli selgelt piiritletav vanusega 10–13 aastat. Nii noored näisid elavat maailmas, kus füüsiline jõud ja karjainstinkt tundusid olevat palju normaalsemad kui 16–17-aastaste puhul – nemad suhtuvad vägivalda selgelt negatiivsemalt, sest ka karistused muutuvad täiskasvanuks saades palju rangemaks. 10–13-aastaste tõlgendusi iseloomustas veel keskendumine üksikutele detailidele või situatsioonidele ning võimetus käsitleda kogu filmiloo terviklikku narratiivi. Huvitav on, et taoline tõlgendamine ei kao täielikult koos vanusega. Vaadakem näiteks asjasse mittepuutuvaid kommentaare internetiartiklite juures, kus on selge, et kommentaator ei ole artiklit läbigi lugenud, vaid on reageerinud mõnele üksikule sõnale või lausele, nii et lõpuks omistab kommentaator tekstile tõlgenduse, mis on vastupidine artikli autori kavandatule. Metatekstuaalse tõlgenduse kontsentratsioon oli suurim laste ja peredega naiste hulgas (25+), kus võis näha teatavat ettevaatlikku hoiakut laste intellektuaalse võimekuse suhtes.

Hüpotees eri tõlgenduste suurusest

Eelnevast võib suhteliselt kindlalt väita, et suvaline avalikku ruumi läinud sõnum tekitab igal juhul erinevaid tõlgendusi. Kuid millised on nende tõlgenduste omavahelised suhted?

Kui vaadata poliitikute sõnumite tõlgendusi, siis näeme, et valimistel saab juhtiv erakond Eesti mitmeparteisüsteemis umbes 30 protsenti häältest. Sinna juurde tuleb arvestada, et see ei peegelda kogu elanikkonda, kuna viimase kümne aasta valimiste puhul on ümardatult 40 protsenti valijaid koju jäänud, mistõttu võime väita, et kui erakond suudab mobiliseerida umbes 20 protsenti kogu rahvastikust, siis on tegemist ühiskonna jaoks oluliste sõnumitega. Palju rohkem ei ole üldjuhul isegi võimalik. Valimiste puhul on selgelt tajuda ka «vastanduva tõlgenduse» osakaal, kus valitakse just seda erakonda, mis vastandub juhtivale erakonnale kõige rohkem. Muidugi ei saa teistele erakondadele antud häält lugeda ainult protestihääleks, ent sellegipoolest võib saada aimu teatavast kommunikatsioonidünaamikast ühiskonnas. Kui eespool toodud numbrid tunduvad ehk demokraatia ja massikommunikatsiooni suhtes liialt väikesed, siis üldist mudelit kinnitavad mõned teised olukorrad, kus rahvastik võib samuti teha oma valiku. Näiteks telesaadete puhul võib vaadelda mõningate sarisaadete reitinguid ehk vaadatavuse osatähtsust. Siingi näeme, et interneti ja paljude teiste konkureerivate saadete koosesinemisel on kõige populaarsemate saadete reitingud 25–40 protsenti vaatajatest, olgu tegemist «Võsareporteri», «Pealtnägija», «Eesti otsib superstaari» või mõne muu saatega. Samal ajal on alati televaatajaid, kes igal juhul hääletavad menusaadete vastu, valides teiselt kanalilt sisuliselt midagi täiesti erinevat. Televisiooniteoorias kutsutakse seda kontraprogrammeerimiseks. Kinokülastatavuse puhul on leitud, et eri maade publikurekordid võivad küll tekitada olukorra, kus tundub, et kõik räägivad mingist filmist, aga numbrid tõestavad, et seda on näinud vaid 20–25 protsenti elanikkonnast. See näitab, milline on mingi sõnumi mõju ulatus, et inimesed üldse võtaksid ette aktiivseid samme selle sõnumiga suhestumiseks. «Klassi» näiteks on pärast telelinastusi näinud umbes 15 protsenti eestlastest.

Sõjateoorias, kus käsitletakse elanikkonna meelsust mässu või relvastatud konflikti ajal, leiavad juhtivad uurijad, et ainult 10 protsendi elanikkonna aktiivne relvastatud vastupanu võib ühiskonna täiesti destabiliseerida.

Teen nendest näidetest nüüd üldistuse ja pakun hüpoteesina, et suvaline sõnum ühiskonnas tekitab alati vähemalt 10 protsendi ulatuses vastanduvat tõlgendust ja dominantne tõlgendus hõlmab harva rohkemat kui 30 protsenti elanikkonnast. Vaid erandkordadel võib juhtuda, et tervelt 70–80 protsenti rahvastikust on ühel meelel, nagu see oli näiteks Eesti iseseisvuse küsimuses, kuid üldjuhul tõestab statistika, et eri gruppide arusaamine ühest ja samast sõnumist on väga killustunud.

Eetiline küsimus

Erinevate tõlgenduste olemasolu ei ole akadeemilisele maailmale mingil juhul avastus. Tõeline küsimus on aga massikommunikatsiooni Pandora laekalik iseloom. Niipea kui hakkame rääkima korraga paljudele kuulajatele, tekib alati inimesi, kes tõlgendavad meie sõnumit täpselt vastupidiselt. Mainitud suitsetamisvastase kampaania uuring tõestas, et ainuüksi suitsetamisest rääkimine tõstis üles suitsetamise teema üldiselt. «Klass» oli kavandatud kui vägivallavastane film, aga tekitas ometi jäljendajaid. Tuletagem meelde kas või seda, et Nõukogude sõjafilmides kujutatud sakslaste karikatuuridest hoolimata oli Nõukogude-aegses avalikus ruumis hoomatav teatav lugupidamine Saksa mundri ja saksa korralikkuse suhtes. Seriaali «Seitseteist kevadist hetke» saatis arusaamine, et mustad SS-mundrid on väga seksikad. Kas see tähendab, et isegi väga teadlikult vaenlase kuju ehitades suudeti tekitada tema suhtes imetlust? Kas üldse on võimalik midagi hukka mõista, kui ainuüksi hukkamõistu objekti mainimisega äratame teatud hulgas inimestes huvi põlatud objekti vastu?

See on tõsine küsimus, millele võiks vastata ka vaikimissoovitusega. «Milleks sitta puudutada, hakkab veel haisema?» ütleb ju ka eesti kõnekäänd. Paraku ei ole see lahendus alati hea, sest pahesid ei põhjusta sageli ainult kahjulik kommunikatsioon. Kui suitsetamise või vägivalla ainuke põhjus oleks meedias näidatud halb eeskuju, oleksime ideaalsele maailmale väga ligidal, kuna meediat on võimalik lihtsalt reguleerida. Paraku on vägivalla põhjused palju enam sotsiaalpsühholoogilised, kui pelgalt selle peegeldus meedias.

Millal sobib rääkida?

Kokkuvõttes oleks kõige lihtsam ütelda, et kui sul on oluline sõnum, siis peaksid sa kõigepealt ette kujutama kõige mustemat stsenaariumi «vastanduva» tõlgenduse tekkimisel ja siis hindama, kas «nõustuva» tõlgenduse kandjate sotsiaalne kapital on suurem kui «vastanduvate» oma. «Klassi» puhul oli eesmärk, et rohkem inimesi teadvustaks probleemi ja oleks valmis vajadusel vägivallale vastu astuma. Minu hinnangul oli «nõustuva» tõlgenduse kandjate sotsiaalne kapital ja mõjujõud kas või koolides suurem kui vastanduva tõlgenduse kandjate võime oma vaimsust levitada. Ja seega julgen ikkagi arvata, et mul oli õigus seda filmi teha.

Aga hirm ja ettevaatlikkus keele deemonite suhtes on jäänud. Üks on kindel. Negatiivne tõlgendus tekib igal juhul, ükskõik kui püha või ühetähenduslik sinu sõnum ka poleks. Sest keel ise ei võimalda midagi absoluutselt ühetähenduslikku.

1. University of Georgia. «Why Some Anti-Smoking Ads Succeed And Others Backfire». ScienceDaily 20 July 2007. 16 January 2010. http://www.sciencedaily.com­ /releases/2007/07/070719170315.htm

2. Saussure, Ferdinand de ([1916] 1983): Course in General Linguistics (tõlk Roy Harris). London: Duckworth, lk115

3. http://www.isfp.co.uk/russian_thinkers/roman_jakobson.html

4. Maigret, Eric. (2007) Sociologie de la communication et des médias, Paris, Armand Colin (2. tr).