Eesti keskaja uus üldkäsitlus, mille koostas Tartu Ülikooli keskaja professor Anti Selart.

FOTO: Sille Annuk

Ilmselt pole ükski teine Eesti ajalooraamat viimasel ajal tekitanud sedavõrd palju vaidlusi, kui äsja ilmunud «Eesti ajalugu II», kirjutab värskes Õpetajate Lehes ajaloolane ja poliitik ning riigikogu liige Mart Laar.

Mart Laar

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Vahel on tunne, et vaidlejatele tuleks kilbid ja taprid kätte jagada ning metsa saata. Praegu vehitakse aga rohkem vaimumõõkadega. Ega nendegi löögid õrnad ole. Sõnad «edev» ning «arulage» on igal juhul õhus. Iga poleemika ajalooraamatu üle on kahtlematult hea, sest nii on lootus, et keegi selle ka läbi loeb.

Huvitaval kombel pole «Eesti ajaloo» 4., 5. ja 6. köite üle sellist poleemikat tekkinud. Ometi on neis peaaegu kõik 2. köitele ette heidetud «revolutsioonilised» muudatused juba ära tehtud.

Professor Sulev Vahtre algatusel koostatud «Eesti ajalood» olid ette nähtud lõpule viima Hans Kruusi omal ajal alustatud ning nõukogude võimu poolt katkestatud tööd. See on algusest peale olnud Eesti, aga mitte eestlaste ajalugu. Ka on see sidunud Eesti ajalugu tugevalt muu maailma kontekstiga ega ole seda vaadanud eraldi kategoorias.

Eespool toodud punktidest lähtuvalt on «Eesti ajalugu» selgelt vastandunud omaaegsele ideologiseeritud ajaloole ehk Carl Robert Jakobsoni aegsele 700-aastase orjapõlve kontseptsioonile. Rahvusliku liikumise aeg on selles mitukümmend aastat senisest pikem ning on meelde tuletatud, et esimesed eesti rahvuslased olid tegelikult sakslastest kirikuõpetajad ja literaadid – nii nagu Soomes olid esimesed soome rahvuslased rootsikeelsed kirikuõpetajad ja literaadid. Baltisakslaste tegevusele Eestis on pööratud senisest tunduvalt rohkem tähelepanu ning neid pole käsitatud pelgalt röövlite ja kaabakatena.

Muistne vabadusvõitlus on rahvuse tüvi

«Eesti ajaloo» 2. köide eemaldub veel sammukese omaaegsest ideologiseeritud skeemist, mille kohaselt on sakslased alati halvad ja kõik teised head. Kas see ka mulle meeldib, on iseküsimus. Ise suhtuksin muistse vabadusvõitluse täielikku kaotamisse siiski ettevaatusega. Poleemikas selle üle pole muuseas tähele pandud, mis on «Eesti ajaloo» 2. köites toimunud Jüriöö ülestõusuga, mille tähendust on raamatus oluliselt vähendatud. Siin on töö küll poolikuks jäänud, kuid muudatused võrreldes vana Eesti ajalooga on selged.

Minule endale pole muistse va­badus­­võitluse täielik kaotamine meele järele, nii nagu pole meele järele ka teiste Eesti ajaloos kasutatavate rahvapäraste nimede kaotamine, olgu see siis Liivi sõda või Põhjasõda. Loomulikult on need terminid kõik suuremal või vähemal määral ebatäpsed, aga vähemalt saab rahvas aru, millisest sündmusest ja perioodist on jutt. Juhiksin tähelepanu ka sellele, et muistne vabadusvõitlus elas rahva hinges juba enne Carl Robert Jakobsoni isamaakõnesid, moodustades omal kombel tüve, mille ümber rahvus tekkis. Kõige muu kõrval ühendavad meid ju ka ühine ajalugu ning kogemus, isegi kui selleks on ühine kolkisaamine. Kui sedagi aga poleks, siis ei ühendaks meid miski.

Samas saan väga hästi aru, miks noorema põlvkonna ajaloolased just sellise muudatuse läbi viisid. Kuidas muidu oleks lootust omaaegsest ideologiseeritud ajaloost lahti saada. Seda on nimetatud küll lahtisest uksest sissemurdmiseks, kuid nii lahti see uks ilmselt ka pole, sest muidu ei saaks uksest sisse astujad niimoodi sõimata. Jakobsoni kuulutatud 700-aastane orjapõlv elab meie hinges ilmselt rohkem, kui tahaksime.

Võideldakse ideologiseeritud ajaloo vastu

Teiseks tahaksin kaitsta noorema põlvkonna ajaloolaste õigust näha Eesti ajalugu just nii, nagu nad näevad. Kõigele lisaks on siin tegemist ka teatava järjepidevusega. Omaaegse Eesti ajaloo ehk «Kodu loo» üks autoritest Heiki Valk on ju ka üks «Eesti ajalugu II» autoreid. Kui leiame nüüd, et meie noorema põlvkonna ajaloolased on teinud midagi, mis üldse hea ei ole, jätab see mulje, nagu hakkaksime jälle halama teemal, et noorus on hukka läinud. Ei ole ta üldse hukka läinud. «Eesti ajalugu II» on igati soliidne ja korralik raamat. Üks okupatsioonide-eelse Eesti vabariigi probleeme oligi see, et vanad tegijad ei lasknud noortel tegijatel esile tõusta ja pidasid ainult oma seisukohti tõsiseks.

Omaette küsimus on, mille vastu siis võideldakse. Selleks on Eesti ajaloo ideologiseeritud käsitlus, mis suuresti on kirja pandud Carl Robert Jakobsoni kolmes isamaakõnes ja mis räägib eesti rahva muistsest kuldajast, sellele järgnenud orjaajast ning saabuvast koiduajast Vene kotka kaitse all. Selline ajalookäsitlus sobis väga hästi Eesti NSV marksistlikku raamistikku ja seda võetakse senimaani väga hästi vastu Venemaal.

Mart Helme kirjutab (PM 17.01) igati täpselt, et «Eesti ajaloo» 2. osas ette võetud muudatused oleksid sama tähendusega, kui Venemaal hakataks Suure isamaasõja asemel rääkima Teisest maailmasõjast. Helme nimetab seda edevaks ja arulagedaks, aga seda oleme ju kogu aeg taotlenud. Venemaa keeldumine käsitleda Teise maailmasõja sündmusi tähendab 1/3 maailmasõja mahatõmbamist ajaloost ning Eesti okupeerimise eitamist. On tõesti raske oodata, et Venemaa seda tegema hakkab, kuid see oleks igal juhul suur samm edasi nii Venemaa kui ka tema naabrite jaoks. Arulagedaks ei saa sellist lootust küll nimetada.

Carl Robert Jakobsoni ajalookäsitlus sai omal ajal ilmuda ainult tänu erakordsele venesõbralikkusele. Jakob Hurda ajalookäsitlusele panid tsensorid selle venevastasuse tõttu aga tõkke ette. Helme katse Euroopa tonte Venemaa abil tõrjuda kannab seega küll teatavat ajaloolist järjepidevust, kuid kuhu see suund omal ajal jõudis, peaks meil kõigil meeles olema.

Võib loomulikult jätkata hala 700-aastase orjapõlve üle, sest nii nagu omal ajal, on see ka nüüd idanaabrile meele järele. Teine võimalus on sellest ideologiseeritud ajaloost ometi lahti saada.

Eesti ajalugu võiks uurida eesti viisil

Kuidas edasi? Loodetavasti ilmub peagi «Eesti ajaloo» 1. osa. Kuna seal leiduva Eesti esiajaloo käsitlus on tugevalt vananenud, sisaldab köide veel suuremat «revolutsiooni».

Carl Robert Jakobson kallas omal ajal esimesed eesti muinasteadlased sopaga üle, kuna nende leiud ei kinnitanud Jakobsoni ajalookäsitlust. Eesti esimest muinasteadlast Jaan Jungi nimetas ta Sakalas Eesti ausa nime mahakiskujaks, sest see ei leidnudki Lembitu Lõhavere linnusest kulda ja kalliskive täis paleesid, mis Jakobsoni meelest − ilmselt ka Helme meelest − pidanuks seal kindlasti olema.

Vahest oleks siiski targem uurida Eesti ajalugu mitte saksa ega ka vene mustrite järgi, vaid omal eesti viisil. Nii soovitas ärkamisajal vähemalt Jakob Hurt. See oleks palju maalähedasem ega looks kangelasmüüte, see-eest oleks aga päris oma. Vahest polegi see Jakob Hurda rohkem kui saja aasta tagune mõte aegunud.