Tiit Karuks: vihkamine on ummiktee

Tiit Karuks mikrofoni ees. Foto: Marina Puškar

Lance Armstrongi dopingusaaga on juba mõnda aega kuum teema. Laviiniks paisunud uue lumepalli lükkas veerema Oprah Winfrey usutlus Armstrongiga.

Kas sa kasutasid karjääri jooksul keelatud aineid? Kas see keelatud aine oli EPO? Kas kasutasid keelatud vereülekandeid? Kas kasutasid ka kasvuhormoone ja muid keelatud aineid? Kas kasutasid dopingut ajal, mil võitsid seitse Tour de France’i? Saatejuhi kõigile eeltoodud küsimustele järgnes Armstrongi ühesõnaline vastus: «Jah.»

Intervjuus Oprah’le ütles Armstrong, et ta ei kartnud vahele jääda ja talle meeldis olukordi kontrollida. Mulle tundub, et ta püüdis kontrollida ka usutlust Oprah’ga, aga see libises kontrolli alt välja. Tulemus polnud see, mida Armstrong soovis.

Olen sajaprotsendiliselt nõus praeguse seisuga ainsa ameeriklasest Tour de France’i üldvõitja Greg Le Mondi mõttekäiguga: ta ei näinud kahetsust ega soovi patte lunastada, ei näinud inimest, kellel olnuks tõesti kahju. Ta nägi tõelist Armstrongi: võidu nimel kõlbavad kõik vahendid. Saatest jäi tõepoolest mulje, et kõiki Armstrongi ütlemisi saatis kaine kaalutlus. Siirusest oli asi kaugel, üsna pragmaatilistel kaalutlustel püüdis ta kohendada oma mainet.

Armstrongi dopingusaaga on mitmes mõttes huvitav. Tegemist on ju spordiajaloo ühe säravama nimega. Võita seitse korda Tour de France – selle kõrval kahvatuvad ka suured olümpiavõidud. Ja nüüd purunes see ulmeline edulugu kildudeks.

Ma usun, et lugeja mäletab, kuidas Armstrongi tema edu laineharjal heroiseeriti. Suur sportlane, vapper noor mees, kes lõpetas võidukalt raske heitluse munandivähiga. Unikaalne isiksus. Palju räägiti ka tema kooselust rokidiiva Sheryl Crowga.

Üsna languse algusesse jääb ilmselt lahkuminek Crowst. Jah, dopingulugu on võtnud mõneti näidishukkamise vormi, aga selles võib Armstrong süüdistada vaid ennast. Ta on liiga kaua ülbelt valetanud.

Alustasin seda kolumni Armstrongi saagaga kindlal põhjusel. Mida me peaksime selletaoliste stooride taustal tänapäevasest tippspordist arvama? Kas kõige selle foonil tuleks hakata tippsporti kui nähtust põlgama?

Enn Vetemaa kirjutas rohkem kui veerandsada aastat tagasi näidendi «Tuul Olümposelt tuhka tõi». Muu hulgas käsitles ta näidendis ka dopingutarvitamisega seonduvat.

1987. aastal tegin Vetemaaga pika intervjuu tollase ajakirja Kehakultuur rubriigis «Dialoog». Küsisin Vetemaalt muu hulgas, kas töö näidendiga muutis tema suhtumist tippsporti.

Siinkohal lugupeetud kirjaniku vastus: «Naljakas küll, aga muutus üksnes teadmiste hulk spordist. Möönan, et algul tekitas teadasaamine ka nördimust ja negatiivseid emotsioone. Ent siis tõmbasin võib-olla veidi absurdse paralleeli sellise nähtusega nagu võidurelvastumine, mille vastu kõik – tõsi, esialgu küll erilise eduta – võidelda püüavad.

Arvan, et võidurelvastumise ja dopinguvõidujooksu pidurdamise võimalused on ligilähedaselt võrdsed. Niisiis näen ma dopinguprobleemis omamoodi paratamatust. Sporti ja sportlasi seeläbi vihkama hakata oleks ülekohtune ja rumal. Võib-olla tippspordi juhtide vastu jäi väike okas südamesse, spordile kui niisugusele see aga ei laiene.

Dopingu­ained on hõlpsasti kättesaadavad ja kuidas nende vastu ka võideldaks, siin-seal kasutatakse neid ikkagi. Kui inimene midagi kohutavalt soovib, on seda temalt raske, kui mitte võimatu ära võtta. Ei ole ju mõtet inimkonda sellepärast vihata, et ta võidurelvastub. See oleks absurdne.»

Kuldsed sõnad. Me ei ela ju steriilses pisikutevabas ruumis, vaid nakkustele avatud maailmas. Ja meie ümber toimuv pole mustvalge, selles peegeldub sadu värvivarjundeid. Oleme ju kõigest inimesed oma nõrkuste ja puudustega. Ahvatlused saavad meist tihti võitu.

Olen jälginud sporti kaugelt üle viiekümne aasta. Esialgu olid sporditipud mu jaoks midagi kauget ja kosmilist. Sport tuli lähemale, kui viis aastat Aleksander Tšikini käe all keskmaajooksu treenisin. Sain aimu treeningute sisust ja koormustest.

Tõsisem suhestumine spordiga algas aga 1970. aastast, kui veel üsna valge lehena ajakirjandusse tulin. Noil aastailgi avanes tippsport järk-järgult. Pidevalt lisandus kogemusi ja teadmisi.

Olen rohkem kui neljakümne ajakirjanikuaastaga jõudnud tippspordile pidevalt lähemale. Tagataskus on nii mõndagi. Samas on palju asju, mida tehakse väga kitsas ringis. Kõrvaline pilk sinna ei eksi. Ja kui pole juures olnud, ei saa kõiki tagamaid ka teada.

Mäletan kohtumist ühe meie kunagise sporditipuga. Ta küsis, kas oleksin nõus kirjutama raamatut tema sportlaseteest. Ütles, et on kaua mõelnud ja tahab kõik ausalt ära rääkida. Ka dopingu tarvitamise. Olin nõus. Mõne aja pärast ta helistas ja ütles, et mõtles siiski ümber. Aeg polevat veel küps.

Ma usun, et on üsna palju sportlasi, kes on mõelnud samu mõtteid ja siiski otsustanud tagamaid mitte avada. Jah, on kindlasti ka endisi ja praeguseid tippe, kes niisugustele asjadele üldse ei mõtle. Kui ei tabata, pole varas. Ja veel: milleks sattuda üldsuse ja anonüümsete netikommentaatorite kivirahe alla.

Veel üks Enn Vetemaa mõttekäik Kehakultuuri «Dialoogis»: «Kultuurisfääri kuuluvaks peeti sporti juba antiikmaailmas. Sport ja spordi ajalugu on rahvuskultuuri osa tänapäevalgi. Eesti sportlaste edu rahvusvahelisel areenil tõstab minugi eneseteadvust. Doping ei muuda midagi. Ma tean nüüd rohkem, aga huvitun spordist ehk enamgi kui varem. Vahel taban end küll mõtisklemast, kuskohast mõni sekund või sentimeeter tulnud on.»

Minagi võin oma praeguste teadmiste foonil väita, et jälgin tippsporti jätkuva huviga. Jah, nagu ütles ka Vetemaa: aeg-ajalt tekib küsimusi.

1990. aastal käisin Toronto suurlehe The Sun toimetuses ja usutlesin spordiosakonna juhatajat. Juttu tuli ka dopinguproblemaatikast. Värske näitena rääkisime meeste 100 meetri finaaljooksust Souli olümpial. Kolleeg ütles, et tal püsib elu lõpuni meeles, kuidas patune Ben Johnson distantsi läbis. Ka minul püsib see jooks Johnsoni dopinguafäärist hoolimata silme ees. Mis ei tähenda, et ma Johnsoni ja tema treeneri teguviisi kuidagi õigustada püüaksin.

Me ei saa ju läbi ajaloo toimunu taustal kogu inimkonda vihata. See oleks nõme. Sama lugu on ühe eluvaldkonna – tippspordiga. Vihkamisega pole enamasti midagi peale hakata.

Lõpetuseks naasen veel korra Armstrongi näite juurde: kõike, mida teed, teed endale. Kui oled otsustanud külvata tuult, siis lõikad tormi.