/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/01/25/1539804t1h4d09.jpg)
Eile avalikustatud erakondade populaarsuse uuringust on põhjust esile tõsta Reformierakonna ja Keskerakonna populaarsuse muutust.
Juhtkiri: poliitilise vormi ajastamine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii nagu tippsportlased püüavad saavutada parimat vormi suurvõistluste ajaks, toimetavad erakonnad, pidades silmas valimiste aegu. Keskerakonnale on olnud eriti omane kõikvõimalike Tallinna lindilõikamiste ajastamine valimiste-eelsele perioodile. Tallinlaste tasuta ühistranspordi võime asetada samasse ritta.
Õigupoolest olekski üleriigilisest toetusprotsendist huvitavam teada saada, kuidas on see mõjutanud Keskerakonna populaarsust Tallinna elanike, sealhulgas nende seas, kellel pole Eesti kodakondsust. Pole kahtlustki, et Keskerakond püüab ajastada oma tippvormi selle aasta sügisel toimuvateks kohalike volikogude valimisteks ja koondab seejuures pingutused eelkõige Tallinnale.
Reformierakonda toetab teist kuud järjest umbes 20 protsenti neist kodanikest, kellel on mingi erakondlik eelistus. Sellisel tasemel oli Reformierakonna toetus viimati 2009. aasta juulis – siis oli äsja kiiruga tõstetud käibemaksu ning töötuse protsent lähenes rekordile –, ent juba järgmisel kuul toetas Reformierakonda 27 protsenti ja 2010. aasta lõpus küündis nende populaarsus paari kuu vältel lausa üle 40 protsendi. Eelmise aasta augustiga võrreldes on toetus Reformierakonnale kahanenud peaaegu kaks korda.
Seda muutust seletada ei ole paraku nii ühemõtteliselt lihtne, kui paljudele esmapilgul tunduda võib. Rahastamisskandaal algas mais. Küsitluse järgi suve jooksul toetus Reformierakonnale hoopis suurenes ning püsis ajakirjanduse turmtulest ja ka frustreerivast hinnatõusust hoolimata erakonnale harjumuspärasel tasemel kuni oktoobri ja novembrini.
Ei saa ka öelda, et viimase paari kuu jooksul poleks üldse olnud valitsuse tegevust soodsalt näitavaid uudiseid – keskmise palga kasv, riigieelarve hea laekumine ning riigipalgalistele lubatud sissetuleku kasv näiteks. Üks osa seletusest võib näiteks olla keskmiste kasvude paradoksaalne mõju.
Kui teatatakse, et kasvab majandus ja keskmine palk, kasvavad kõigi ootused oma sissetulekutele. Kasv pole aga paraku ühtlane ning asjaolu, et mõnes valdkonnas tõusevad palgad suhteliselt kiiresti, hoopis suurendab ilmajäetuse tunnet ja pahameelt neil inimestel, kelle sissetulekud ei suurene.
Olgu toetuse vähenemise seletustega kuidas on, faktiks jääb see, et Reformierakonna pooldajate protsent on teist kuud järjest nende jaoks harjumatult väike.
Isegi kui erakonna tippjuhtidel jagub külma närvi mõelda, et kõikumistel pole tähtsust ja kahe aasta pärast riigikogu valimiste ajal on võimalik olla jälle tippvormis, ei pruugi ülejäänud liikmetel sugugi samasugust pokkerinärvi olla. Nii ongi põhjust oodata erakonna sisedemokraatia rinnetelt huvitavaid ja võib-olla ka täiesti põrutavaid uudiseid.