FOTO: illustratsioon Lennart Rikk

Lastekaitse liidu projektijuht ja tudeng Mart Valner kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et noored võiksid teha rohkem vabatahtlikku tööd - just see loob eeldused hiljem sobiliku «päristöö» saamiseks.

Edvard Ljulko kirjutas paari päeva eest Postimehe arvamusportaalis sellest, kuidas tööandjad peaksid nägema noori ja leidma enda firmas neile sobiv koht.

Muidugi. Sellele on raske vastu vaielda, aga hetkel ei ole probleem siiski tööandjas. Me oleme praeguseks elanud juba üle 20 aasta kapitalismis. Ma olen täiesti kindel, et tööandjad, kes on praegu meie turul vähegi autoriteetsel positsioonil, on juba ammu avastanud potentsiaali noortes. Rääkides oma kogemustest firmadega suhtluses võin öelda, et vähemalt suur osa keskastmejuhtidest on ise noored. Neil aga ei ole midagi uutele ja värskelt tööturule sisenevatele inimestele töövõimaluste pakkumisest.

Samas aga, miks peakski firmajuht palkama endale tööle noore, kellel puudub igasugune erialane kogemus? Parandus. Puudub igasugune töökogemus üleüldse. Kui noor inimene on 15 aastat oma elust lihtsalt nühkinud koolipinki, puudub tal igasugune teadmine sellest, milline on tööturg tegelikult või mida võidakse sinult oodata töökohal. Kui sa ei ole kunagi vastutanud, ei riski ükski erasektori firmaomanik sulle ka vastutust anda. See on ju elementaarne.

Selline on eriti olukord pehmete ainete õppijatega. Kuigi on halb inimesi jagada humanitaarideks ja reaalideks, siis insener on ikkagi praktilisemate teadmistega,kui filosoofiamagister. Sinna ei ole midagi parata. Vajalikud ühiskonnale on aga mõlemad, sest just nimelt needsamad viimastel päevadel palju kirutud humanitaarid ju hoiavad püsti Eesti riigi kultuurilist ja rahvuslikku pärandit. Rääkimata meie keelest. Ja selliseid inimesi ei ole kunagi liiga palju. Ühiskond ei saa üle toota noori, kes seda üleval hoiavad.

Loomulikult on vaja riiklikult toetavat arengukava noorte tööhõive suurendamiseks ning praktikakohtade tekitamiseks. See on aga probleemi vaid üks tahk.

Väga palju saavad aga noored ise teha. Tihtipeale ei otsitagi endale ülikooli kõrvalt tööd ning ei tegeleta muude asjadega peale õppimise.

Õppimine on nii kooliõpilasele kui ka tudengile esmatähtis ja kui vanemad saavad toetada piisavalt, ongi töö otsimine õpingute kõrvalt ebaoluline. Samas jääb saamata kogemus, mis on tööturul esmatähtis. Kogemus vastutada ja näidata üles oma initsiatiivi.

Parim lahendus sellele on aga vabatahtlik töö. Organisatsioone, mis otsivad vabatahtlikke. on palju ja siin ei ole eriala tähtis. Samas, kogemus, mis tuleb sellega kaasa, on hindamatu inimese enda jaoks ja tohutu pluss CVs tööandjale. See võib olla mõne projekti meeskonnas olemine, (üli)õpilasnõukogus olemine või toreda portaali töös osalemine. Variante on tohutult ning need kõik tulevad tulevikus kasuks. Nii läbi CV kui, eriti, tänu uutele tutvustele.

Mina läksin juba keskkoolis vabatahtlikuks Tallinna Avatud Noorte Infokeskusesse. Sealt edasi tuli «Teeme ära!». Sealt juba palgalised projektid ja kõik see on toonud mind olukorda, kus mulle pakutakse tööd rohkem, kui mina seda ise otsima pean. Sest kogemus ja tutvused on juba olemas.

Noored, ärge alahinnake vabatahtlikku tööd ja pange kirja kõik, mis te olete saavutanud. Uskuge mind, sellest on kasu.