FOTO: Corbis / Scanpix

Üks Eesti kultuuripoliitika viimase aja paljuarutatud käsulaudu on, et kunstimeistrid peaksid ühenduma «klastriteks». Kultuuriloome piirialadelt on ka näiteks sõnumeid «kultuuri ja tervise» klastri arendamisest Haapsalus, lisaks toimetab «ökoturismi klaster». Kunstiloome tuumikalal tegutseb aga nüüd EASilt ametlikult tuge saav filmiklaster. Sellest võiks järeldada, et kultuuriloome protsessid – kes loob, miks ja millisel tingimustel – on üha enam mõjutatud ühest uuest loogikast, klasterdumisest. Sestap küsigem: mida tähendab see eesti kultuurile?

Alustagem klastrite defineerimisest. On nii vanamoodsalt jäigemaid kui ka tänapäevaseid pehmemaid seletusi. Kui kasutada tuntud Ameerika ettevõtlusstrateegiate õpetlase ­Michael E. Porteri definitsiooni, on klastrid teatud valdkonna ettevõtete geograafiliselt koondunud ja omavahel seotud kogumid. Seotud on need rahalis-kaubanduslike suhete kaudu ehk teisisõnu moodustavad nad mitmesuguseid väärtusahelaid. Selline on konservatiivne arusaam, mida saab aga rakendada kõigi majandussektorite puhul.

Arvatakse, et koondumine sobivaisse paikadesse aitab parandada ettevõtete koostööd, hõlbustab infovahetust ja tegevuste koordinatsiooni, hoiab kokku kulusid. Nii sünnib nn täiendefekt, mis muudab kõigi klastrisse koondunud institutsioonide tegevuse produktiivsemaks, kindlustab nende kasvu ja seal, kus klaster asub, toob lõpuks kaasa ka majanduse ja üldise elujärje edenemise.

Kuid nagu juba öeldud, on selline arusaam suhteliselt konservatiivne ja tegelikult mitte eriti sobiv, kui kõne alla tulevad kultuuri «tootmisega» seotud võrgustikud. Loovklastrid ei teki tingimata paikadesse, kus on «efektiivne toota», kus on olemas vajalikud looduslikud ressursid või mis on logistiliselt heas asukohas. Pigem tekivad need kohtadesse, kus on juba ees aktiivne kultuurielu, teisi loojaid, sobiv miljöö.

Seega – ettevõtetevahelistel kaubandus-rahalistel suhetel on rõhk suhteliselt vähem kui võimalustel koos mõttekaaslastega loovtööd teha ja ideid vahetada. Kuna loovettevõtete tugevuseks on just «intellektuaalne kapital», on selline rõhuasetus teadmisvahetusel üsna loogiline.

Teisalt on tegu ka teatud riskimaandusega. Loovettevõtted on üldiselt väga väikesed ja loovtöö suhteliselt ebastabiilne – enamasti projektipõhine ja hooajaline ning suuremateks projektideks on noil mikrosuuruses ettevõtteil vaja koonduda meeskondadeks. Pidev erialane suhtlus aitab seega tagada uue töö leidmist. Nii iseloomustab loovettevõtlust pidev «hüpersotsiaalsuse» surve ning klasterdumine on selle vajaduse loomulik tulemus. Samas suunavad klasterdumisele ka klassikalised majanduslikud motiivid: vajadus optimeerida tootmiskulusid ning otsida koostööst suuremat tootlikkust.

Ent kes ikkagi lõpuks klasterduvad? On see iseloomulik kõigile loovvaldkondadele? Pigem mitte. Klasterdumine saab suundumuseks olla seal, kus toimetavad ettevõtted. Kaunitel kunstidel ja valdkondadel, kus geograafiliselt hajutatult tegutsevad avalik-õiguslikud või riigiinstitutsioonid (teatrid, kunstimuuseumid, orkestrid), ei ole enamasti majandusväärtuse loomise perspektiivist suurt tähendust. Teisisõnu tekivad klastrid pigem seal, kus peamiselt on tegu ettevõtetega.

Seega on jutt ennekõike valdkondadest, mida klassikaliselt tuntakse «sisutööstustena» (content industries) – film, televisioon, kirjastamine, salvestatud muusika, online-meelelahutus ja arvutimängud – ning neid toetavates valdkondades ehk reklaamis, disainis, tootmis- ja sidetehnoloogias. Need on valdkonnad, kus suuremahulised klastrid teevad ilma mitmel pool maailmas.

Eesti filmivaldkonna ettevõtete klasterdumise kohta tegid Tallinna Ülikooli teadurid äsja põhjaliku uuringu ja selle edasist potentsiaali jälgitakse Tallinna linna veetavas ja ELi Interregi programmi rahastatavas nn ristinnovatsiooni (cross-innovation) uurimisprojektis. ­Uurigu tulemused on märkimisväärsed.

Kui me hindame klastrite potentsiaali praeguse olukorra põhjal, võib alustada mažoorsete nootidega: Eesti filmivaldkonda iseloomustab juba praegu tugev sisemine loojatevahelise «horisontaalsete» suhete tugevus ja mitmekesisus. See tähendab, et valdkond on tugevalt sisemiselt lõimunud – ettevõtted ja loojad ei hoia omaette, vaid tehakse üksteisega koostööd.

On märkimisväärne, et suur osa filmiettevõtetest on end sisse seadnud Tallinna põhjapoolses kesklinnas – sadamaalal, Kalamajas, Pelgulinnas. Selline geograafiline koondumine toetab ka klastri edasist arengut.

Lõimituse perspektiivist on aga probleemiks filmivaldkonna organisatsiooniline nõrkus. Eesti Kinoliit on varjusurmas ning sestap on valdkond killustunud pisikeste eeskosteorganisatsioonide vahel (produtsentide liit, dokumentalistide gild, mängufilmirežissööride organisatsioon, animaliit jpt), mis aga kõik üksikult võttes pole võimelised valdkonda tervikuna lõimima. Saab näha, kas äsjaloodud Eesti Filmi Instituudist kujuneb valdkonna uus dialoogiplatvorm või on siin ehk parem potentsiaal Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) uuel majal kui avatud ruumilisel keskkonnal otse kesklinnas. Samas puudub ikka veel võttepaviljon, mille ümber võiks klaster koonduda.

Probleemiks on ka vähene riiklik rahastus filmitootmisele, kuid selle kõrval ka stuudiote senine võimetus tootmisse erainvesteeringuid kaasata. Tunda annab ka müügi- ja turundusoskuste üldine puudumine. Kõike eelnevat võimendab, et paari erandiga on ettevõtted üldiselt väga väikesed, peost suhu ja projektist projektini elatuvad kooslused. Samas annab ettevõtete ambitsioonikus ja ekspordivalmidus lootust: koostööhuvi välistootjatega on olemas.

Kuid vajadus rahvusvaheliselt tegutseda tuleneb ka Eesti oma turu väiksusest. Üleilmsed uuringud näitavad, et koduturul on klastri elujõu jaoks võtmetähtsus. Kuid Eesti niigi väike turg on aga 50 protsendi ulatuses veelgi kärbitud – igapäevane võimalus kinos filme vaadata, piletite eest maksta ning mõista filmi kui kollektiivselt kogetud kultuuri eksisteerib vaid kahes suuremas linnas.

Olukorda leevendab mitmesuguste striimimisteenuste areng, kuid tulud neist on suhteliselt väiksemad. Samas on võimalused teenida muudelt platvormidelt (arvutimängud, mobiilid, sotsiaalmeedia jne) intellektuaalomandi loova taaskasutuse kaudu ehk ristmeedia-lahenduste Eesti filmitööstuses suuresti järele proovimata.

Siit jõuamegi aga küsimuseni, millist klastrit Eesti filmi­ettevõtjad ise sooviksid. Mainitud uuringutest joonistus välja neli stsenaariumit. Esiteks, uue tootmiskeskuse (kaasa arvatud võttepaviljon) ümber koondunud reaalne, vaid filmiettevõtteid koondav klaster.

Teiseks, samasugune, kuid laiemat ettevõtete ringi koondav klaster – lisaks telesisu, online-teenuseid ja sellega seotud tehnilisi lahendusi arendavad ettevõtted. Kolmandaks ja neljandaks mõlema eelmise nn virtuaalsed versioonid, kus koondumist tootmiskeskuse juurde ei ole, kuid tõhustatakse suhtlust kas siis väiksema grupi filmiettevõtete vahel või laiema, nn mitmesugust ekraanimeedia sisu ja lahendusi arendavate ettevõtete vahel.

Intervjuudest tõusis esile, et eksisteerib väike, kuid sellevõrra sõnakam grupp filmiettevõtjaid, kes eelistaksid filmivaldkonna absoluutset iseolemist – et tagada «kvaliteeti» ja hoiduda lahustumast.

Teine osa, pigem nooremad kodanikud, ilmutasid ent valmisolekut otsida kontakte ja koostöövõimalusi ka IT-sektoriga, eelistades klastrit, kus kombineeruvad film, televisioon ja online-teenused ja sellega seotud tehnoloogiate arendus. Sellise lõimumise eesmärk on töötada välja uusi ajastuspetsiifilisi teenuseid – näiteks räägitakse palju audiovisuaalkunstide uutest võimalustest, arvestades videoõppe arengut paljudes valdkondades, eriti tervishoius.

Et valdkonna ettevõtjate enamik kaldub pigem just viimase variandi ning seejuures ka reaalse geograafilise koondumise poole, sai ilmseks novembri alguses BFMis korraldatud fookusgrupi seminaril. Mõttevahetus jätkus PÖFFi tuules aset leidnud seminaril, kus otsiti audivisuaalsektori ja Eesti idufirmade skeene ühisosa. Teemat jääb soojana hoidma BFM, mis on avanud «ristmeedia tootmise» erialad ja mille tudengid teevad juba praegu põnevaid, filme laiendavaid ristmeediaprojekte.

Siit jõuamegi aga tagasi küsimuse juurde, kuidas mõjutab klasterdumine Eesti filmikultuuri. Siin on kaks peamist stsenaariumi. Esimene neist on filmivaldkonna tihedam sisemine lõimumine – ettevõtete tegevuste parem koordineerimine võimaldab kulusid kokku hoida nii turunduses kui ka juurdepääsus tootmistehnikale.

Tihedam kokkupuutumine loob aluse kiiremaks ideedevahetuseks, uuteks ettevõtmisteks jms – ehk lisaks majanduslikule tootlikkuse paranemisele on potentsiaali ka kunstilise taseme tõusuks. Kuid peamine on, et klastri töölehakkamise korral tugevneb valdkond ennekõike institutsionaalselt – ühistegevusest tulenev kasv toob kaasa stuudiote tugevnemise ja kunstiloome üldise professionaliseerumise.

Alternatiivne stsenaarium on, et filmivaldkond söandaks leivad ühte klastrisse panna IT-sektori ettevõtetega, et mõelda ühiselt välja uusi tegevusi uutel meediaplatvormidel. Sellisel klastril oleksid tõenäoliselt kõiki eelkirjeldatud plussid, kuid eeldatavasti oleks see mõnevõrra innovatsioonialtim, sõltumatum riiklikust rahastusest ning võimeline sestap kasvama kiiremini, kui seda ehk lubaks riikliku rahastuse aeglane kasv. Ja see lubaks kindlamaid töökohti ja stabiilsemat leiba ka valdkonna kunstimeistreile.

Kuid rõhutagem siinkohal, et selline nn ristinnovatsiooni võimalusi eeldav ja ristmeedia arendustele rõhuv klaster ei ole oluline vaid tulude kasvuks ja töökohtade kindlustamiseks. Võimalusel tõlkida lugusid ühelt platvormilt teisele on ammendamatu kunstiline potentsiaal, mille avastamisega ollakse alles alguses. Kunstipioneeridele leiduks sellel teel küllap põnevamaid väljakutseid kui senituntud radade ja žanrite kordus­traalimisel.

Kokkuvõttes on filmivaldkond valiku ees. Et vajatakse uut tootmisinfrastruktuuri, on kirjas ka valdkonna värskes arengukavas, mis vaieldi selgeks demokraatlikult, kõiki huvilisi kaasates. Teada on, et stardivalmis on mitu erainvestorit, kes valmis nii tootmispaviljoni kui ka võimaliku «koondunud klastri» muud pinnad valmis arendama. Küsimus on, kas filmivaldkond tahab jääda pigem enesekindlalt suletuks või otsitakse ajastu vaimule omaselt spunki tegevusareaali laiendamisest.