Naiste kunagist rolli siinses ühiskonnas võiks näha tagantjärele kajastuvat eesti folkloori paljuräägitud naistekesksuses. Võimalik, et soospetsiifikaga saaks seletada ka selliste rituaalsete toimingute nagu matused või pulmad ebatavaliselt pikaajalist püsimist väljaspool kiriku käeulatust. Kunagistes emajärgsetes ühiskondades püsib naiste kontroll kõige pikemalt enamasti rituaalides ja muusikas ning ka Eesti ühiskonnas näivad just need valdkonnad olevat olnud naiste aktiivsed tegutsemisalad.
Jüriöö kui muinasaja loojang?
Omamoodi epiloogiks eelnevale on kahtlemata Jüriöö ülestõus, kuigi vallutuseelse kultuuri mõju võib näha ka edaspidistel sajanditel. Sündmuse poliitiline kirjeldus, nagu «Eesti ajalugu II» selle esitab, on igati adekvaatne. Samasuguseid ülestõususid toimus mujalgi ning Eestis toimunu põhjusi võib ilmselt seostada rahvusvahelise ja kohaliku poliitika liitumiskohtadega, mitte aga allasurutud eestlaste viimase vabaduspüüdlusega. Ometigi jääb raamatus taas vastuseta küsimus, kuidas ikkagi eeldatavalt suuremas osas etnilistest eestlastest koosnev vägi Jüriöö sõjalistesse sündmustesse sai ahvatletud, kui eeldatavalt oli ju eesti soost vasallkond, niipaljukest kui seda oli, tolleks ajaks juba saksastunud ja seega uue identiteedi omaks võtnud.
Siinkirjutaja arvates toetavad Jüriöö sündmused suuresti seisukohta eestlaste seni eeldatust hoopis laialdasemast osalemisest Liivimaa ülesehitusel. Ka polnud neil sündmustel ilmselt kaugeltki nii ulatuslikku mõju eestlaste positsiooni halvenemisele, kui paljud inertsist senini arvanud. Pigem võiks 14. sajandi keskpaiga kultuurilistes muudatustes arvestada üleeuroopaliste tendentsidega, mis ei jätnud mõjutamata ka Liivimaad. See oleks aga täiesti omaette teema, mis siinse kirjutise raamidesse enam kuidagi ei taha mahtuda.
Ajalooraamat
Koostanud ja toimetanud Anti Selart
Autorid Tiina Kala, Linda Kaljundi, Juhan Kreem, Ivar Leimus,
Inna Põltsam-Jürjo, Erki Russow,
Anti Selart, Marek Tamm ja Heiki Valk
Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, 456 lk, 2012