Marika Mägi: kas eestlastel on Eesti ajaloos mingi roll?

Ehk veidi siivutu, kuid vägagi eluline stseen Karja kirikust, mis hoburaudsõlgede järgi otsustades kujutab Jüriöö-eelseid eestlasi. Ühele põlvele laskunud mees räägib midagi naisele, hoides tema kätt, kuigi naine, otsustades peakatte järgi, on juba abielus. Viimasele viitab ka meest krabav kuradikene. Foto: Wikipedia

Raamatu «Eesti ajalugu» äsja ilmunud II köide on saanud ootamatult kirgliku vastuvõtu osaliseks. Ja tõepoolest, ei saa eitada, et muistne vabadusvõitlus ja Jüriöö ülestõus on ajaloosündmused, mida oskab nimetada ka kõige vähema haridusega ja ajaloohuvitu eestlane. Need pole üksnes ajaloosündmused, need on müüdid, mille juures tõepärale vaadatakse vajadusel läbi sõrmede. Ja olgugi et ajaloolaste seas on müüdid ammugi murenenud, mõjus nende ametlik lammutamine külma dušina.

Kuid rahulolematuid on ka ajaloolaste seas. On ülimalt tunnustusväärne, et Eesti keskaega pole enam vaadeldud kui asja iseeneses, vaid see on oma loomulikul moel seotud üleeuroopaliste või laiemategi sündmustega. Romantiliselt rahvuslikke ideid pole siinsetele elanikele tahetud omistada, asemele pole aga suudetud või ehk soovitudki midagi pakkuda. Allikaid olevat vähe või peaaegu üldse mitte, teoreetilisemat laadi konstruktsioonide suhtes on aga eesti ajaloolased üliettevaatlikud.

Tulemuseks on kontseptsioon, kus eestlastel õieti nagu polegi mingit rolli, nad on omaenda ajaloos muudetud üksnes passiivseteks kõrvaltvaatajateks. Kas see, vähemalt 13.–14. sajandil, nii tingimata pidi olema, on mõnede ajaloolaste, muu hulgas siinkirjutaja arvates siiski kahtlane.

Rahvuslik romantism

Romantiliselt rahvuslike ideede all mõeldakse enamasti ettekujutust Eesti muistsetest elanikest, kes juba 13. sajandil olevat tajunud endid ühise rahvana, kes olevat tegutsenud rahvuslikult solidaarselt ning võidelnud vallutajate vastu viimse veretilgani juba ainuüksi rahvuslikel alusel. Selline nägemus ei taju ajaloo dünaamikat ning projitseerib 700 aasta tagusesse minevikku tõekspidamisi, mida seal teadaolevatel andmetel ei olnud. Tollane maailm oli väga palju erinev praegusest.

Hoidudes romantilistest liialdustest, pole samas kahtlust, et ka 13. sajandi eestlastel olid oma tõekspidamised ja arvamused, sõbrad ja vaenlased, et nad oma arusaama järgi püüdsid parimat nii oma suguvõsale kui ka territoriaalsele üksusele või võimule, millega tunti end seotud olevat. Võideldi elu ja surma peale, aga küllap otsiti ka kompromisse ning konkreetsetes olukordades optimaalseid lahendusi oma inimeste ja vara säilitamiseks. Oma alade rüüstamist püüti ära hoida, isegi kui see tähendas mõningasi järeleandmisi vaenlasele.

Rahvuslikult romantiline nägemus eestlaste võimalikke kompromisse sakslaste-taanlastega ei tunnusta – see ei sobiks ettekujutusega kangelaslikust minevikust. Realistlikum vaade minevikule või kasvõi võrdlus hilisematest aegadest ja muudelt maadelt teadaolevaga lubab aga arvata, et ka 13. sajandi eestlased olid oma otsustes paindlikumad, et mitte öelda taibukamad, kui seni eeldatud.

Rahvusvahelistel sidemetel on Eestis juba geograafilise asukoha tõttu pikk ajalugu ning teadmised naabermaadest pidid olema tollases mõttes head ka 13. sajandi algul. Selge see, et mõnede väljamaa võimukandjate omavaheliste kokkulepete sisu ilmselt ei teatud, vaevalt aga tehti endile illusioone nende majandusliku või sõjalise võimsuse kohta. Küllap tajusid siinsete ühiskondade juhtfiguurid poliitilist situatsiooni küllaltki hästi ning suutsid mõelda välja keerukamaid reageerimisviise kui üksnes järjekordse sõjaretke korraldamine.

Keskaegsed vasallid

Rõõmustav on märkida, et «Eesti ajaloo» II köite autorid on võtnud varasemast möönvama seisukoha vana eliidi püsimise suhtes ka keskajal, kuigi üleliia kaugele pole neis oletustes mindud. Keskaegse Liivimaa vähegi kõrgemad võimukandjad olid kas vaimulikud või vaimuliku ordu liikmed, mis välistab vähemalt ametlike järeltulijate olemasolu. Nagu ka raamatus märgitud, läänistati maad suures osas isikutele, kelle staatus kodumaal polnud kuigi kõrge – ning vastavalt on ka nende seostamine Saksamaal elanud perekondadega tihtilugu ebakindel ja pole võimatu, et hilisemate järeltulijate konstrueeritud. Paljude vasallide puhul pole täpne päritolu üldse teada.

Kui suur siis ikkagi oli eesti päritolu eliidi osakaal, ei oska päriselt vastata ei raamatu autorid ega ka siinkirjutaja. Isikunimed, millele traditsiooniliselt varem tuginetud, pole kuigi usutav argument – nimi võib muutuda inimese eluea jooksul, kasutusel võivad olla paralleelnimed, sellele võib küllaga leida näiteid hilisemast ajaloost. Päris tänapäevast võib sobiva näite tuua tänapäeva Hiinast, kus peaaegu kõik lääne firmades töötavad hiinlased võtavad endale uue, ingliskeelse nime, mida siis kasutatakse vaid töökohal ja rahvusvahelises suhtluses. Leidub ka neid, kes jäävad kangekaelselt oma pärisnime juurde, kuid need on pigem erandid. Kas ei võinud situatsioon 13. sajandi esimese poole Eestimaal olla midagi samalaadset?

Igal juhul pole päris usutav väide, et küllap eelistati siiski saksakeelseid vasalle, sest nende keel ja kultuur olid maaisandale tuttavamad. Tuttavlikkuse kaalus kindlasti üles kohalik toetus ja olude tundmine. Vaevalt ka, et Eesti seni ainus, Siksalist leitud keskaegsete eesti soost (väike)vasallide matmispaik oli eriline vasallistaatuse poolest, pigem siiski kaua püsinud paganlike joonte poolest matmiskombestikus. Enamikus Eestis maeti vasallid, olenemata rahvuslikust päritolust või kodusest keelest, kirikaeda ja need ei pruugi olla millegagi muudest matustest eristatavad.

Kohalikud keeled

Puuduvad igasugused andmed naiste sisseveost 13. sajandi Liivimaale, nagu seda esines hilisemal ajal, ega ole see tollastes oludes ka eriti loogiline. Sidemed kohapealsete võimukandjatega on samas olulised pea iga kolonisatsiooni puhul ja täiesti kindlasti ka Liivimaal. Abiellumine kohalike kõrgemasse sotsiaalsesse kihti kuuluvate naistega on üks võimalus, millest sellistes tingimustes enamasti kiirelt kinni haaratakse.

Eeldades, et osa vasallidest olid rahvuselt eestlased, teine osa aga eestlannadega abielus, võib arvata, mis keel omavahelises suhtluses domineeris. Vaevalt et ka hilisemad, kakskeelsed põlvkonnad endid üheselt sakslastega seostasid, kui nad sellist küsimust üldse enese jaoks teadvustasid.

Siinkohal võib tuua võrdluseks August Wilhelm Hupeli märkuse kohalike sakslaste kummalise keele kohta veel 18. sajandil, juba täieliku rahvusliku segregatsiooni olukorras, mille põhjuseks olevat see, et sakslaste, isegi mõisnike lapsed omandavat esimese keelena ikkagi eesti keele.

Võib-olla peituvad just keskaegsete vasallide ja muude vähem oluliste võimukandjate koduses keeles eeldused eesti ja läti keele omamoodi üllatavale püsimisele? Eriti tahaks aga küsida, kas ja kuivõrd peaksime sel juhul üldse pidama baltisakslasi endile etniliselt võõraks.

Eesti muinasühiskond

Arheoloogid on üritanud muinasaja lõpu ühiskonda lahti mõtestada alates 1990. aastatest, kui piirid läksid lahti ja võrdlus läänemaadega tegi meie arheoloogiliste kontseptsioonide mahajäämuse kiiresti selgeks. Esimeseks pääsukeseks ses vallas sai Priit Ligi, kes püüdis kogu esiajaloo tänapäeva terminitesse pakendatult ümber sõnastada. Tema arvates oli Eestis muinasaja lõpuks tegu hierarhilise ühiskonnaga, mis aga mingil põhjusel Läti Henrikule segaseks jäi.

Ligi kontseptsioon ei tuginenud kuigivõrd konkreetsele arheoloogilisele materjalile, vaid oli pigem mõningate lääne autorite teooriate automaatne ülekandmine Eestile. Ometigi jäi see eesti arheoloogide nägemust pikaks ajaks mõjutama. Väikeste parandustega on samast teooriast lähtunud näiteks Valter Langi nägemus, mis küll muinasaja lõpuosas puudutab eeskätt siinsete linnusepiirkondade olemasolu, kuid rõhutab siiski mõningal määral ka eliidi järjepidevust muinasajast keskaega. Ka siinkirjutaja on tuginenud samasugustele ideedele veel nii oma Saaremaa muinasaega käsitlevas raamatus kui ka artiklikogumikus «Eesti 1200».

See on kontseptsioon, mis võrdleb Eesti muinasaja lõpu ühiskonda viikingiaegse Skandinaaviaga. Laiemas plaanis usuti Eesti ühiskond olnuvat sarnane pealikkonna n-ö klassikalise pildiga, milles figureerivad piiratud, kuid juba kontsentreeruva võimuga pealikud ning nende saatkonnad, rikkamad ja vaesemad vabad talupojad ning vähesel määral orje.

Võim ja ühiskond

Viimasel kümnendil on siinkirjutaja oma ettekujutust muinasaegsest ühiskonnast Eestis nii mõneski osas muutnud. Tuginedes eelisjärjekorras kohaliku arheoloogilise materjali eripärale ning alles teisena ühiskonna evolutsionistlikele arenguskeemidele, pilt tõepoolest muutub.

Erinevalt Skandinaaviast ja ka baltlastest naabritest avaldub Eesti ja üldse suurema osa läänemeresoomlaste omapära kollektivistlikus matmiskombestikus ja mitmes soospetsiifilises aspektis. Erandiks on siinkohal liivlased, kes vähemalt arheoloogilises plaanis näivad olevat moodustanud teatud vahevormi läänemeresoomlaste ja baltlaste vahel.

Eestipärane matmiskombestik, milles inimeste luud tahtlikult segatud, on Euroopas 12. sajandil haruldane ning viitab ühiskonnale, kus indiviidist olulisem oli kollektiivne kuuluvus. Kuna selliseid matmispaiku on tegelikult üsna vähe ning need markeerivad enamasti vaid paremaid põllumaid, oli ilmselt vaid osal inimestest õigus saada maetud niisugusel moel. Nii kalmete asukoht kui ka maetute koosseis osutab, et need väljavalitud olid üksikud perekonnad, nii mehed kui ka naised, tõenäoliselt need, kelle käes ühiskonnas oli võim. Ülejäänud, enamik ühiskonnast, maeti mingil tagasihoidlikumal moel, millest arheoloogilisi jälgi ei jää. Kohati väga rikkalikud panused 12. sajandi kalmetes, kuigi konkreetsete matustega seostamatud, osutavad järjest suurenevale sotsiaalsele lõhele nimetatud perekondade ja ülejäänud elanikkonna vahel.

Seesuguse matmiskombestikuga ühiskondi on teada mujal Euroopas varasematest aegadest ning 12. sajandil ja hiljemgi ka aladelt väljaspool Euroopat. Need markeerivad ühiskondi, mis polnud demokraatlikud ega ka egalitaarsed, aga kus võim oli oma ülesehituselt kollektiivne. Iseloomulik sellistele ühiskondadele on suguvõsade esindajatest koosnevate nõukogude suur otsustusõigus, kusjuures sage on eri tüüpi nõukogude ja võimu dubleerimine.

Loomulikult on sellistes ühiskondades ka pealikud, kes konkreetset võimu teostavad, nende volitused on aga väga piiratud. Pealikuid valitakse sageli ümber, nad vastutavad üksnes konkreetsete asjade eest ning on olulisemates otsustes täielikult sõltuvad nõukogudest. Midagi sellist võiks oletada ka 12.–13. sajandi Eestis. Lugedes Henrikut, võib arvata, et ka Lembitu oli üks neist piiratud võimuga sõjapealikest.

Loomulikult oli perekond oluline ka mujal Euroopas, kuid võim oli seal siiski konkreetsete indiviidide käes. Et ristisõdijad tõenäoliselt üritasid suhelda omaenda ühiskonna hierarhilistest tõekspidamistest lähtudes, mis aga jäi tulemusteta, ilmneb mitmetest Henriku kroonika kohtadest. Eriti taanlaste sõjakäigud Tallinna ja Saaremaale oleksid sobivad sellekohased näited, kus tõenäoliselt lepiti kokku osa eestlastega, keda peeti juhtideks, hiljem aga selgus, et sellistel kokkulepetel polnud teiste eestlaste jaoks piisavalt jõudu. Ehk nagu Läti Henrik väljendab, eestlased osutusid reetlikuks.

Kollektiivse võimukorraldusega ühiskonnad on võimelised võtma ette koordineeritud aktsioone, sõlmima liitusid ja viima läbi vallutusi. Oleks vale lugeda neid kuidagimoodi mahajäänumaks kui individuaalse võimukorraldusega ühiskondi, pigem on tegemist kultuurilise eripäraga. Kollektivistlikud jooned võimukorralduses olid silmanähtavad ju ka keskaegsel Liivimaal, eriti Saaremaal ja Põhja-Eestis, kus vasallkonna mõjuvõim oli märkimisväärne. Oma osa selles mängis kindlasti järjepidevus vana ja uue võimu vahel.

Naised

Teine aspekt, mille poolest arheoloogilisele materjalile tuginev pilt Eestis tugevasti erineb nii Skandinaaviast kui ka lõunanaabritest, on soospetsiifiline. Rohkete mõlema sugupoole kasutatud esemetega matmiskombestik, kus naised ja mehed on enam-vähem võrdselt esindatud, viitab suhteliselt tasakaalus soorollidega ühiskonnale. Rohkete relvade esinemine matustes võiks samas viidata sõjamehestaatuse ülimuslikkusele, mis esmapilgul ei peaks sobima kokku ülalöelduga.

Keskaegse seadusandlusega tegelev rootsi ajaloolane Nils Blomkvist on osutanud joontele 13. sajandi alguse nn liivi-latgali õiguses, mida võiks tõlgendada kui emaliini pidi pärilusseadust vallutuseelses ühiskonnas. Samale näivad viitavat mitmed folklooriandmed ja varasemad kirjalikud allikad. Kuigi arheoloogilisest materjalist pärilusseadusi otseselt välja lugeda pole võimalik, pole selles avalduv sugude balansseeritud staatus ka vastuolus oletusega emajärgsest päriluskorraldusest ning sellega ilmselt kaasnenud ema-tütarde suurperedest, millega mehed liitusid abielludes. Enamgi veel, emajärgne päriluskord avaldubki eelkõige just kollektiivse võimukorraldusega ühiskondades, kuigi see mõistagi pole mingi reegel.

Arvestades ühelt poolt soospetsiifilisi jooni matustes ning teisalt sõjamehestaatuse tähtsustamist, võis emajärgne päriluskord väga tõenäoliselt olla selleks teguriks, mis tagas naiste parema staatuse ühiskonnas võrreldes näiteks baltlastega. Küllap oli naistel teatud juurdepääs ka osale poliitilisest võimust, nagu võiks järeldada relvade kui võimusümbolite kohatisest esinemisest läänemeresoome rikkalikumate panustega naisematustes.

Ristisõdijad tõid igal juhul kaasa selgelt patriarhaalse ühiskonnakorralduse ning meesliini pidi toimiva pärilussüsteemi. Maailma ajalugu on näidanud, et kahe pärilussüsteemiga ühiskonna kokkupõrkel peab üks neist muutuma ning enamasti tähendab see üleminekut isajärgsele korraldusele. Näiteks võib Henriku kroonikast lugeda, et ristisõdijad võtsid lepingute kinnituseks enamasti ülikute poegi pantvangi – ja oleks ka mõeldamatu, nende ühiskonna väärtushinnangutest lähtudes, et oleks võetud näiteks hoopis tütreid. Vanad tõekspidamised pandi ilmselt karmile proovile eriti läänistuste ja eespool kirjeldatud eesti soost vasallide nimetamisel. Tõenäoliselt varasemad suurperele kuulunud maavaldused, eriti kui neid haldasid tavaõiguse kohaselt emad ja tütred, nimetati ümber üksikute konkreetsete meeste läänideks, mis mõistagi pidi tekitama nii vastuseisu kui ka lihtsalt arusaamatusi.

Naiste kunagist rolli siinses ühiskonnas võiks näha tagantjärele kajastuvat eesti folkloori paljuräägitud naistekesksuses. Võimalik, et soospetsiifikaga saaks seletada ka selliste rituaalsete toimingute nagu matused või pulmad ebatavaliselt pikaajalist püsimist väljaspool kiriku käeulatust. Kunagistes emajärgsetes ühiskondades püsib naiste kontroll kõige pikemalt enamasti rituaalides ja muusikas ning ka Eesti ühiskonnas näivad just need valdkonnad olevat olnud naiste aktiivsed tegutsemisalad.

Jüriöö kui muinasaja loojang?

Omamoodi epiloogiks eelnevale on kahtlemata Jüriöö ülestõus, kuigi vallutuseelse kultuuri mõju võib näha ka edaspidistel sajanditel. Sündmuse poliitiline kirjeldus, nagu «Eesti ajalugu II» selle esitab, on igati adekvaatne. Samasuguseid ülestõususid toimus mujalgi ning Eestis toimunu põhjusi võib ilmselt seostada rahvusvahelise ja kohaliku poliitika liitumiskohtadega, mitte aga allasurutud eestlaste viimase vabaduspüüdlusega. Ometigi jääb raamatus taas vastuseta küsimus, kuidas ikkagi eeldatavalt suuremas osas etnilistest eestlastest koosnev vägi Jüriöö sõjalistesse sündmustesse sai ahvatletud, kui eeldatavalt oli ju eesti soost vasallkond, niipaljukest kui seda oli, tolleks ajaks juba saksastunud ja seega uue identiteedi omaks võtnud.

Siinkirjutaja arvates toetavad Jüriöö sündmused suuresti seisukohta eestlaste seni eeldatust hoopis laialdasemast osalemisest Liivimaa ülesehitusel. Ka polnud neil sündmustel ilmselt kaugeltki nii ulatuslikku mõju eestlaste positsiooni halvenemisele, kui paljud inertsist senini arvanud. Pigem võiks 14. sajandi keskpaiga kultuurilistes muudatustes arvestada üleeuroopaliste tendentsidega, mis ei jätnud mõjutamata ka Liivimaad. See oleks aga täiesti omaette teema, mis siinse kirjutise raamidesse enam kuidagi ei taha mahtuda.

Ajalooraamat

«Eesti ajalugu», II osa

(«Eesti keskaeg»)

Koostanud ja toimetanud Anti Selart

Autorid Tiina Kala, Linda Kaljundi, ­Juhan Kreem, Ivar Leimus,

Kersti Markus, Anu Mänd,

Inna Põltsam-Jürjo, Erki Russow,

Anti Selart, Marek Tamm ja Heiki Valk

Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, 456 lk, 2012