Toomas Kümmel.

FOTO: Kalev Lilleorg / Õhtuleht

VEB Fondi teemaga aastaid tegelenud ajakirjanik Toomas Kümmel kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Siim Kallas jättis oma tänases temaatilises arvamusloos tegelikult olulistele küsimustele vastamata.

See, mida mina, Päevaleht ja tuhanded inimesed, kes Siim Kallasele saatsid konkreetseid küsimusi, ootasid, ei ole see, mida võib täna lugeda. Need ei ole vastused konkreetsetele küsimustele. Jutustused kodumaa ajaloost ja eriti selle kangelaslikust rahanduspoliitikast on tore lugemine, aga selles ei ole peaaegu midagi sisulist, millel oleks võimalik isegi diskuteerida. Meele mõruks teeb aga see alatus, mis kogu selles loos peidus on ja Kallase nime all avaldatud kirjatükist küllaltki primitiivselt kompileerituna vastu vaatab.

Ajakirjanikud teevad oma igapäevast tööd. Toimetustes on päris kõva tempo, tuleb kirjutada väga erinevatel teemadel, töökoormus on suur. PR-firmad koondavad kogu oma ressursi ühte teravikku, et saavutada kliendile soovitud tulemus, oma propagandistlik sõnum ajakirjanduses kuuldavaks teha.

Ei pea olema vilunud ajakirjaniku silm, et öelda: siin on olnud PR-firma töö. Taoliste firmade taksid on teada, need küünivad tuhandetesse eurodesse, neil on kasutada kontoritäied kaastöölisi rakendatuna ühe eesmärgi saavutamiseks. Ajakirjanikul on raske taolise asja vastu seista. Aga ikkagi, tõde tõuseb, vale vaob!

PR-firmade klassikaline võte on alustada taolisi kirjutisi oponentide naeruvääristamisest ja alandamisest. Kahju, et Siim Kallas ei ole Facebooki kasutaja. Siis saaks ta teada, et rubriigis «Üritus» saavad inimesed, kes selles osalevad, ennast kirja panna. Kahju, et Kallase palgatud PR-firma nii lihtsa asjaga ämbrisse astub. (Toomas Kümmel viitab siinkohal enda kampaaniale «Kiri eurovolinikule!» - toim)

Inimestel on valik, kas uskuda Kallase nime all esitatud jama käputäiest varjunime all esinevatest ullikestest, või inimesi, kes on avalikult teatanud oma osalemisest Facebooki- ja internetikampaanias. Nagu näiteks: Ervin Õunapuu, Peeter Laurits, Made Luiga, Fagira D. Morti, Sven Kivisildnik, Virkko Lepassalu, Hendrik Toompere, Kerttu Soans, Toomas Vint, Askur Alas, Rainer Nõlvak, Berk Vaher, Anne Adams, Artur Talvik, Rein Kuresoo, Kein Einaste, Maarja Kangro jne. Loomulikult usun mina kõiki neid inimesi. Kuidas saab üldse seda hoolikalt kokku pandud PR-toodet kommenteerida, kui sissejuhatus algab mõnitavast räigest valest? Väga-väga raske.

Pangakriisi lahendamiseks oli ka teisi teid

Mis juhtus tegelikult ja kuidas pangakriis lahendati? Kogu kriisiaegset tegevust läbib punase joonena tollase keskpanga juhi Siim Kallase kinnisidee, et Põhja-Eesti Aktsiapank (PEAP) kui riigile (täpsemalt 100 protsenti Eesti Pangale) kuulunud pank tuleb iga hinna eest päästa, teised vaadaku ise, kuidas põhja vajuvad.

Ja nii tehtigi. PEAPi riismetele moodustati uus pank: Põhja-Eesti Pank (PEP). Viimasel hetkel otsustati sellega liita ka UBB. Tartu Kommertspank lasti põhja.

Päästeoperatsiooni läbiviimiseks kasutati demokraatias uskumatut lahendust. PEAPi ja UBB hoiustajate valuutavahendid, mida pangad hoidsid VEBis külmutatud arvetel, visati uue panga bilansist hoiustajatelt luba küsimata välja ning koondati müstilisse VEB fondi!

Tegelikult ei olnud VEB fond muud kui nõuete register, sest Venemaa ja VEB pole iialgi sellist moodustist nagu VEB fond tunnistanud. Moskvas külmutatud arve omanikuks sai aga PEP ja on seda muuseas siiani!

Täiesti maha on vaikitud fakt, et pangakriisi lahendamiseks tegi oma kava ka IMF (Rahvusvaheline Valuutafond). See plaan Kallasele ei sobinud. Aga IMFi kava nägi ette, et päästetakse kõik kolm panka ja ka nende hoiustajad, seega võrdse kohtlemise printsiip.

«Tähtis on näidata, et kulud katavad kõik asjasse segatud pooled võrdselt, sest sellisel juhul on operatsioon ka poliitiliselt vastuvõetav,» öeldi IMFi kavas. Kõik hoiustajad oleks selle kava kohaselt kaotanud 10 protsenti oma rahast, mitte aga kõik, nagu juhtus Kallase kava puhul.

Ning veel üks tähelepanek. IMF tahtis kolme panga riismetest kujundada hoiustajate raha säilitades uue sõltumatu erapanga. Kallase sooviks oli iga hinna eest säilitada kontroll PEPi üle. Miks – oleks ilmselt miljoni dollari küsimus.

Samas toimus ju Kallase kuulus 10 miljoni dollari tehing samuti just PEPi kaudu. Pärast sumbus kõik aga tõdemuseks, et keegi selles tehingus raha ei kaotanud, sest puudujäägi – 8 miljonit dollarit –, maksis pärast PEPi omandamist keskpangale kinni Ühispank. Võib-olla on kogu VEB-fondi lugu taustaks hoopis PEPi loole, mis oli hämarate tehingute taga seisnud inimeste tegelik eesmärk. Kahjuks ei soovi Kallas IMFi kavast midagi mäletada, mälu pole enam see.

Endise Nõukogude Liidu välisvõlg

Vahel on tunne, et enam ei jõua. Seda jama korrutatakse ja korrutatakse, seda on teinud jäärapäise järjekindlusega ka Kallase «advokaadid» kuni viimase ajani – Jürgen Ligi ja Andrus Ansip. Endise Nõukogude Liidu välisvõla probleem on tänaseks unustatud teema. Kui 1990. aastate esimesel poolel oli see tõesti teema, mille üle Venemaa ja Eesti mõtteid vahetasid, siis ammu enam mitte, VEB-fondiga seoses aga veelgi vähem.

Probleem lahendati nullvariandiga. Venemaa kui Nõukogude Liidu õigusjärglane võttis kõigi endiste liiduvabariikide kohustused endale, kuid liiduvabariigid loobusid, Eesti vaikimisi nende hulgas, igasugustest pretensioonidest endise Nõukogude Liidu varale.

Kallas võiks suhelda endise välisministrina oma erakonnakaaslase Urmas Paetiga sel teemal, sest äsja sain sellekohasele teabenõudele ametliku vastuse Eesti välisministeeriumist: «Küsimus kerkis üles pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Vastavalt meie ametlikule seisukohale Eesti Vabariigil kui Nõukogude Liidu okupeeritud riigil ei ole liidu võlgade ega varade küsimuses subjekti suhet, me ei osale selleteemalistel aruteludel ning ei oma pretensioone Nõukogude Liidu varade või võlgade suhtes. See sõnum sai kunagi edastatud Venemaale, kes korraldas välisvõla ja vara jagamist, samuti Pariisi klubile, kes korraldas Nõukogude Liidu välisvõla tagasimaksmist. Meie seisukoht võeti teadmiseks ja Eestile ei esitatud ei nõudeid ega jagatud ka välismaal olevat vara.» Punkt, härra Kallas ja tema hästitasustatud suhtekorraldajad!

Viimati pöördus Eesti Pank Vnešekonombanki (VEB) poole külmutatud kontode küsimuses 28.03.2011. VEB vastas Eesti Pangale 18.04.2011: «Kuni Vene Föderatsiooni ja Eesti riikide- või valitsusvahelise tasandi otsuste vastuvõtmiseni endise Nõukogude Liidu valuuta-sisevõla õigusjärglust reguleerivates küsimustes kirjas küsitud kontode kohta teavet ei esitata.»

See, millest tegelikult jutt käib, on endise Nõukogude Liidu valuuta sisevõlg. Miks Kallas sellest rääkida ei taha, on ka selge. 1991. aasta alguses võttis Eesti Pank üle Tallinnas asunud VEBi osakonna Eestis. 23. jaanuaril sõlmisid Välismajanduspank (VEB) ja Eesti Pank kokkuleppe, millega meie keskpank garanteeris Moskvast VEBist valuutalaene saanud Eesti riiklike ettevõtete ja asutuste tagasimaksed.

Huvitav on siin märkida, et Vahur Kraft eitas 2004. aastal riigikogus sellise lepingu olemasolu! Pärast Siim Kallase asumist keskpanga etteotsa ja Eesti iseseisvuse taastamist lõpetati valuutalaenude tagasimaksed VEBile. Venemaa arvestab neilt võlgadelt iga aasta intresse.

Teiseks probleemiks peavad venelased Edgar Savisaare valitsuse ajal 1990-1991 üleliidulistest fondidest saadud kütuse, ravimite, toiduainete, tooraine, varuosade jne eest valuutamaksete tegemata jätmist endise Nõukogude Liidu üleliidulisse valuutafondi. 2002. aastal oli Eesti endise Nõukogude Liidu valuuta-sisevõlg Venemaa keskpanga andmetel üle 60 miljoni dollari. Tänaseks on see kasvanud veelgi.

Kogu lugu on haltuura, PR-firmale makstud raha on tuulde visatud. Sõna «haltuura» tähendust peaks Kallas komparteis suurt karjääri teinuna veel kindlasti mäletama.

VEB fondi ei loodud mitte Vnešekonompangaga asjade ajamiseks, vaid eelkõige Eesti pangakriisi lahendamiseks ja majanduse kollapsi vältimiseks, kirjutab Siim Kallas tänases Postimehes. Kallas on mitu kuud vältinud pikemaid kommentaare VEB fondi teemal, mida on palunud talt nii ajakirjanikud kui Toomas Kümmeli kirjakampaanias osalejad.