Juhtkiri: oli, mis oli, aga olgu teada, kuidas oli

Foto: Urmas Nemvalts

Võiks kujutleda ajaloolase kimbatust näiteks 300 aasta pärast, kui ta on, Eesti panganduse ajalugu uurides on jõudnud VEB fondini – lünklikku infot, vastuseta küsimusi, pelgalt «sõna vastu sõna» oletusi on lihtsalt sedavõrd palju.

See tähendab, et riigikogu erikomisjoni loomise idee VEB fondiga toimunu väljaselgitamiseks on täiesti põhjendatud. Ning kogu erikomisjoni materjal, kaasa arvatud asjaosaliste kuulamise protokollid, audiitorite hinnangud jne, peaksid olema avalikult ja ühemõtteliselt kõigile kättesaadavad.

Sest tundub, et vaid niimoodi on võimalik Eesti ühiskonnas kaua küsimusi ja vandenõueteooriaid tekitanud asjas enam-vähem rahuldavat selgust saada. Miks enam-vähem? Paraku on niigi hämar ja segasevõitu protsess kogunud 20 aastaga enda ümber nii palju kahtlusi, et täiesti selgeks muutub see alles sellises perspektiivis, mida praegused lehelugejad enam ei näe.

VEB fondiga seotud tegevused ja dokumendid on ajalugu juba täna. Nagu neil päevil on ka juba osutatud – erinev oli nii majanduslik kui ka poliitiline keskkond, milles Eesti Panga juhid oma otsuseid tegid. Sellegipoolest heidab Eesti Panga toonase presidendi, praegu Nordea panga Eesti haru juhtiva Vahur Krafti allkirjaga valeandmeid kandnud kiri halba valgust nii praegustele kui toonastele pangajuhtidele.

Kuigi praegune Eesti Panga juht Ardo Hansson on võltsingu pärast vabandust palunud ja Kraft kinnitanud, et teadlikult pole ta valeandmeid allkirjastanud, saab siiski selle tegevuse kohta teha oletusi – nii soodsamaid kui ka kahjulikumaid. Ent oletuste aeg võiks VEB fondi küsimuses lõppeda ja riigikogu erikomisjon on see, kes saab seda lõpetada.

Kindlasti ei maksa arvata, et erikomisjoni uurimistöö peaks olema odav. On üpris ilmne, et sõltumatute finants­audiitorite ja toonast õiguslikku raamistikku tundvate ekspertide töö pole tasuta. Samuti tuleb arvestada, et selle erikomisjoni tööd saab ümbritsema näotu poliitiline poriloopimine – nii see paraku juba kord on –, kuid seda ei tuleks karta. Lausa vastupidi, kritiseerimine, üksteise minevikus sorimine ja praguste huvide väljatoomine võiks olla isegi puhastava toimega, ning seda mitte ainult VEB fondi küsimuses.

Taasiseseisvumise algusaastad oli eufooriline, aga ka väga segane aeg. Ent kui toonased otsused ilma hilisema avaliku uurimiseta endiselt luukeredena kapis kummitavad, siis kõigub avalik usaldus iga kord, kui tõmbetuul taas kapiust liigutab ning luised sõrmed põrandat kraabivad. Ja seda pole ju tarvis. Tarvis on hoopis kogu protsessile joon alla tõmmata. Oli, mis oli, peaasi, et on teada, kuidas oli.