Evelyn Kaldoja: soe jutumull

Evelyn Kaldoja Foto: SCANPIX

Pahvakas roiutavalt sooja auru, mitte elegantsetest argumentidest särav retooriline kihvavälgatus, iseloomustaksin mina Briti peaministri David Cameroni trükiversioonis ligi 14 lehekülge pikka legendaarset ELi kõnet. Või, noh, legendaarne oli see ilmselt esmaettekandeni, ning sedagi valedel põhjustel – pika venitamise ja esitusaja ja -koha korduva kolimise tõttu.

Esimesed kümme lehekülge ennast pidevalt kordavat kurtmist selle üle, et EL reglementeerib liiga palju, peab palgal liiga suurt struktuuri, ei arvesta riikide erisusi ja on röövinud rahvalt otsustusõiguse. Sekka lubadus, et Suurbritannia iial ühisrahaga ei liitu, see omakorda tembitud tõdemusega, et euro saatus mõjutab ka britte. Esineb ka mõningasi vastuoksusi – näiteks paistab, et eurobürokraatia vohamist põlgavate brittide valitsusjuht peab vajalikuks lisada struktuurile ühisturu nõukogu nimeline moodustis.

11. leheküljel kohtab kauaoodatud lubadust, et kui rahvas konservatiivid uuesti võimule valib, asutakse Brüsseliga läbirääkimistesse uute liikmeksoleku tingimuste üle ning tuleb referendum, kus saarlased saavad ELile «jah» või «ei» öelda. Lõpetuseks veel paar lehekülge, millest selgub, et Cameron ise pole kindel, kas EList lahkumine ikka oleks hea mõte.

Ilmselgelt pole kõik see jutt kantud mitte suurest visioonist ega ELi reformimise ideedest (kui Cameronile tõesti ei meeldi, et Euroopa Komisjon veelgi kasvab, siis äkki pakuks hea reformitahte märgiks Horvaatia liitumisel suvel hoopis oma volinikukohast väikse uustulija kasuks loobumist?), vaid hirmust oma partei euroskeptilise tiiva ja kuklasse hingava Iseseisvuspartei ees.

Eeldan, et kui Cameronil tõesti ka järgmistel valimistel võim säilitada õnnestub, ja eriti juhul, kui ebamugavat koalitsiooni kõvasti eurosõbralike liberaalidega enam jalus pole, Londoni-Brüsseli kõnelused tõesti tulevad.

Arvestades ülejäänud ELi tüdimust brittide pidevast protsessimisest (vt ka ülemkogu 2011. aasta detsembris, kus brittide jonni peale ülejäänud lihtsalt nendeta fiskaalkokkuleppe teha otsustasid), pole aga mänguruum lai. Kindlasti midagi pakutakse – umbes sellist sisuliselt vähemuutvat kergkosmeetikat, nagu iirlased said pärast Lissaboni leppe esimesel korral tagasilükkamist. Seejärel peab aga Briti valitsus rahakoti avama, et parimate suhtekorraldajate abiga kosmeetiline muutus fundamentaalse pähe maha müüa.

Arvestades brittide seas praegu valitsevat meelsust, ei pruugi aga kokkuleppega tuleva muudatuse suurusest ega ka suhtekorraldajate osavusest piisata rahvalt jah-sõna saamiseks. Sellest siis ka võrdlused Pandora laeka avamisega.