Siim Kallas

FOTO: SCANPIX

VEB fondi ei loodud mitte Vnešekonompangaga asjade ajamiseks, vaid eelkõige Eesti pangakriisi lahendamiseks ja majanduse kollapsi vältimiseks, kirjutab Siim Kallas.

Olen saanud hulga küsimusi VEB fondi teemal 54 autorilt (mitte tuhandelt, nagu on väidetud), näiteks Vurralt, Tuvikeselt, Pinkpanterilt, Foscarinilt (peab olema ühe Veneetsia aadliku sugulane) jne. Eesti inimeste nimede mitmekesisus on hämmastav. Enamiku küsimuste puhul ei saa aru, mida väidetakse või isegi märgitakse kindlalt teadvat ja veel kindlamalt uskuvat.

Samal ajal kahtlustatakse, et ka minul on mäluga midagi korrast ära, kuna ma kõikvõimalikke väiteid ei ole kohe kommenteerinud. Eks aastad teevad muidugi oma töö, mälumängus osalemises ma kõhkleksin. Aga otsused, mida ma teinud olen, on mul meeles. Ja ma olen alati valmis oma otsuste eest vastutama ja tehtu kohta sisulisi seletusi andma. Nii ka seekord ning püüan seejuures kogu kõnesolevat temaatikat laiemalt selgitada.

Mind hämmastab, et paljude inimeste jaoks tuli üllatusena VEB fondi teema seotus endise NSVLi välisvõla tagasimaksmisega Eesti Vabariigi poolt. Ometi on NSVLi välisvõla ja EV majandusega otseselt seonduv just see peamine põhjus, miks loodi selline vahend ja finantsinstrument nagu VEB fond.

Tuletan meelde nii unustanutele kui ka noorematele kriitikutele, kes enam kui paarikümne aasta taguseid aegu ise pole kogenud, et NSVLi liiduvabariikide (ja iseäranis Eesti!) isemajandamise väitlus muutus eriti intensiivseks, kui kokku tuli uus NSVLi seadusandlik kogu – NSVLi rahvasaadikute kongress- ja moodustati uus NSVLi ülemnõukogu.

Eestist valitud saadikute jaoks oli liiduvabariikide isemajandamise teema, mis peatselt muutus liiduvabariikide iseseisvumise teemaks, kõige olulisem poliitiline teema üldse, kõrvuti Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamise nõudega. Ülemnõukogus moodustati isegi eraldi liiduvabariikide majandusliku arengu komisjon, mille esimeheks sai leedu akadeemik

Eduardas Vilkas, aseesimeheks grusiin Valerian Advadze ja sekretäriks mina.

Liiduvabariikide iseseisvuse vastased kasutasid meie vastu põhiliselt kaht tüüpi argumente. Esiteks, te ei saa üksi hakkama, sest kasutate teiste, eelkõige Venemaa ressursse. Teiseks, te olete kohustatud osalema NSVLi välisvõla tagasimaksmises, sest olete ehitanud laenatud välisvaluuta eest, mille tagatiseks olid põhiliselt Venemaa ressursid.

NSVLi välisvõla teema oli ka uue Venemaa jaoks poliitiliselt ülimalt tundlik ja on seda siiani. Venemaa käsitleb seda, et ainult tema maksis tagasi NSVLi välisvõla, ühena paljudest ebaõiglustest, mida lääs on lasknud talle osaks saada.

Eesti positsiooni selles küsimuses kujundas õigusjärgluse põhimõte, mille kohaselt meie ei osalenud Nõukogude armee relvade jagamises ega tunnistanud ka, et oleme vastutavad NSVLi kohustuste (sh välisvõla) eest, mille võtmiseks meilt keegi nõusolekut ei küsinud.

Hiljutisel konverentsil, mis oli pühendatud 20 aasta möödumisele taasiseseisvumisjärgse EV esimese põhiseadusliku valitsuse ametisseastumisest, oli võimalik taas veenduda, kui õigeks ja jätkusuutlikuks osutus praeguselt seisukohalt vaadatuna kõikides asjades õigusjärgluse põhimõtte aluseks võtmine. Tuleb tunnistada, et tollal ja vahetult sündmuste keerises olles ei paistnud see põhimõte nii olulisena ja riigi majandust tervikuna sedavõrd puudutavana.

Üks küsimus, mida mulle innukalt saadavad kõik Vurra-nimelised ja muud autorid, on: miks Eesti Pank ei kaevanud Vnešekonompanka rahvusvahelisse arbitraaži? See on samalaadne küsimus, et miks eestlased ei kutsunud politseid, kui neid küüditama tuldi.

Sellise küsimuse autoril on õige udune ettekujutus, mis asi on rahvusvaheline arbitraaž rahvusvahelistes laenulepingutes ja millises majandus-poliitilises olukorras oli tollane EV tegelikult. Rahvusvahelisse arbitraaži saavad pöörduda lepinguosalised, kes on selles varem kokku leppinud. Ei olnud ei Eesti Pank ega ka Eesti Vabariik osaline üheski NSVLi välislaenulepingus. Isegi mõni aasta tagasi oli praegune Venemaa vastu, et suured energialepingud allutataks rahvusvahelisele arbitraažile.

NSVLi välisvõlaga tegelemine oli kogu maailmas keeruline, sh ka suurriikidele ning eriti Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud ajal. Riigid, kellele Nõukogude Liit oli võlgu, moodustasid nn Pariisi klubi. Pangad moodustasid sama asjaga tegelemiseks nn Londoni klubi.

Formaalselt oleks Eesti Vabariik (valitsus, mitte keskpank) võinud pöörduda pärast Venemaa otsust külmutada välisvõlaga seotud endiste liiduvabariikide residentide hoiused Pariisi klubi poole. Siiski tegelesin esialgse n-ö pinna sondeerimisega mina, keskpanga president. See toimus kooskõlas valitsusega ja valitsuse täielikul usaldusel. Tegime ühe nn non-paper’i (võiks öelda ka kirja mustandi) Pariisi klubile. Kahjuks pole seda minu isiklike paberite hulgas alles, võib-olla kellelgi on.

Arutasime seda probleemi ja EV võimalusi põhjalikult tolleaegsete Rahvusvahelise Valuutafondi juhtide Michel Camdessuse ja Richard Erbiga. IMFil oli ja on siiani valitsuste võlgade menetlemisel otsustav roll. Vastus meile oli üheselt selge: kui te selle kirjaga Pariisi klubi poole pöördute, nõutakse teilt NSVLi välisvõlas osalemist. Saite uuesti iseseisvaks – tore! Õnnitleme! Aga NSVLi välisvõlast tulenev raha makske ära. Muuga sadama saite? Rakvere lihakombinaadi saite? Miks te siis ei maksa? Pärast neid kõnelusi oli nii valitsusele kui keskpangale selge, et kavandatud kirja pole mõtet kirjutada.

1992. aastal tuli Eestis kroon ja sellele järgnes sügisel Eestis pangakriis. Õhkkond oli rusuv. Eesti kroon oli üldise vaimustuse objekt, aga pangad nõutaval tasemel ei töötanud. Ettevõtted ootasid rahaülekandeid, mida pangad ei suutnud teha. Raha seisis. Mõistsime: kui pangasüsteemi korralikult toimima ei saa, on Eesti krooniga lõpp. See oli meie taasiseseisvunud Eesti Vabariigile omamoodi elu ja surma küsimus.

Lõime pangainspektsiooni, kehtestasime pangaülekannete aja normatiiviks 48 tundi (mis tundub praegu naeruväärne, eks ole, aga siis oli see robustne ja karm nõue, mille täidetavuses paljud kahtlesid). Järgnesid moratooriumid, pankade sulgemised. Meil riigisiseselt polnud tollal mingit võimalust teha rahasüste kõrbevatesse pankadesse. Üht-teist väljast küll pakuti. Mind külastasid kaks härrasmeest ühest maailma juhtivast pangast. Nad pakkusid laenu seitsme protsendiga, kusjuures oleksime pidanud panti panema oma kulla- ja valuutatagavara. Rohkem me ei kohtunud. Nad küll üritasid, aga telefoniühendused olid tol ajal viletsad …

Jumal tänatud, et meil polnud tol ajal raha, mida likviidsuskriisis pankadesse toppida, ja hea, et me ka ei üritanud seda kusagilt, näiteks IMFist või Maailmapangast, suuremahuliselt otsida. Kui oleksime selle vea teinud, oleksime nüüd oma riigivõlaga püsti hädas. Tasakaalus eelarve poliitikal, mida on Eestis järjekindlalt järgitud, on ehk põhjust tänada ka 1992.–1993. aasta pangakriisi lahendusi …

Eesti krooni kehtestamine lõi Eestis täiesti uue rahapoliitilise keskkonna. Rublaspekulatsioonidele polnud enam kohta. Pankadel oli vaja täielikult ümber orienteeruda. Seda suutsid vaid mõned üksikud. Pankade varades ilmnesid suured augud, puudujäägid. Tartu Kommertspank tegi ise kõik selleks, et lahendus sai olla vaid panga tegevuse lõpetamine. Üks puudujääk – Balti Ühispangas ja Põhja-Eesti Aktsiapangas – oli aga seotud eelmainitud Eesti pankade välisvaluuta külmutamisega Vene Välismajanduspangas.

Pangakriisi lahendamise käigus ei peetud õigeks panku sellest tulenevalt sulgeda ja see otsus on osutunud õigeks ka praeguse tagantjärele tarkusega hinnates. Olukorra analüüsi tulemusena mõeldi välja spetsiaalne vahend – erilise finantsinstrumendi rakendamise võimalus, et pangad võiksid oma tööd jätkata.

See oli VEB fond. Tegemist on pangakriiside lahendamisel mujal maailmas ennegi kasutatud võttega. Selle abil vabastatakse pangad, mille bilansse tahetakse renoveerida, nn halbadest varadest, st tegelikult olematutest aktivatest. Nendeks võivad olla väljaantud laenud, mida kunagi enam tagasi ei maksta, või deposiidid, mis on kusagil mujal rahandusasutuses, mis on kas likvideerunud või kust hoiuste kättesaamine on mõnel muul põhjusel võimatu.

Kui kolm suuremat panka olid ajutiselt suletud, oli külmutatud 60 protsenti pankades olnud ettevõtete ja elanike hoiustest. Kui VEB fondi poleks loodud, oleksid nimetatud pangad pankrotti läinud ja kõik see 60 protsenti klientide varadest oleks valdavas mahus hävinud. See oleks isegi tollel äkilisel muutuste ajastul olnud ettearvamatute tagajärgedega ja suure tõenäosusega kaasa toonud kollapsi väga paljudele ettevõtetele või isegi riigi majandusele tervikuna.

VEB fondi kui vahendi pangakriisi lahendamiseks ja ka tema toimimise võimalikud põhimõtted mõtlesime välja koos Urmas Kajuga, kes pangas oli nii loova kui ka praktilise mõtlemisega jurist. Juriidiliselt kehtiva finantsinstrumendina vormistati kogu VEB fond nagu ka muud pangakriisi lahendamiseks võetud otsused valitsuse ja riigikogu otsustega, aga põhilise ettevalmistustöö tegime Eesti Pangas. Meil oli pangakriisi lahendamisel nii peaminister Mart Laari kui ka rahandusminister Madis Üürikese täielik toetus ja usaldus. Peaministri majandusnõunik sel ajal oli Ardo Hansson. Mälestused koostööst Mart Laari meeskonnaga sel ülipingelisel ajal on endiselt meeldivad.

Veel kord – VEB fondi ei loodud mitte Vnešekonompangaga asjade ajamiseks, vaid eelkõige Eesti pangakriisi lahendamiseks ja majanduse kollapsi vältimiseks.

On öeldud, et ei saa enam Eesti Panka ja selle endisi juhte usaldada. Usaldus on muidugi alati emotsioon ja selle vastu ei saa. Aga seoses Eesti Panga siseauditi aruandega ja usaldusega pankade vastu on mul mõned kuivad märkused.

Pangad ja nende juhid vastutavad panga varade korraliku haldamise, kohustuste täpse ja usaldusväärse täitmise eest. Pankade bilanssides ja aruannetes kajastuvad kõik tulud ja kulud, saadud ja makstud tasud. Kõik see on avalik ja detailselt vormistatud info. Kes tahab leida mingeid vahendus- või muid tasusid, leiab need kulude ja tulude aruandest. Panku

auditeerivad tunnustatud rahvusvahelised audiitorid. Eriti oluline on see keskpankade puhul, kelle tegevust eriti tähelepanelikult auditeeritakse.

Minu ajal oli Eesti Panga audiitoriks Coopers and Lybrand, kes sel ajal oli kõige tunnustatum maailma keskpankade audiitor. Rahvusvaheliste audiitorite hinnang Eesti Panga tegevusele, arvestuse ja aruandluse usaldusväärsusele on alati olnud väga hea. Eesti Pank pole kunagi võtnud ebaseaduslikke kohustusi, mis oleks kuidagiviisi kahjustanud Eesti krooni tagatisvara.

Selle eest vastutasid Eesti Panga juhid. Ja selles suhtes ei ole andnud ükski aruanne ega audit põhjust mingiteks kahtlusteks. See on muidugi raamatupidamislik ja õiguslik fakt, mitte poliitiline või uskumusi puudutav tõsiasi.

Eesti Panga siseaudit VEB fondi teemal vastas küsimustele, kas seoses Eesti Panga juhtide tegevusega loodi mingeid kohustusi või kaotati varasid. Ja vastus oli eitav. Ka kõik varasemad kohtuasjad riigikohtuni välja on jõudnud samadele tulemustele, et varasid ei kaotatud ja kohustusi ei tekitatud. Eesti Pangal polnud minu teada mingit deposiiti Vnešekonompangas, mida ta oleks saanud kellelegi müüa. Ja kui midagi osteti või müüdi, siis peavad selliste tehingute aluseks olema lepingud, kust audiitorid leiavad kõik tingimused, millistel tehing sooritati.

Olen seda meelt, et Eesti Panga nõukogu võiks anda ka kompetentsele välisaudiitorile ülesande analüüsida kõike VEB fondiga seonduvat, lähtudes Eesti Panga varadest ja kohustustest. Kas Eesti Pangal oli kogu vaadeldaval ajal seoses VEB fondiga mingeid kohustusi? Kui jah, siis kuidas need tekkisid? Kas Eesti Panga varasid kasutati kuidagi seoses VEB fondiga? Millisel alusel? Kas hästi või halvasti?

Otseselt minu isikuga seoses selgitan veel kord, et pärast pangakriisi lahendamist kaotasin VEB fondi ja tema tegevuse korraldamise vastu aktiivse huvi, sest mulle oli üheselt selgeks saanud, et me midagi Vneš­ekonompangast kätte ei saa. Seetõttu ei tegelenud ega tea ma midagi ka selleteemalisest kirjavahetusest. Mul puudub teave ka hilisema perioodi kohta, et saaksin arvamust avaldada minu Eesti Pangast lahkumise järel teiste isikute poolt allkirjastatud ja Eesti Panga nimel väljastatud dokumentide jm kohta.

Vnešekonompank Eesti Panka ega mingit VEB fondi ei tunnustanud. Külmutatud hoiuste küsimust käsitlesid läbirääkimistel Eesti ja Vene valitsusdelegatsioon. Valitsusel oli poliitiline mandaat esindada külmutatud hoiuste omanike huvisid, mida ka tehti, kuid Vene poole jäikade hoiakute tõttu sisulist edu ei saavutatud.

Järgmine isiklik kokkupuude VEB fondi teemaga leidis aset 1999. aastal, kui minu jutule tuli üks ärimees. Olin siis rahandusminister. Tema ettepanek oli lihtne – mõelge midagi välja, et Eesti Vabariik võtaks Vnešekonompanga kohustused enda kanda ja maksaks VEB sertifikaatide omanikele raha välja (eelarvest järelikult). 50 protsenti ehk poole saagist lubas ta maksta erakonna kassasse.

Üldse paneb imestama, kui edukad on avalikkuse mõjutamisel olnud need «riskikapitalistid». Neil on õnnestunud kujundada arvamus endast kui õnnetutest kahjukannatajatest, ja Eesti riigist kui röövlist.

Kuidas edasi? Asja arutamine riigikogu erikomisjonis on hea idee, seal saab seda rahulikult ja tasakaalukalt korraldada ning asjatundlike finantsaudiitorite professionaalset abi kasutada. Siis saavad kõik otseselt või kaudselt selle küsimusega seotud isikud, sh ka mina, ennast alusetute süüdistuste eest kaitsta ja oma vastused anda.

Siim Kallas oli Eesti Panga president 1991–1995, välisminister 1995–1996, rahandusminister 1999–2002 ja peaminister 2002–2003. Alates 2004. aastast on ta Euroopa Komisjoni asepresident. Siim Kallas on Reformierakonna asutaja.


5 mõtet

•    Järgmine isiklik kokkupuude VEB fondi teemaga leidis aset 1999. aastal, kui minu jutule tuli üks ärimees. Olin siis rahandusminister.

•    Kui kolm suuremat panka olid ajutiselt suletud, oli külmutatud 60 protsenti pankades olnud ettevõtete ja elanike hoiustest. Kui VEB fondi poleks loodud, oleksid nimetatud pangad pankrotti läinud ja kõik see 60 protsenti klientide varadest oleks valdavas mahus hävinud.

•    Jumal tänatud, et meil polnud tol ajal raha, mida likviidsuskriisis pankadesse toppida, ja hea, et me ka ei üritanud seda kusagilt, näiteks IMFist või Maailmapangast, suuremahuliselt otsida. Kui oleksime selle vea teinud, oleksime nüüd oma riigivõlaga püsti hädas.

•    Venemaa käsitleb seda, et ainult tema maksis tagasi NSVLi välisvõla, ühena paljudest ebaõiglustest, mida lääs on lasknud talle osaks saada.

•    Eesti positsiooni selles küsimuses kujundas õigusjärgluse põhimõte, mille kohaselt meie ei osalenud Nõukogude armee relvade jagamises ega tunnistanud ka, et oleme vastutavad NSVLi kohustuste (sh välisvõla) eest, mille võtmiseks meilt keegi nõusolekut ei küsinud.