Tiit Palu: meie igapäevane vabandus

Tiit Palu Foto: SCANPIX

Selmet andestust paluda, kasutatakse Eestis vabandamist, mis on formaalsem ja ebamäärasem, kirjutab Lvivi ülikooli eesti keele ja kultuuri lektor Tiit Palu.

Detsembris kirjutasin Postimehe arvamusküljel Lvivi ülikoolis politoloogiat õppivast Mariast, kes oskab hästi eesti keelt, tunneb peast Eesti põhiseadust ja kelle jaoks Andrus Ansipis ühenduvad Lukašenka ja Janukovõtši positiivseimad jooned.

Vaadates kaugelt, tundub Eesti riigina, kus elavad väga viisakad inimesed. Vabandamine on moodi läinud. Peaminister vabandab, sideettevõtte juht vabandab, teatrijuhid vabandavad. Heade kommete õpikud ütlevad, et vabandada ikka tasub, sest see ei maksa ju midagi. Imestama panebki pigem see, et ehkki vabandamine on muutunud juba täiesti tühjaks konventsiooniks, on sel ometigi imejõud, mis ka küünikutele vaigistavalt mõjub.

Eks Ukrainaski elab viisakaid inimesi. Tõsi on see, et riigiisad teevad, mis tahavad, elektri- ja side­katkestus on normaalne nähtus ning Puhhi ja Mõmmi küsimus ei loksuta kedagi.

Tihedalt elamine teeb inimesed leplikumaks. Bussid ja trammid on tihti puupüsti täis, aga ikka lastakse vanakesed ja emad lastega sisse ja organiseeritakse neile istekoht. Bussi tagaotsast antakse läbi kahekümne käe edasi raha bussijuhini ning vahetusraha jõuab kadudeta ja vabanduste saatel tagasi õigesse kohta.

Mulle meenub kaks Eestis vist vähe võimalikku olukorda, kus Lvivis vabandamisega kokku olen puutunud. Esimene lugu juhtus siis, kui kohalike eeskujul esimest korda allikale läksin. Kuna mu korteri kraanist tuleb halva lõhnaga ja roosakalt vahutavat vett, siis hakkasin joogivee probleemile lahendust otsima. Alguses keetsin, siis tõin poest.

Aga üha enam hakkasin nägema inimesi suurte mannergutega, kes metsast väljusid ja meie Lasnamäe-laadse linnajao tornelamutesse suundusid.

Selgus, et metsas voolab mäekülgedest välja puhas vesi. Allikate juures on väiksed kabelid ja pühakujud. Muretsesin endalegi mannergu ja läksin looduselt manti võtma. Seisin ära pika järjekorra, minu ees oli veel üks isa kahe lapsega. Siis keeras metsa vahele uhke maastur, kust tuli välja neli nunna.

Nunnad võtsid autost mitukümmend mannergut ja ronisid mäkke allika juurde. Oli väga libe, aga nad kõndisid nagu ninjad Akunini romaanides või Vadi juttudes. Tõsijutt, neil olid naelad all! Järjekord tõmbas koomale. Kaks nunna hakkasid mannerguid täitma, teised lugesid palveid ja tegid iPhone’iga pilti.

Kui nunnade mannergud olid täis, hakkasid järjekorras seisnud mehed neid vabanduste saatel autos­se tassima. Ka mina tassisin ja vabandasin seejuures. Miks tuli vabandada, ei saanudki aru, võib-olla igaks juhuks. Aga see sobis olukorraga.

Teine lugu juhtus öösel, kui oli vaja lennuväljalt linna saada. Teadagi, millised need taksoteenuse pakkujad sellistes kohtades on. Tingisin hinna üle, kuni leidus keegi, kes nõustus mu pakutuga. Istusin autosse, mis väljast oli ehtne Mercedes, aga seest Volga. Aknad olid tumendatud.

Ehkki suviseks jalgpalli EMiks rajati nii uus terminal kui korralik maanteejupp, sõidavad kohalikud ikka üle põllu ja läbi metsa, sest nii on tee lühem. Hakkasime sõitma, ümbrus oli pime ja tühi. Taksojuht oli kuidagi närvis ja torkis pussnoaga naviseadet, peagi jäi auto aga päris seisma.

Autojuhi sõnul sai bensiin otsa ja ta läks pagasnikust midagi otsima. Vaatasin selja taha ja seal ... istus üks ambaal. Muidugi meenus kohe Ukraina reisijuhi hoiatus mitte kunagi istuda taksosse, kus on veel keegi. Küsisin, kes teie selline olete.

Ambaal ütles «vabandage». Siis käivitus ka auto. Ülejäänud sõidu ajal hoidsin lõuga vastu rinda ja kätt ukselingil. Mõtlesin, mida selle vabandusega peale hakata: kas need on viimased sõnad, mida elus kuulen, või tulenes see vabandus ambaali empaatiast.

Mida see vabandus siis tähendab. Etümoloogia sõnaraamat seda sõna eraldi välja ei too, kuid on ilmne, et tegu on «vaba»-liitelise moodustisega. Päriselt selge pole, kas «ma vabandan» tähendab endale andestuse palumist või teisele andeks andmist. See peaks selguma olukorrast, kus vabandamine toimub.

Igatahes tasub tähele panna, et Eestis kasutatakse just vabandamist, mis on palju formaalsem ja ebamäärasem kui andestuse palumine. Kui meedia kajastab aga Jaapani uudiseid, siis tõlgitakse nende peaministri või näiteks tuumajaama juhi «vabandused» ikka «andeks palumiseks». Seda on Google’i abil lihtne kontrollida.

Mõnedel sõnadel on jõud sees. Kui palju me igapäevaselt tajume, et aitäh tuleneb vormist aituma – aita jumal (täpselt sama tähendus on vene spasibo’l – spasi bog)? Aga «vabandus»? Kui nüüd jalgrattur Armstrong patud üles tunnistas, kas ta siis vabandas või palus andeks? Eesti meedia järgi pigem vabandas ehk tegi, mis vaja, kuid ei läinud lõpuni ja saatis ehk isegi peenelt pikalt.

Mine võta kinni!

Arvatavasti näeme lähiajal veel palju vabandamisi. Ühiskond aktsepteerib seda ja andestab patustajatele. Võib isegi leiduda neid, kes otsivad ja leiavadki võimaluse teoks, mille pärast saaks vabandada. Sest see ei tähenda midagi, see ei maksa midagi, aga on suhtekorralduslikult võimas.

Ukrainas mõjuks ametiisiku vabandus tema nõrkusena. See võiks tulla kõne alla ainult siis, kui on varuks järgmised käigud ning on vaja jahmatamisega aeg­a võita.

Käisin vaatamas viimast James Bondi filmi, loomulikult ukraina keeles. Bond ei vabanda kunagi, võib-olla ainult kuidagi irooniliselt. Lapsed kinos loopisid üksteist popkorniga. Kui mina pihta sain, ütles üks sorri ja teine pardon. Andsin neile vaikides andeks, sest see ei maksa ju midagi ja on ilus ka.