Mikk Salu

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Täna toimub justiitsministeeriumis järjekordne ümarlaud vaenu õhutamise vastase seaduseelnõu teemal. Justiitsministeerium kordab pidevalt: sõnavabadust piirama ei hakata.

Detsembri lõpus toimunud eelmisel ümarlaual kinnitas ka tollal värskelt justiitsministriks saanud Hanno Pevkur: «Esimene põhimõte on see, et korrigeerimise käigus ei saa kuidagi sõnavabadust piirata.» See on tõenäoliselt siiski asjatu lootus, mingil kujul sõnavabadust ikkagi kärpima hakatakse.

Ministeeriumi ei saa selles isegi otseselt süüdistada, protsess on lihtsalt juba sellises faasis. Eestil on kohustused ka Euroopa ees ning senised aruteludki näitavad, et surve sõnavabaduse piiramisele tuleb pigem kolmandast sektorist. Ministeerium ise hoiab pigem ettevaatlikku joont.

Kogu senise sõnavabaduse ja vihakõne arutelu juures on Eestis üks kontseptuaalselt vildakas lähenemine. Asja esitletakse omamoodi valikuna, kus ühel kaalukausil on sõnavabadus ja teisel kaalukausil nõrgemate-vähemuste kaitse. Et peame valima ühe või teise. Sellist mõttekäiku kohtab justiitsministeeriumi inimeste seas, seda on väljendanud aga ka mitmed teised, näiteks võrdõiguslikkuse volinik Mari-Liis Sepper, naisteühenduste ümarlaua esindaja Eha Reitelmann ja Kati Käsper inimõiguste keskusest.

Viimased siis pigem soovivad kaalukaussi kallutada sõnavabaduse kärpimise suunas. Ometi on see lähenemine problemaatiline ja näitab, et suur osa inimestest (ka need, kes vormiliselt inimõigustega tegelevad) ei saa ka ise aru, mis asi see inimõigus kui selline on. Teeme siis puust ja punaseks.

Esiteks, sõnavabadus või laiemalt väljendusvabadus on inimõigus. Inimõigus on aga üksiku inimese õigus, indiviidi õigus. Täpselt nii said inimõigustest aru inglise parunid, kui nad 13. sajandil Magna Cartat kirjutasid. Täpselt nii said sellest aru prantsuse ja ameerika revolutsionäärid 18. sajandi lõpus, täpselt nii saab sellest aru ka inimõiguste ülddeklaratsioon, ja ilmselt nii, kui talt küsida, mõistab asja ka inimene tänavalt.

Sama kehtib ka väljendusvabaduse kohta. See on üksiku õigus. Inimese õigus. Indiviidi õigus. Niisiis, mismoodi saab Eesti valik olla väljendusvabaduse ja nõrgema-vähemuse kaitse vahel, sest kes on siis ühes ühiskonnas veel rohkem vähemuses ja veel nõrgem kui üksik inimene?

Pealegi, vaenu õhutamise vastane eelnõu on osa kriminaalõigusest. See ei ole tsiviilküsimus, kus kaks inimest omavahel vaidlevad. Kriminaalasjas on inimese vastas terve riik oma vägivallamonopoli, politseinike, prokuröride ja jõuametkondadega. Väljendusvabaduse käsitlemine kriminaalõiguse kontekstis võimendab üksikindiviidi kaitsetust selle põhiõiguse kasutamisel veelgi. Seda tasub meeles pidada.