Juhtkiri: tulumaksuvaba palk 90 aastaga 5000 euroni?

Eilses Postimehes viskas Tõnis Palts (riigikogu liige, IRL) õhku idee tulumaksuvaba miinimumi üsna radikaalsest suurendamisest. Praegu on tulumaksust vaba osa palgast, 144 eurot kuus ehk 1728 eurot aastas. Palts kirjutas, et igal järgneval aastal peaks miinimumi tõstma 100 euro võrra – kuni 500 euroni kuus ehk 6000 euroni aastas (ilmselt 2017. aastaks).

Tema järgnev jutt tulumaksuvaba miinimumi edasisest tõstmisest 5000 euroni kuus (60 000 eurot aastas) kõlab esmapilgul eriti uljalt. Seda on juba jõutud nimetada tulumaksu kaotamise ettepanekuks. Palts täpsustab, et tulumaksuvaba osa peaks edaspidi tõstma igal aastal 50 euro võrra. Kui kiiresti jõuaksime sellise sammuga 500 euro tasemelt 5000 euroni kuus? See võtaks aega 90 aastat.

Kas pakkumine, et 2107. aastal võiks Eestis olla tulumaksuvaba miinimum 5000 eurot kuus, on ikka väga radikaalne? Ilmselt mitte, sest 90 aasta vältel toimub nii inflatsioon kui küllap ka tootlikkuse kasv. Keskmine kuupalk võib selleks kaugeks ajaks olla vabalt hoopis suurem kui 5000 eurot.

5000-eurose miinimumi väljahõikamine on kas nali või kaval suhtekorralduslik nipp. See kõlab nii ahvatlevalt ja inimesed pole niisuguseid pakkumisi kuuldes eriti varmad tegema isegi väga lihtsaid arvutusi. Tõnis Palts vürtsitas kohalike valimiste aasta algust maksuvaidluste ergutamisega, vastandudes üksiti väga selgelt Reformierakonnale, mis soovib ülejärgmisel aastal alandada tulumaksu määra ühe protsendi võrra ning alles seejärel tõsta tulumaksuvaba miinimumi.

Mis erinevus neil kahel maksuvähenduse võimalusel on? Maksuvaba miinimum jätab suhteliselt suurema osa palgast kätte väiksepalgalistele. Madalam tulumaksuprotsent on aga märgilise tähendusega riikide konkurentsis ning sellega loodetakse meelitada Eestisse rohkem investeeringuid ja kallimaid töökohti. Nende maksuvähenduste eesmärk on erinev – pikas plaanis võib vaja olla mõlemat. Küsimus on, kumba teha praegusel juhul varem, ja see pakubki võimalust selgeks vastandumiseks.

Tõnis Palts heidab ette, et puudub arutelu, kuidas mõjutab üks või teine maksumäär ühiskonda tervikuna ning selle asemel vaieldakse «kelle käest võtta» või pakutakse ükskuid toredaid ideid, mis ei sobitu suurde pilti.

Suurt avalikku tähelepanu köitvad vaidlused kipuvad olema väga tulumaksukesksed, ehkki tulumaks ei anna avalikest tuludest sugugi lõviosa. Keerukamad umbsõlmed ootavad lahendamist näiteks sotsiaalkassade rahastamises, mida ju samuti peetakse ülal inimeste palga arvelt. Paraku pole need nii loosunglikult esitatavad kui tüütuseni korduv etendus, kus keskerakondlased ja sotsid räägivad astmetest ning IRL ja oravad Eestile edu toonud ühetaolisest tulumaksust.