Andrus Villem: vaikus enne tormi

Andrus Villem Foto: Toomas Huik

Gruusia arengusse on saabunud varem nägemata periood. Esmakordselt on Thbilisis tänavad meeleavaldajatest tühjad. Ei mäletagi ajajärku, kui parlamendihoone ees Rusthaveli prospektil puudunuks protestijad või telkides streikijad. Nad olid seal alati nagu kindel vaatamisväärsus, olgu see 1991. aastal uue Gruusia esimese presidendi Zviad Gamsahhurdia, 1990ndatel Gruusiasse naasnud ja presidendiks valitud Eduard Ševardnadze või rooside revolutsiooni juhi Mihheil Saakašvili valitsemisaegadel. Koos meelsuse avaldamine on Gruusia rahvusliku temperamendi eripära avaldumise üks vorme. Ja järsku seda ei ole.

Lihtsustatult võiks põhjenduseks tuua parlamendi üleviimise Khuthaisisse. See on Tartu-laadne väikelinn, kuigi ilma ülikoolita. Geograafiline lähenemine on ehk liialt lihtne, sest enamik suursaadikuid resideerib ikka Thbi­lisis ja vana parlamendihoone seisab püsti sama koha peal.

Kui võtta valimiste tänavavaikuse aluseks parlamendi koosseis, mida põhjustaks vaid ühe poole mäekõrgune üleolek, siis seda tegelikult ei ole. Jõudude vahekord 60:40 uue koalitsiooni kasuks pole tekitanud vanade olijate poolt mingitki vastureaktsiooni. Vastupidi. Saakašvili leppis üsna kiiresti oma partei valimiskaotusega ja on jäänud kaitsepositsiooni. Justkui peaaegu kõik kaotanud, peale presidendiameti, on Saakašvilil taskus mitu trumpi.

Ivanišvili uus valitsus koosneb presidendi vastastest. Neid ei ühenda maailmavaateliselt suurt midagi. Kuid üks on kindel, presidendile tahetakse koht kätte näidata. Alates peaministri soovist kolida ise presidendilossi kuni poliitiliste vangide otsimise ajujahini. Kas sellest piisab efektiivseks valitsemiseks, on ülimalt kahtlane. Pealegi on eelmisel laual saavutusi, mille eitamine on võimatu isegi Šaakaš­vili veendunud vastasel.

Eelkõige pean silmas politseikorruptsiooni väljajuurimist. Aastat kuus tagasi mööda Gruusiat ringi sõites täitis bussijuht korruptsioonigiidi kohustusi. Teeäärtes seisvatest arbuusimüüjatest said lihast ja luust pistisepolitseinikud, keda varem kõik vihkasid, aga kelle vastu midagi teha ei saanud. Saakašvili suutis. Kodanikele teevad rõõmu ka abiraha ja investeeringute toel rajatud suured ehitised ja teed, mis on kümne aasta taguse ajaga täielikult muutunud.

Uutel võimukandjatel on lubadused muuta suhteid Venemaaga, aga enne kui midagi juhtuma hakkas, kallati neile kapaga külma vett krae vahele. Nimelt teatas peaminister Medvedev, et suhete paranemine on mõeldav ainul­t siis, kui Gruusia pool lepib kujunenud olukorraga, st Abhaasia ja Tshinvali ametliku loobumisega piirkondadest. Kui siin kiiresti läbimurret ei tule, on uuel valitsusel raske oma usaldusväärsust säilitada.

Saakašvili tugevaim argument on ajafaktor. Vastaspoole eeldatavat saamatust võimendatakse arvatavasti kevadel Gruusia põhiseadustest tulenevate eripäradega. Presidentaalne konstitutsioon võimaldab riigijuhil esile kutsuda ennetähtaegsed valimised. Kuus kuud pärast valimistulemuste kinnitamist saab president parlamendi laiali saata ja kuulutada välja uued valimised. Presidendi tegevus tingiks valitsemise katkemise rohkem kui pooleks aastaks, sest enne parlamendi laialisaatmist peab ta erru saatma valitsuse. Ja siis esitama parlamendile nii ebameeldiva uue valitsuse, mis kolm korda usaldushääletust ei läbi ...

Olukorra teeb keerulisemaks veel nõue, et protsess toimuks kuus kuud enne presidendivalimisi. Riigipea valimised peaksid toimuma kuskil sügisel, aga aeg on veel paika panemata. Analüütikud selliseid arenguid ei soovi, sest pärast keerulisi perioode on Gruusia hakanud tõesti liikuma lääne mõistes tava­demokraatia teele. Mullistused võivad anda tagasilööke, mille kohendamine võtab jällegi pikalt aega.