Maris Jõks

FOTO: Peeter Langovits

Mõne aja eest ilmus veebiajakirjanduses uudis, et inglise keele sõnade arv on ületanud miljoni piiri. Teiste keelte kohta ei öeldud midagi, võis jääda mulje, et neil on sinnani veel tükk maad. Mis seal siis imestada, kui vaesema keele kõnelejad oma emakeele rikkama vastu välja vahetavad, kirjutab Postimehe keeletoimetaja Maris Jõks.

Sa oled siin kirjutanud, et inglise keeles on palju rohkem väljendusvõimalusi kui eesti keeles…» pöördun 11. klassi õpilase poole. (On aasta 2002 ja ma olen ühes Tallinna gümnaasiumis emakeeleõpetaja.) «Jah,» vastab tüdruk. – «No näiteks?» – «Näiteks eesti keeles on ainult ilus, aga inglise keeles saab öelda beautiful, pretty, nice…»

See oli halb näide, ta sai sellest ise ka kohe aru – ilusale nüüd sünonüüme ei leia! Aga öeldule jäi ta kindlaks: inglise keeles on ju rohkem sõnu kui eesti keeles.

10. klassis on teemaks maailma keeled. Jutt läheb muu hulgas mitmekeelsuse peale. Pärast tundi tuleb üks õpilane minu juurde.

«Õpetaja, ma olen tähele pannud, et ma suurema osa ajast mõtlen inglise keeles. Mis te arvate, mida see tähendab?» küsib ta väikese uhkusenoodiga hääles.

Ühe abituriendi loovtöö suhtes tekib mul kahtlus, et see võib olla kuskilt maha kirjutatud, ilmselt ingliskeelsest originaalist, sest kuidas muidu on ta oma otsekõne saatelaused selliseks saanud: «Kuhu me läheme?» ta küsis.

Autoriga kõneldes selgub, et see on ikka tema looming. Aga inglise keele mõju võib tõesti olla, sest vaadake, ta nimelt loeb peaaegu ainult inglise keeles…

Et eesti rahvusest, Eestis elav ja eesti koolis käiv laps aeg-ajalt inglise keeles mõtleb ja peaaegu ainult inglise keeles loeb, selles on mida edasi, seda vähem üllatavat. Ta elab mitmekeelses maailmas ja on ise mitmekeelne. Keeleteaduses mõistetakse mitmekeelse all inimest, kes oskab mitut keelt, olgu hästi või halvasti; viimane pealegi muutub elu jooksul.

Näiteks õpib eesti ajakirjandustudeng aasta aega Ameerika Ühendriikides, tuleb tagasi ega suuda moodustada ühtegi eestikeelset lauset, millest ei paistaks läbi inglise keele lauseehitus. Üldiselt kirjutakski ta meelsamini inglise keeles. Mitte et ma päriselt aru saaksin, kuidas see võimalik on, aga ise nägin ja lugesin.

Eestlaste eesti ja inglise keele oskusest on hakatud rääkima neid kaht vastandades. Kersti Lepajõe ja Krista Kerge artiklist «Õpetajakoolituse tänane ja homne Eestis» (Sirp, 20.12.2012) leidsin väljendi «õpilaste ingliskeelsuse määr». Samas artiklis pakutakse välja idee hakata põhikoolis emakeelt õpetama rühmades ehk klassi poolitades, nii nagu enamasti õpetatakse võõrkeeli, et kõik õpilased omandaksid vähemalt eesti keele baasoskused.

Ettekujutus, et inglise keel on parem – rikkam – kui eesti keel, tekib eriti noorel inimesel kergesti, kuivõrd meie mitmekeelses maailmas domineerib ingliskeelne (sugugi mitte ainult massi-) kultuur. Ühtäkki avastatakse, et mõnest asjast on parem rääkida inglise keeles, enamgi, et eesti keeles ei saagi täpselt sedasama öelda.

Jõuab kohale tõdemus, et üks keel ei ole teise peegelpilt, ainult et see tõdemus jõuab kohale poolikult. Võib minna aega, enne kui pilt tervikuna selgineb: eesti keeleski leidub rohkesti sõnu-väljendeid, mida päris täpselt tõlkida ei anna, nii nagu igas keeles. Halvemal juhul seda selgust ei saabugi, sest «ingliskeelsuse määr» on liiga suur, oma sõnavara puudulikkust emakeeles aga ei osata endale teadvustada.

Kuidas on aga sõnade arvuga? Sellele lihtsale küsimusele vastavad teatmeteosed pika seletusega, kuna sõnade kokkulugemine on üks kahtlane üritus. Raskused algavad juba otsustamisel, mida lugeda sõnaks: kas võtame arvesse ainult juursõnad või ka liitsõnad. Jalgpall on ju ometi eraldi sõna? Aga kas või – kas siin on sõnu üks või kaks? Seda võib ka kokku kirjutada, kasvõi, nii et üks…? Või hoopis kolm.

Liitsõnu saab eesti keeles muide lõputult moodustada, neid jääksimegi lugema. Küsitav on ka, millal võib öelda, et see juba on selle keele sõna, või vastupidi, et mingit sõna ei saa enam selle keele hulka lugeda. Keel ei ole valmis kogum ja sõnavara on keele kõige liikuvam ja muutuvam osa. Näiteks performance ei kuulu eesti keelde, seda kasutatakse tsitaatsõnana, st kirjapilt on võõrapärane. Kui selle performansiks mugandame, kas siis on meil üks sõna jälle rohkem?

Kas murdesõnad lähevad arvesse või ei – paljud neist on ju levinud kirjakeeleski – ja kuidas käsitleda slängi? Suure leviku ja kõnelejaskonnaga ning rohkemate allkeeltega keelte puhul on küsimusi veel rohkem. Nii polegi koostatud maailma keelte edetabelit, kus kõik keeled sõnade arvu järgi kenasti reas, rikkamad ees, vaesemad järel, ja kust oleks siis hea vaadata, mitmendal kohal me oleme, võib-olla koguni kuulutada välja aktsioon «Eesti keel maailma viie rikkaima keele hulka!».

Ühest miljonist sõnast võime aga «Eesti keele käsiraamatu» järgi tõenäoliselt rääkida ka eesti kirjakeeles, ja kui murded juurde arvame, siis rohkemastki. Nagu on ka inglise keele sõnade arv ilmselt tublisti üle miljoni; kui palju täpselt, sel pole tegelikult tähtsust.

Kõneleja sõnavara rikkus või vaesus ei sõltu sellest, kas sõnade koguarv tema emakeeles on alla või üle miljoni.

Eesti allikate põhjal teab haritud täiskasvanu emakeeles ligikaudu 20 000 – 50 000 sõna. Ingliskeelne Wikipedia viitab ühele uuringule, mille järgi on kolledžiharidusega kõneleja verbaalne pagas 8000, esmakursuslasel aga kõigest 5000 sõna. Siin peab muidugi teadma, kuidas uuring tehti, mida arvestati – ilmselt ainult aktiivset sõnavara. Igapäevasuhtluses saab õigupoolest hakkama veelgi vähemaga, umbes 2000 sagedamini kasutatava keelendiga. Küllap meenub nüüd Ilfi ja Petrovi Ellotška oma 30 sõnaga… Et Ellotška emakeel oli rikas vene keel, ei seganud teda üldse mitte.

Ometi näib eesti keeles sõnadest puudu tulevat. Vaadake Postimehe AK plaadiarvustuste lehekülge, seal on kolmandik teksti kursiivis, puha tsitaatsõnad, enamasti inglise keelest. Kirjud on ka IT-uudised ja toiduretseptides valitseb täielik paabel.

Kui aga võtame keele rikkuse mõõdupuuks selle, kui ohtralt kasutavad selle kõnelejad inglise otselaene, siis vaene vene keel! Eestlane ei ütle näiteks, et teeb pärast bisnislantši (бизнес-ланч) ofissis (офис) kohvibreigi (кофе-брейк). E-kirjal on teema, mitte subjekt või sabdžekt (сабджект), ja kui mõne ettevõtte kõneisik peaks pressiteate asemel välja saatma pressreliisi (пресс-релиз), saadetaks ta ilmselt erakorralisele talvepuhkusele.

Huvitav oleks teada, kuidas vene keelekorraldajad selle peale vaatavad. Eesti keeles püütakse vähemalt tsitaatsõnadest jõudumööda vabaneda, neid eestipäraseks mugandades või omasõna asemele pakkudes. Näiteks võiks chutney kirjutada häälduspäraselt tšatni, kasutada inglise lobby bar’i asemel fuajeebaar ja think tank’i asemel mõttekoda. Kedagi ei saa aga keelata kirjutamast aastakümneid eesti keeles käibinud võõrsõnu rokk ja džäss kujul rock ja jazz või ütlemast sallima asemel peenemalt tolereerima.

Kasutada tsitaatlaenude asemel eestipäraseks mugandatud võõrsõnu või eesti oma (uudis)sõnu pole kohustus, vaid vabadus. Nagu on igaühel vabadus pidada võõrkeelteoskuse kõrval väärtuslikuks või väärtusetuks ka rikast emakeelt. Keele prestiiži ette kirjutada suurt ei saa. Prestiiž ongi see, mis neid valikuid suunab, samuti pragmatism – alati ei oskagi öelda, kus üks lõpeb ja teine algab.

Üks Mati Undi kaasaegne on meenutanud, et Unt polevat kõnelnud ühtegi võõrkeelt, ehkki tema koduses raamatukogus oli mitmes keeles teoseid, mille lehtedele kirjutatud märkmetest võis järeldada, et passiivselt valdas ta võõrkeeli küll. Unt ise öelnud umbes nii, et raske on emakeeleski oma mõtteid täpselt edasi anda. Vaevalt küll pidas ta silmas, nagu ei jätkuks eesti keeles sõnu.