Tartu Ülikoolis töötav bioloog Juhan Javoiš kutsub Postimehe arvamusportaalis lapsevanemaid üles hommikuti oma lapsi autoga kooli tuues parkima sõiduriista vähemalt 300 meetri kaugusele koolihoonest, nii ei pea lapsed kooli minema läbi heitgaasipilve.
Juhan Javoiš: ärge mürgitage lapsi!
Kui see poleks nii masendav, siis see oleks naljakas. See autode trügimine ja nügelemine igal hommikul linnakoolimajade ees. Käiks nagu mingi omalaadne kurjuse võistlus – kes pääseb koolimaja uksele lähemale. Kes suudab kaaskodanikele ja nende lastele rohkem heitgaasi näkku paisata. Mida lühem jüts, seda lähemal liigub tema kopsukene autode summutitorude sfäärile, eksole. Tõmmake ninaga õhku mõne tarkusetempli ees viis minutit enne tundide algust – talvepakases hõljub kogu Mendelejevi tabel oma kurjakuulutavuses.
Mõnes mõttes on õnnistatud need koolimajad, mille vahetus ümbruses pole korralikke parkimisvõimalusi: kindlasti on autosid seal vähem. Mida mugavam parkida, seda rohkem leiab lapsevanem teadlikke või alateadlikke põhjendusi tarida oma võsuke kooli plekist kuudis. Teisalt aga võtab just sääraste koolide juures nügelemine eriti groteskse mõõtme, ja kahtlemata mitmekordistub ka ühe auto poolt õhku paisatav heitgaaside hulk, teame ju hästi, et iga gaasipedaalile vajutus mitmekordistab kütusekulu – ja iga käiguvahetus ning pidurdus toob kaasa gaasilevajutuse.
Eriti nukraks teevad need raudruunad, mis on ennast sättinud otse koolivärava või –ukse ette ja hoiavad ka seistes mootori töös, kuni teelesaadetav õppur on oma kodinad kokku kogunud, kuni emme on ta riidehoidu saatnud, või pagan veel teab mis loogika alusel. Jah, käreda pakasega on see automootorile kindlasti soodsam lahendus. Kuidas aga on nende kümnete pisikeste mootoritega, mis selle kolme minuti jooksul ennast tossupilvest läbi peavad suruma, et õigeks ajaks tundi jõuda? Per aspera ad astra.
Paljud lapsed tulevad kooli siiski jala või bussiga. Nende vanemad on püha viha täis – miks minu kallike peab kogu selle talimotospordi jäätme oma kopsus läbi loputama. Teised, kes elavad kaugemal, või kellel on lihtsalt kiirem, osatavad: mis teil viga, aga kui meie laps hakkaks igal hommikul busse ootama või jalgsi tulema, siis peaks pere üles ärkama juba poolest ööst.
Nii ei kutsugi ma üles autoga kooli tulekust loobuma. See lahing on ammu kaotatud. Argument, et loobudes autoga vaid iseenda tagumikku linna vedamast teeksime hindamatu teene nii plekk-kuudis sees- kui ka sellest väljas olijate tervisele, ei veena enam kedagi. Et meie vanaisadel on tihtipeale just tänu sellele raudne tervis, et nad nooruses igal hommikul mitu kilomeetrit värskes õhus kooli rühkisid. Linnaõhk ei ole ammu enam värske. Proovige mõni hommik tööle jalutada. Lihtsalt nuusutage – ja veendute. Sest neid tagumikuvedajaid on juba lootusetult liiga palju saanud. Seda jõge enam vastassuunas voolama ei pane.
Minu üleskutsed on tegelikult väga lihtsad:
- Kallid lapsevanemad! Parkige oma auto koolimajast vähemalt 300 meetri kaugusele. Sealt jalgsi koolimajani jõuab vaid paari minutiga, ent lihtne arvutus näitab, et nii venitame parkimisjoone ligi kahe kilomeetri pikkuseks, vastavalt ka hõredamaks, eksole. Sellest läbi murdmine ei tapa enam tervist. Hea küll, kui teil oma tervisest on ükskõik, siis vähemalt oma lapse tervisele võiksite mõelda. Hea küll, kui teil oma lapse tervisest on ükskõik, siis vähemalt teiste laste vastu võiksite olla viisakas – hea küll, see viimane oli nüüd mõistagi liialdus.
- Kallid kooli- ja linnajuhid. Palun tehke mis võimalik, et lapsi toovad autod ei pääseks koolimajale lähemale kui 300 meetrit. See pole tegelikult keeruline. Eelkõige võiks keelata autodega sissesõitmise kooliõue (pole just raketiteadus, eksole! Loodan väga, et paljud koolid on selle peale juba tulnud – kes ei ole, palun, ärgake üles!). Teiseks võiks keelustada mootorsõidukite liikumise koolimaja ümbruses koolitundide algamise kellaajal (v.a. kohalikud elanikud). Kõigest pool tunnikest, piisab tegelikult 20 minutistki! Sellegi lahenduse tööle saamine pole mingi raketiteadus, ehkki mõne sammaldunud ametniku võib esiti ohkima ajada küll.