Kui see poleks nii masendav, siis see oleks naljakas. See autode trügimine ja nügelemine igal hommikul linnakoolimajade ees. Käiks nagu mingi omalaadne kurjuse võistlus – kes pääseb koolimaja uksele lähemale. Kes suudab kaaskodanikele ja nende lastele rohkem heitgaasi näkku paisata. Mida lühem jüts, seda lähemal liigub tema kopsukene autode summutitorude sfäärile, eksole. Tõmmake ninaga õhku mõne tarkusetempli ees viis minutit enne tundide algust – talvepakases hõljub kogu Mendelejevi tabel oma kurjakuulutavuses.
Mõnes mõttes on õnnistatud need koolimajad, mille vahetus ümbruses pole korralikke parkimisvõimalusi: kindlasti on autosid seal vähem. Mida mugavam parkida, seda rohkem leiab lapsevanem teadlikke või alateadlikke põhjendusi tarida oma võsuke kooli plekist kuudis. Teisalt aga võtab just sääraste koolide juures nügelemine eriti groteskse mõõtme, ja kahtlemata mitmekordistub ka ühe auto poolt õhku paisatav heitgaaside hulk, teame ju hästi, et iga gaasipedaalile vajutus mitmekordistab kütusekulu – ja iga käiguvahetus ning pidurdus toob kaasa gaasilevajutuse.
Eriti nukraks teevad need raudruunad, mis on ennast sättinud otse koolivärava või –ukse ette ja hoiavad ka seistes mootori töös, kuni teelesaadetav õppur on oma kodinad kokku kogunud, kuni emme on ta riidehoidu saatnud, või pagan veel teab mis loogika alusel. Jah, käreda pakasega on see automootorile kindlasti soodsam lahendus. Kuidas aga on nende kümnete pisikeste mootoritega, mis selle kolme minuti jooksul ennast tossupilvest läbi peavad suruma, et õigeks ajaks tundi jõuda? Per aspera ad astra.