Jüri Ratas: jää on hakanud liikuma

Jüri Ratas. Foto: PP

Eesti inimeste usaldus poliitika vastu on märksa väiksem, kui keskmisele riigijuhile meeldib väita. Ei ole mõtet otsida negatiivseid näiteid mujalt Euroopast ning öelda, et «mujal on veel hullem». Samuti on sisutühi väide, et eestlased on loomult umbusklikud ja suhtuvadki riiki skeptiliselt.

Ma väga loodan, et novembri lõpus presidendi algatusel toimunud ümarlaud Jääkeldris ning nüüd loodud Rahvakogu veebikeskkond ei jää ainsateks sammudeks, vaid on algus suuremale protsessile.

Iga probleemi lahendamine algab selle tunnistamisest. Eesti poliitikute usaldusväärsus on rahva silmis masendavalt väike ning süüdi oleme selles ainult meie (poliitikud) ise. Konstruktiivse kriitika naeruvääristamise ja probleemi eitamise asemel tuleb asuda ka erakondadel tegutsema ning otsida võimalusi olukorra muutmiseks.

Mitmeid häid mõtteid pakuvad Eesti inimesed Rahvakogu keskkonnas juba praegu ning olen kindel, et neid tuleb juurde. Näiteks toetan jätkuvalt rahvaalgatuse võimaluse lisamist põhiseadusesse, valimiskampaania kuludele ülempiiri kehtestamist, kodanikuühiskonna suuremat kaasamist ja erakondade rahastamise süsteemi õiglasemaks muutmist. Edu saavutamiseks tuleb teha edasiviivaid ja vajalikke muudatusi aga mitmel rindel korraga.

Senisest selgemalt tuleb eristada erakondlikku poliitikat, ärisektorit ja riigisektorit. Näiteks täiesti lubamatu on maavanemate sundparteistamine. Ning nagu erakonnad ei tohi politiseerida riigivõimu institutsioone, tuleb vähendada ka era- ja ärihuvide domineerimist poliitilistes otsustusprotsessides. Seetõttu olen jätkuvalt vastu ideele uuesti seadustada juriidiliste isikute annetused erakondadele. Maailmavaade ja poliitiline eelistus on konkreetsetel inimestel, ettevõtetel ja aktsiaseltsidel on ennekõike ärihuvid. Ühtlasi tuleb kaaluda ka eraisikute annetustele ülempiiri kehtestamist, sest suuremate summade puhul kasvab tõenäosus, et annetaja ootab oma raha eest vastuteeneid …

Mis puudutab praegusi riigijuhte, siis ma ei toeta loosunglikke seisukohti, nagu «Plats puhtaks!», ega ei pea vajalikuks täielikku põlvkonnavahetust Eesti poliitikas. Nii ausaid kui ka vähem ausaid poliitikuid leidub igas vanuses ja igas erakonnas. Küll aga on üheselt selge, et rahva usalduse kaotanud poliitikutel ei ole kerge seda enam taastada ning vahel tuleb astuda üks samm tagasi, et tulevikus oleks võimalik liikuda kaks sammu edasi.

Ühegi poliitiku isiklikud huvid ei tohi saada takistuseks kogu Eesti arengule. Julgus nii enda kui oma alluvate vigade eest vastutada ning võime näha laiemat pilti peab olema poliitika alustalaks.

Eesti rahvas andis 2012. aastal väga selge hinnangu Reformierakonna rahastamisskandaalile ning riiki juhtival erakonnal tuleb teha selgeid muudatusi. Detsembris usaldas peaministrit napp kolmandik Eesti inimestest ja valitsevate erakondade (Reformierakond + IRL) toetus oli Emori andmetel kokku vaid 40 protsenti ehk juba 12 protsenti väiksem kui opositsioonil.

Need arvud annavad selge signaali, et rahvas ootab ja soovib vahetust. See tähendab, et inimesed ootavad ja väärivad nii inimsõbralikumat poliitikat kui ka austavamat suhtumist. Võimuparteid ei tohi Eesti rahva tahet tuimalt ignoreerida, vaid peavad tegema sisemisi muudatusi või võimust üldse loobuma.

Meenutan, kuidas möödunud aasta oktoobris põhjendas peaminister Silver Meikari erakonnast väljaarvamist väitega «rahva kannatus on katkenud» ning kinnitas, et ei usalda teda. Nüüd on selge, et Eesti rahvas ei usalda peaministrit ja inimeste kannatus on katkenud.