Ilmar Raag: miks EFI nõukogu moodustamine on ämber?

Ilmar Raag Foto: Raigo Pajula / Postimees

Filmivaldkonna esindajate Eesti Filmiinstituudi Nõukokku kaasamine hoopis vähendab, mitte ei suurenda korruptsiooniohtu, kritiseerib režissöör Ilmar Raag oma blogis kultuuriministeeriumi otsust valdkonna asjatundjad juhtorganist minema kutsuda.

Ma arvan, et saan teinekord Rein Langist aru. Kultuuriinimeste seas on palju neid, kes usuvad, et ainult loominguga kokkupuude muudab inimesed sedavõrd pühaks, et nendega ei tohi vaielda, vaid selle asemel tuleb neile aina raha anda. Ka loominguinimeste hulgas on omajagu kartellipõhist sallimatust teisitimõtlemise suhtes, mis väljendub isekas ühise teki enda poole kiskumises jne. Sellises olukorras tuleb ju tõesti tahtmine kasvõi jõuga kehtestada reegleid, mis tagaksid valdkonna tegelikult parema toimimise «reaalpoliitilises maailmas». Sellisel viisil oleks Rein Langil justkui efektiivsuse misjonäri roll kirjaoskamatute lillelaste maal. Ometigi ei kanna kõik kultuuriministeeriumi tegevused endas juhtimisteooriates tuntud efektiivsuse tundemärke. Loomulikult on antud juhul näiteks äsjaloodud Eesti Filmi Instituudi nõukogu moodustamine.

Selle nõukogu moodustamise üheks juhtmõtteks oli kuldaväärt hirm, et nõukogu liikmed ei saaks korruptiivselt mõjutada Instituudi rahajaotuse otsuseid. Sel eesmärgil eemaldati Instituudi nõukogust kõik filmitegemise taustaga liikmed, sest tõepoolest Eesti väikese filmimaailma juures, kus kõik tunnevad kõiki, olid mitmed Eesti Filmi Sihtasutuse otsused otseselt või kaudselt kasutoovad ka mõnele filmitaustaga nõukogu liikmele. Seega väideti, et avaliku halduse valitsemise sõltumatuse põhimõte on rikutud. See argument ei olnud tegelikult väga pädev, sest nõukogul ei olnud otsest õigust sekkuda EFSi rahajagamise otsustesse, mida tehti hoopis EFSi ekspertide ja juhatuse tasandil. Ehk kordame üle : nõukogu ülesandeks on vaadata, kas EFS (või nüüd muutunud nimega EFI) tegevus vastab põhikirjale ja heaks kiita eelarve, mille täitmist samuti kontrollitakse. Näiteks kiidab nõukogu heaks, et summa X antakse mängufilmide tootmiseks ja summa Z antakse filmide levi ja promotsiooni toetuseks. Samal ajal ei ole nõukogu õigust otsustada, et näiteks Exitfilm või Allfilm peavad tingimata saama raha mängufilmide summa raames.

Praegu tundub, et kultuuriministeerium lähtus hirmust, et hoolimata nõukogu juriidilisest võimatusest otseselt sekkuda ekspertide tasandi rahajaotuse otsustesse, seal ikkagi toimus JOKK viisil mingi korruptsioon. Olgu nii. Tulemuseks oli see, et ühest võimalikust veast tormati kohe teise.

Üsna tüüpiliselt eesti poliitikategemise halva tava suhtes puudus ka seekord «kaasamine ja dialoog» asjast huvitatud pooltega. Niisamuti ei ole avalikuks tehtud ühtegi dokumenti, mis analüüsiks muudatuse mõju valdkonnale. Kõige lihtsamalt öeldes aga eirati avaliku halduse teooria algtõdede hulgas olevaid «hea valitsemise»(good governance) põhimõtteid. Mäletan, kuidas sattusin veidi juhuslikult Tartu Ülikoolis Kristiina Tõnissoni loengule, kus ta seletas poliitikategemise protsessis vajadust kaasata otsusetegemise protsessi kõiki asjast huvitatud osapooli, selleks et saavutada võimalikult laiapõhjalist ja kompetentset otsust. Laialdases ingliskeelses materjalis esitletakse «hea valitsemise» põhimõtteid, kui viimase 20 aasta kõige olulisemat avaliku halduse mõistet, kus «... governance is not only about where to go, but also about who should be involved in deciding, and in what capacity.» (1)

Antud juhul huvitab meid kõige rohkem huvigruppidega dialoog ja nende kaasatus. Huvigruppe käsitleme siinkohas inglisekeelse «stakeholders theory» raames. (2) Teoreetiliselt on Eesti Filmi Instituudi puhul valdkonnal vähemalt kolm põhihuvigruppi. Esiteks riik, kui finantseerija, teiseks filmimaailma professionaalid, kes kasutavad antud raha ja kolmandaks filmivaatajad, kes esindavad kogu filmikultuuris kasusaavat ühiskonda. Need kõik kolm osapoolt esindavad avalikku huvi oma nurga alt ja kasutavad sel puhul ka teinekord teineteisele vastanduvat kompetentsi ja argumentatsiooni. Seega ei ole oluline, et iga nõukogu liige oleks täiesti neutraalne, vaid see et nõukogu kui terviku koosseis oleks tasakaalustatud ja esindaks vajalikke kompetentse. Lisaks selgele kompetentsuse suurenemisele, saavutatakse ka organisatsiooni sotsiaalse legitiimsuse tõus, mis on eriti oluline just avaliku halduse organisatsioonidele.

Vaieldamatult on kõige raskem kokku panna vaatajate huvisid esindavat huvigruppi, kuna meie ühiskond on väga mitmetahuline ja sarnane on ka vaatate ootus filmidele. Reaalselt tähendaks see sotsioloogiataustaga ühiskondlikult mõtlevaid inimesi, kes oleksid suutelised kõrgemale tõusma ka iseenda esteetilistest eelistustest.

Lisan siia veel ühe skeemi, mis kujutab huvigruppide organiseeritust ja mis huvitab meid just esinduslikkuse ja asjassepuutuvuse seisukohalt.

Reaalsus on meil on selline, et EFI nõukogus on esindatud selgel kujul ainult üks huvigrupp, milleks on riik. Seejärel on seal mitu toredat ja tarka inimest, kelle puhul ei ole selge, keda nad esindavad. See aga näitab, et organisatsiooni struktuuri mõttes ei ole Kultuuriministeerium endale selgitanud, kellele antud poliitikat tehakse. See tähendab, et korruptsiooni ei välista mitte see, et nõukogus ei ole filmitaustaga inimesi, vaid see, et nõukogus võiks olla erinevate huvigruppide esindajad, kes vastastikku üksteist kontrollivad. Kuna praegu on vähem huvisid esindatud, siis on teoreetiliselt korruptsioonioht pigem suurenenud, kui vähenenud. Jääb mulje, et ainuke huvigrupp on riik, kelle jaoks EFI on vaid tüütu linnuke aruande paberil.

Seejärel tõstatub aga veelgi olulisem küsimus. See on kompetents. Ka Kaja Kallas on hiljuti kirjutanud sarnasel teemal, et riigifirmade nõukogudes napib valdkonnapõhist kompetentsi. Võtame või näiteks küsimuse, kas ja kui palju oli Estonian Airi nõukogus kompetentsi hindamaks ekspertidest firmajuhtide väljapakutud tegevusplaane.

Oma mälestustest meenutan, et telejuhina puutusin kaks korda kokku vahetunud Ringhäälingu Nõukoguga, kus ma pärast esimesi koosolekuid sain aru, et vähemalt pooltel nõukogu liikmetest puudub vähimgi kompetents televisioonijuhtimise vallas. Mis viis selleni, et me otsustasime ETV juhatuses hakata oma nõukogude liikmeid koolitama kõige laiemas mõttes.

Tundes peaaegu kõiki uue nõukogu liikmeid, julgen väita, et vaid Hagi Sheinil on teatud valdkonnapõhine kompetentsis. Mida see tähendab? Kui uus EFI juht esineb mingi tegevuskavaga, siis ei ole antud nõukogus ühtegi inimest, kes suudaks hinnangut anda filmivaldkonna professionaalse arengu kohta. Kui üks kultuuriministeeriumi ametnik esitab uut poliitikasuunda loosungina, et film ei ole ainult tootmine, vaid ka levitamine, siis näitab see seda, et isegi senise Eesti Filmi Sihtasutuse tegevusega ei olda kursis. See mõjub samamoodi nagu 1940. aastal Moskvast õpetajate saatmine Eestisse, et siin likvideerida kirjaoskamatus. Ma usun, et näiteks Anvar Samostil ja Jaanus Rohumaal on küll südametunnistust ja tervet mõistust, et esindada ühiskonda vaatajate näol, aga kahtlemata puuduvad ka nendel seni instrumendid millega mõõdikustada oma tegevust.

Kas me liigume katastroofi poole? Ei seda ma ei arva. Kokkuvõttes ei ole ju EFI nõukogu moodustamine midagi eriti üllatavat eesti senises poliitikatavas. Eks uued nõukogu liikmed õpi sammhaaval. Nii nagu Eestis ikka. Antud juhul on kultuuriministeerium tõestanud, et juhtimisteooriaga üldises mõttes nad väga kodus ei ole, nii nagu ka «hea valitsemise» põhimõtetega. Edasi sõltub palju nõukogu esimestest sammudest. Minu soovitus neile oleks, et nad paneksid oma tegevusele st. Nõukogu tegevusele samuti mõõdikud juba alguses ja et nad vormistaksid mingisuguse regulaarse konsultatsiooni valdkonna professionaalidega. Muidu tunduks, see sarnane ettekujutuslikule haigekassa nõukogule, kus esindatakse vaid riigi ja farmatseutikakorporatsioonide huve ja jäetakse kõrvale arstide ja õdede huvid. Patsientidest rääkimata.

TESTKÜSIMUSED EFI NÕUKOGU LIIKMETELE

Lisaks panen siia mõned testküsimused filmivaldkonna miinimumkompetentsi kohta. Kui te neile vastata ei oska, siis te ilmselt ei sobi EFI nõukogusse.

- Millistest allikatest koosneb ühe statistilise keskmise filmi tulu ja kuidas on selle proportsioonid Eestis ja mujal maailmas. (4 allikat – 1 punkt, vähemalt 6 allikat - 2 punkti)
- Nimetage vähemalt kolm erinevat filmifondide finantseerimise allikat eri maade näidete varal. ( 2 allikat – 1 punkt, 3 allikat - 2 punkti)
- Milline tööprotsess on filmiarhiivi digitaliseerimisel kõige inimtöö mahukam? (1 punkt)
- Mida tähendab DCP (1 punkt)
- Milliste vahenditega uuritakse Eestis filmivaatajate käitumist? ( 1 punkt)

Kui te saite vähemalt 4 punkti, siis võite asuda EFI nõukogu liikmeks, aga teil on vaja palju õppida.

Kui te saite 6 punkti, siis on teie koht tõepoolest EFI nõukogus, sest asjatundlikke inimesi on ikka vaja.

Kui te saite 7 punkti, siis võite kandideerida EFI juhataja kohale, sest just selliseid inimesi on meil tõesti vaja.

(1) Principles for Good Governance in the 21st Century, Policy Brief No. 15: Institute On Governance, Ottawa, Canada
(2) Morsing, M. & Schultz, M. (2006): Corporate social responsibility communication: stakeholder information, response and involvement strategies. Business Ethics: A European Review. Vol. 15, No. 4.