Tõnis Palts.

FOTO: .

Ettevõtja ja poliitik Tõnis Palts (IRL) pakub välja oma tervikliku maksureformikava. Ta ütleb muu hulgas, et tulumaksuvaba miinimum tuleks kiiresti tõsta 500 euroni ning seejärel sammhaaval kuni näiteks 5000 euroni.

Eesti praegune maksuvaidlus keskendub leiutamisele, kust ja kelle käest võtta, ja kemplustele, mida selle rahaga teha: kas maksta suuremat palka õpetajatele või ehitada uusi hiigelristmikke ja supermuuseume. Puudub arutelu, kuidas mõjutab üks või teine maksumäär ühiskonda tervikuna, ja kõige tähtsam – kuidas see mõjutab Eesti konkurentsivõimet maailmas ning Eesti inimeste elu pikas perspektiivis.

Ideed, kuidas ja kellelt saaks eelarvesse kiiresti raha juurde võtta, on omased populistlikele poliitikutele. Miks populistlikele? Sest kiiresti saab maksuraha juurde võtta ainult valijate vähemuselt. Nii hangitud vahenditega on tõepoolest võimalik teatud probleeme näiteks üheks valimisperioodiks ka leevendada või edasi lükata. Seega on niisuguseid ideid pakkunud poliitiku valimisedu ehk enda isiklik hüve tagatud. Kogu rahvale ja pikas perspektiivis võib selliste ettepanekute elluviimine mõjuda täpselt vastupidiselt. Näiteid on meie Kodu-Euroopas küllaga.

Seepärast ärgem arutlegem ainult, kust võtta, vaid mõtleme, kuidas rohkem laekuks ja kuidas aitaks maksupoliitika ajada Eesti asja. Kui Eesti on efektiivne, siis on meil ka kultuuri, turvalisuse ja sotsiaaltoe tarbeks rohkem vahendeid. Mitte ainult järgmisel aastal, vaid ka järgmisel põlvkonnal.

Teine probleem on üksikute ettepanekute väljarebimises kogupildist. Nii võib mõnigi idee eraldiseisvana tunduda täitsa tore. Kuid tervikut nägemata sarnanevad niisugused ettepanekud pimedate vaidlusega elevandi välimuse üle – pärast seda, kui üks on kompinud looma lonti, teine kõrva ja kolmas jalga.

Maksukukeaabits

Otsesed ja kaudsed maksud. Kaudsed maksud (käibemaks, aktsiis) maksustavad tarbimist, mõjudes seda piiravalt. Otsesed maksud (tulumaks, sotsiaalmaks) maksustavad töötegemise tulemit, pärssides töötamise indu. Et inimesed poleks tarbimise, vaid töö ja efektiivsuse lainel, peaks riigimehe eesmärk olema suurendada kaudseid ja vähendada otseseid makse.

Käibemaks on tarbimise maks ning viimane kriis oli tarbimise kriis. Kui oleksime jõudnud paar aastat enne kriisi käibemaksu mõne protsendipunkti võrra tõsta, oleks see kindlasti vähendanud kriisi sügavust.

Aktsiisid peaksid piirama eelkõige teatud tüüpi, näiteks tervist või keskkonda kahjustavat tarbimist. Elektriaktsiis on energiakokkuhoiule kaasa aitav maks: kes rohkem energiat tarbib, maksab ka rohkem ning raha läheb riigieelarvesse meie ühiste asjade lahendamiseks.

Ettevõtte tulumaks on ettevõtja äritegevuse efektiivsuse maksustamine. Selle sisse seadmine tähendaks Eesti majanduse ebaefektiivsemaks muutmist. Seda võivad soovida vaid sabotöörid ja sotsialistid.

Sotsiaalmaks mõjub makromajanduslikult sarnaselt tulumaksuga. Võiks tõsiselt kaaluda selle arvestamise ja maksmise viimist tööandjalt töövõtjale. See annaks kodanikule kui maksude lõpptarbijale ka parema tunnetuse, kui palju ta maksab ja mille eest.

Varamaks. Enamuse jõukate vara on ülekaalukalt aktsiates, seega investeeritud tootmisse. Kas keegi tahab seda tõesti maksustada? Ka kinnisvara on üldjuhul tootmisvahend, miks seda maksustada? Kui, siis võiks ju maksustada kuskil kasutult seisvat kinnisvara, aga eks ta ole ju ka maamaksu kaudu juba maksustatud.

Maksud laekuvad riigieelarvesse, eelarve alusel jagatakse maksuraha ümber. Riigieelarve on solidaarsuse kanal, rohkem maksavad jõukamad, suuremad saajad on vähemkindlustatud kodanikud. Kui võrrelda näiteks 500 eurot palka saavat ja 1000 eurot saavat maksumaksjat, siis 1000 eurot saav inimene maksab riigieelarvesse (arvestades ka kaudseid makse) vähemalt 4 korda rohkem. Samal ajal tarbib ta teenust eelarvest oluliselt vähem kui 500-eurose palga saaja. Nii see peabki olema, kohatu on vaid väita, et suurepalgalised peaksid veel rohkem maksma. Kui palju veel rohkem, kui juba makstakse 5-10 korda rohkem võrreldes saadava teenusega?

Mida maksud tegelikult mõjutavad?

Eraisiku tulumaks on töötaja efektiivsuse maksustamine, karistamine hea töö eest. Turumajanduses on palk tööpanusega otseselt seotud, mida rohkem ja efektiivsemalt töötad, seda kõrgemat palka saad. Palgamakse tõstes maksustame inimese soovi rohkem ja paremini töötada. Seega, tulumaksu tuleb igal juhul vähendada. Reformierakondlik tulumaksumäära vähendamine on eelkõige maksukoormuse nihutamine suuremapalgalistelt väiksemapalgaliste poole. Jumal tänatud, et see pole ainus tee tulumaksu vähendamiseks.

Alla 500 euro kuus ei ole tulu. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine vähendab samuti tulumaksu, aga mõjub positiivselt rohkem väiksemapalgalistele. Sümboolselt võiks esialgu viia tulumaksuvaba miinimumi tasemele, kust algab äraelamiseks hädavajalik palk, näiteks 500 euroni. Sellest vähemat palka peaks meil poliitikutena olema häbi tuluks nimetada. Selleni võiks jõuda järgnevatel aastatel, tõstes igal aastal miinimumi 100 euro võrra. Hiljem peaks miinimumi igal aastal suurendama 50 euro võrra, kuni maksustataks ainult nii suurt tulu, mis ei tundu olevat enam palk – üle 5000 euro kuus näiteks.

Astmeline tulumaks on samm kommunistide põhimõtte poole – igaühelt tema võimete järgi, igaühele tema vajaduste järgi. Ehk võtame neilt veel rohkem ära, kes ikka veel hästi töötavad. Selle propageerimine nõuab punaterroristist revolutsionääri ajuehitust. Kõigi praeguste ettepanekute järgi maksustataks palgatöötajaid ja just tärkavat keskklassi. Kui tulumaksuvaba miinimum tõsta 5000 euroni kuus, siis vast võiks üldse sellest rääkima hakata. See olekski aste, sest madalamapalgaliste tulumaksumäär oleks lihtsalt null.

Ettevõtte tulumaksust rääkides peame kõigepealt selgeks tegema, mida või keda soovitakse maksustada. Kas keegi on näinud elus ettevõtet? Mina ei ole! On olemas ettevõtte kaubamärk, raamatupidamine, vara jne. Aga need kõik kuuluvad lõpuks ettevõtjale või ettevõtjatele, inimestele. Ettevõtet kui iseseisvat olevust ei ole olemas. Ettevõtte kasum konkreetsel aastal on ettevõtjate vara suurenemine selsamal aastal. Seega soovitatakse maksustada ettevõtjaid. See on täiesti kohatu olukorras, kus meil ettevõtlusega tegelejate osakaal on ühiskonnas pretsedenditult väike. Ettevõtte kasum näitab üldjoontes selle omanike oskust korraldada ettevõtmist efektiivselt. Ettevõtte kasumi maksustamine tähendab sisuliselt ettevõtte efektiivsuse maksustamist. Ettevõtjad on globaalses konkurentsis. Et enamik riike maksustab ettevõtjaid rohkem, annab meie ettevõtetele konkurentsieelise. Selle eelise likvideerimine oleks lühinägelik.

Iga ettevõtja peamine soov, edasiviiv jõud on oma vara suurendamine. Üldjuhul tähendab see vara uuesti töölepanemist. Kui mõned ettevõtjad, sealjuures ka panga omanikud, investeerivad kasumi väljapoole Eestit, siis on see omanike vara omanike heaks töölepanemine väljaspool Eestit. Täiesti ülekohtune oleks seda maksustada.

Tihti argumenteeritakse ettevõtte tulumaksu vastu, et see teeb maksukogumise raskemaks ja vähendab välisinvesteeringuid. Õiged argumendid, aga teisejärgulised. Paradigma muutuks seepärast, et Eesti ettevõtluse rahastamine läheks lihtsalt raskemaks, see tähendab kallimaks ja see mõjuks negatiivselt nende ekspordipotentsiaalile. Nii lihtne see ongi. See, et meil pole ettevõtte tulumaksu, on meie ettevõtluse eelis, mille eest tuleb võidelda nii ELis kui ka kohalike kahjurite vastu. See on meie tõeline toimiv Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus.

Käibemaks on rikaste maks. Väidetakse, et käibemaksu tõstmine on valusam vähem kindlustatud inimestele. Tegelikult on see õige vaid siis, kui vaadata maksu lahus maksude ümberjagamise mehhanismist – riigieelarvest. Riigieelarve olemus on jagada vahendeid ümber kindlustatumatelt vähem kindlustatutele. Käibemaksu maksavad enam kindlustatud mitu korda rohkem kui vähem kindlustatud. Kui käibemaksu tõsta, hakkavad rohkem maksma jõukamad inimesed. Aga kindlasti tuleb käibemaksu tõstes jälgida, et ümberjagamine kompenseeriks hinnatõusu. Tuleb teha ka otseseid leevendavaid samme, näiteks tõsta toimetuleku piiri, osa hädavajalikke kulusid, nagu näiteks arsti visiiditasu, lugeda sinna sisse jne.

Palju põnevust on tekitanud nn sotsiaalmaksu lae kehtestamine. Seda põhjendatakse sooviga tuua Eestisse kõrgemapalgalisi töötajaid. See tähendaks, et teatud palgast alates ei tasuta enam riigile sotsiaalmaksu, vaid raha jääb puhtalt töötajale kätte. Kindlasti oleks sel positiivne mõju kõrgepalgaliste kohal hoidmiseks ja kohale meelitamiseks. Aga mosaiiki ei saa imetleda, surudes nina vaid vastu ühte ilusat värvilist klaasikildu. Olemuselt pakutakse välja solidaarsuse vähendamist ühiskonnas.

Seda teed jätkates jõuame mõttelaadini, et las maksavad ainult need, kes teenuseid tarbivad. Õiglane, aga riigi ülalpidamise seisukohalt absurdne. Selle üle arutamine olukorras, kus riigi kõige populaarsem erakond tahab kehtestada täpselt vastupidise mõjuga maksu – astmelist tulumaksu –, on ajaraiskamine. Kokkuvõttes võiks lihtsalt rahulikult jätkata tööjõu maksude vähendamist ja seda tulumaksuvaba miinimumi tõstmise kaudu.

Kust siis riigieelarvesse raha saada?

Maksude, eriti otseste maksude suurendamisest tekib ainult negatiivne mõju efektiivsusele ja konkurentsivõimele, seega ka meie heaolule. Et meie inimesed ei lahkuks, tuleb otseseid makse ainult vähendada. Mida siis teha, et eelarves põletavate probleemide lahendamiseks vahendeid oleks?

Esiteks peab valitsussektor töötama selle nimel, et eraettevõtted saaksid olla efektiivsemad. Siis suurenevad palgad, inimesed tarbivad ja ka makse laekub rohkem. Selle asemel, et Tallinnas liiklusummikuid konstrueerida, võiks odavat populaarsust otsiv linnapea ehitada lasteaedu kodude lähedale, see suurendaks oluliselt Eesti ettevõtluse efektiivsust. Või arusaamatu nurisemine Estonian Airi küsimuses. Et meie riik oleks tõhus, tulebki leida võimalus Estonian Airile 20 miljonit eurot aastas peale maksta. Jõudu ministrile lahenduste leidmisel.

Teiseks tuleb avalik sektor muuta efektiivsemaks: koolivõrk, haiglate võrk, regionaalreform. Kui Mulgimaal on paarikümne kilomeetri sees viis hingitsevat gümnaasiumi ja see probleem ise ei lahene, siis regionaalminister ja haridusminister peavad leidma endas mehisust tuua riigikokku tervikliku koolivõrgu kava ja see jama seaduse jõul lõpetada. Ansip peab lõpetama oma demagoogia väikeste valdade kaitsmise kohta ja haldusterritoriaalne reform tuleb teha seaduse jõul.

Kolmandaks tuleb lõpetada raiskamine. Piinlik on sõita Tallinnast Tartusse ja vaadata kümneid miljoneid maksnud mõttetuid viadukte ning kaubelda samal ajal õpetajatele eelarvesse kolme miljoni euro lisamise üle. Inimesed, kes on pakkunud poliitikutele välja need ehitused, ilmselt istuvad oma soojadel ametnikutoolidel edasi.

Kui kaua võib? Paari tuhande eurose suusareisi pärast lendavad karvad ja pead, sajamiljonilise raiskamise puhul ei pilguta ametnikud isegi silma, kui nende käest selle kohta aru pärida, olen kontrollinud! Küsimus ei ole karistamises, vaid selles, et kui ei reageerita, siis leiame viie aasta pärast Eestimaal jällegi mingid õhulossid, mille ametnikud on poliitikutele ette söötnud. Kõige hullem on, et selgelt ülepaisutatud Eesti Rahva Muuseumi näol jätkub kultuuritöötajate palgaraha äraviskamine isegi praegu. Kultuuritöötajate palga tõstmine oleks investeering Eesti kestvusse.

Neljandaks. Tuleb jätkata kaudsete maksude tõstmist. Aga seda nii, et üldine maksukoormus kindlalt langeks.

Viiendaks, kui punktidest 1–4 jääb puudu, tuleb tähtsateks, ettevõtete ja kogu ühiskonna toimimiseks vajalikku efektiivsust parandavateks investeeringuteks võtta laenu. Isegi haridustöötajate palkade tõusuks võetav laen võib olla investeering võrreldes näiteks juba sisuliselt laenuraha eest ehitatud mõttetu Koidula piirijaamaga, mis – uskuge või mitte – tõstab transiidi hindu kaheksa protsenti! Euroopa abipakettidega liitumine suurendas meie laenukoormust kaheksalt protsendilt SKT suhtes 12 protsendile ehk neli protsendipunkti. Poole teeni väljaehitatud mitte kuskile viiva Tallinna- Haapsalu raudteeliini lõpuni ehitamine ja kogu Läänemaa elavdamine tõstaks laenukoormust vaid 0,3 protsendipunkti.