Kairi Kroon: tänukummardus diakooniahaiglale

Kairi Kroon. Foto: Erakogu

Kui eile jõudis meediasse kirjeldus sellest, kuidas abikaasa hinnangul EELK Tallinna diakooniahaigla arstide-õdede hoolimatus eaka naise manalateele viis, siis oma ema samasse asutusse viinud Kairi Kroon jutustab Postimehe arvamusportaalis vastupidise loo.

Lugesin 21. jaanuari Postimees online’ist lugu «Hooldushaigla ükskõiksus viis mu naise surmani». Lugenud lugu paar korda ja siis piilunud ka mõnda kommentaari, hakkas hing nutma, sest minul on oma venna perega värske kogemus diakooniahaigla kõige raskemast osakonnast ehk siis hospiitsosakonnast. Otsustasin jutustada meie loo, sest tavaliselt kirjutatakse ikka halba ja negatiivset, aga kui kõik on hästi, siis on see ju nii tavaline ja loomulik. Siiski valus on lugeda, et kõik on alati halvasti.

Enne möödunud sügist ei olnud meil õrna aimugi, et selline asutus olemas on. Ei ole meie suguvõsas ühtegi tuttavat, kes seal töötaks, ja ühtegi lähedast, kes oleks varem seal hooldusel olnud. Ema jäi raskelt haigeks ja kui meile vennaga Tallinna Mustamäe haiglas öeldi, et siit soovitame ta viia edasi Hiiule, siis me olime loomulikult vastu, sest olime kindlad, et meie saame ISE hakkama ning mitte kunagi ei vii ema haiglasse.

Olukord oli väga raske, aga me püüdsime. Kuna vend elab Tallinnas, siis viis ta ema enda juurde. 24 tundi ööpäevas olid kodus ema abilisteks nii ta abikaasa kui ka kaks last, sest neil on väga ühtehoidev pere ja lastelegi sai kõik ilusti selgitatud.

Kahjuks läks olukord aina hullemaks ja tagantjärele pean tunnistama, et hindasime küll üle oma võimeid, aga tegime kõik, mis süda palus ja käed oskasid. Kuid käed jäid lühikeseks just oskuste poolest osutada vajalikku abi, et inimesel oleks stabiilne olukord. Kuulsime diakooniahaigla olemasolust ja helistasime. Järjekorrad on seal suured, aga üsna ruttu helistati meile sealt tagasi, sest meie muret võeti kuulda, meid ei põlatud ära, mis on sellises olukorras väga tähtis.

Ema oli esimesi päevi diakooniahaiglas, kui mina teda vaatama sõitsin. Vend käis iga päev, sest süda palus nii ja ema ju ootas. Hinges oli ärevus ja südames valu, sest armsa lähedase haigus ja teadmatus sellest, kui palju on veel elupäevi antud, teevad väga nõrgaks, tundlikuks ja segavad kõik piirid reaalsuse, imede ning uskumatute lootuste maailma vahel. Hirm oli, et mis küll saab ja kuidas tal seal läheb.

Kui olime vestelnud nende inimestega diakooniahaiglast, kelle hoolde usaldasime oma kõige ainsama ja kallima – ema –, siis valdas meid müstiline rahu. Sai selgeks, et seal haiglas ei saa töötada ÜKSKÕIKSED, tavalised ja lihtsalt tööd tegevad inimesed. Sa võid teadlikult tahta olla hea ja hooliv, aga sellist tööd tehes peab su hing olema eriline, sinna peab mahtuma palju valutavaid südameid. Seda koormat ei suuda igaüks kanda…Ükskõik mis ajal me seal ei käinud, ükskõik mis ajal me ei helistanud, alati olid nad sõbralikud ja toetavad, seletasid peensusteni lahti hetkeolukorra, tajusid südamevalu ja leidsid lohutavaid sõnu. Nii palju kindlustunnet ja olukordade lahtiseletamisi ei ole minu elus varem olnud. Räägiti küll rohkem vennaga, kes oli seal iga päev, aga meie jällegi omavahel rääkisime kõik mitu korda läbi, muretsesime koos ja tunnetasime, et meie suurt ning valusat muret jagasid terve osakonna töötajad. Samuti suhtlesime iga päev emaga, kes ei osanud kuidagi viimase minutini välja mõelda, kuidas ta saaks kõiki oma abilisi tänada. Selline oli lihtsalt tema kodune kasvatus, et tänulikkus on elus oluline, ja tänulikkust on õpetanud ta ka meile. Nüüd kanname meie tema elutuld uhkelt ja väärikalt edasi.

Elu hallidel argipäevadel liigub meie seas palju erinevaid inimesi, aga kui palju kohtame neid, kes tavaelus meie muresid kuulavad, istudes meie kõrval, kui meil on valus ja halb? Kui palju on neid, kes lohutavad meid nõrkusehetkedel või hoiavad käest, kui me ei taha olla üksi oma pettumuste või eksimuste teel ummikusse jõudes? Kas ei ole nii, et siis põgenetakse abivajaja eest? Parema meelega ollakse lähedaste kõrval siis, kui kõik on hästi, aga elus ei ole alati hästi.

Diakooniahaiglat süüdistava kirjatüki autorit silmas pidades ei mahu mu hinge, kuidas saab hukka mõista inimesi, kes hoolivad ja hoolitsevad sinu lähedase eest, kellega sa ise kodus enam kuidagi toime ei tule. Pigem püüame olla oma lähedaste juures ja koos nendega nii palju kui võimalik ja teeme koostööd ning oleme tänulikud neile, kes on sellistel hetkedel meist osavamad. Kuulame nende soovitusi ja usaldame, siis jääb süda rahule, et me kõik püüdsime koos. See raev ja viha on tingitud ju tegelikult iseenda nõrkusest, ehk ka trotsist ja kaotusvalust. Aga kas mitte hoopis mõistmine ja tänu ei too hinge rahu ja soojust nii iseendale kui ka neile, kes hoolisid ja kandsid tegelikult võõrast valu?

Meie ema ei ole enam paar nädalat, aga minu tänu koos vend Mardi perega on sõnadest suurem nendele inimestele, kes väärikalt suhtusid meie emasse ning meisse diakooniahaigla hospiitsosakonnas viimaste hetkedeni. Selline tunne on, et tahaks nende hingelävel kummardada ja öelda, et kunagi ehk ristuvad me teed murevabadel aegadel, kui kõikide vaevalillede varred on murdunud ning valutavaid südameid Teie elus on palju vähem kui hetkel. Olge Te hoitud!