Janne Andresoo

FOTO: Teet Malsroos

Inimarengu aruanne väidab, et ilukirjanduse lugemine on Eesti noorte seas ebapopulaarne. Samas on Eesti OECD riikide seas internetilugemuse poolest kolmandal kohal. Loetakse teistsuguses keskkonnas ja teist tüüpi tekste. Seepärast on oluline, et raamatukogud pakuksid e-sisu, kirjutab Janne Andresoo, Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor.

Unistus digitaalsest raamatukogust, kus kogu inimkonna intellektuaalne looming on kõigile igal ajal ja igas kohas kättesaadav, köidab oma ilu ja idealismiga. Reaaluses tajume aga piiranguid: tehniliste ja rahaliste võimaluste nappus, autoriõigusest tulenevad takistused, tehnoloogiliste seadmete keerukus ja vähene kasutajamugavus.

Eesti Rahvusraamatukogu seisab eestikeelse kirjasõna eest – kogub, säilitab ja teeb kättesaadavaks. Oleme seadnud prioriteediks e-raamatukogu arendamise, esmajoones just eesti kirjasõna digitaalsel kujul kättesaadavaks tegemise, olgu see siis paberilt digitaalmaailma rännanud või digitaalsena sündinud.

Meil on digitaalarhiiv Digar, kus arhiveeritakse võrguväljaandeid, trükieelseid faile ja trükiste digiteeritud koopiaid. Komplekteerime edasi ka trükiseid, saame sundeksemplare ja ostame väljaandeid juurde. Rahvusraamatukogu on eriline, sest siin on tõepoolest talletatud kogu eesti kirjasõna.

Kui rääkida trükistest, siis nelja viimase aastaga (2009–2012) on eesti raamatud kallinenud 9%, seeriaväljaanded 17% ning ajakirjad ja ajalehed 4%. Välisperioodika on kallinenud aastas 6–7%, välisraamat üle 7%, välismaiste litsentsiandmebaaside soetamine 8–10%, sest neidki arendatakse pidevalt.

Sellel taustal toimetavad raamatukogud aastaid samas suurusjärgus komplekteerimisrahaga, mis mõnel puhul võib veel väheneda. Pole raske ette kujutada, missuguseid valikuid tähendab see raamatukogudele ja lugejale.

Teaduskirjandus levib e-raamatuna

Üks rahvusraamatukogu funktsioon on olla teadusraamatukogu ja vahendada teadustööks vajalikku informatsiooni humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkonnas. Haridus- ja teadusministeerium on koostöös Eesti Teaduste Akadeemiaga kinnitanud teaduse taristu nüüdisajastamiseks projekti «Eesti e-varamu ja kogude säilitamine», mida veab Eesti juhtivaid raamatukogusid ühendav konsortsium ELNET. Eesmärk on teha raamatukogudes ja arhiivides leiduv informatsioon globaalselt ning piiranguteta kättesaadavaks. Selle eelduseks on, et võimalikult suur osa teostest paigutatakse andmekogudesse avaandmetena ja omatakse litsentse, mis võimaldavad piiranguteta kasutamist ja levitamist.

Maailma teaduskirjanduses e-raamatud juba domineerivad ja selline kirjastamismudel on ennast õigustanud. Kui teadlased loevad juba e-raamatuid suuremate tõrgeteta, siis teevad seda varsti ka kõik teised lugejad.

E-raamatuga tuleb harjuda

Ilukirjanduse lugemine on Eesti noorte seas ebapopulaarne. Nõnda väidab Eesti inimarengu aruanne 2010/2011, mis sisaldab ka Balti riikide võrdlusandmeid noore põlvkonna lugemisharjumuste ja -eelistuste kohta. Ilmneb, et suur osa õpilastest on lugemisest võõrdumas. Viieteistaastaste hulgas oli neid, kes teatasid, et nad ei loe oma lõbuks midagi, Eestis 38,6% Lätis 29,7% ja Leedus 28,1% (Austrias 50%, USAs 42%).

Samas ilmneb, et internetilugemuse poolest oleme 65 riigi seas kolmandal kohal (OECD riigid). Seega pole lugemisega olukord sugugi nii kurb, lihtsalt loetakse teistsuguses keskkonnas ja teist tüüpi tekste. Sellest vaatepunktist on raamatukogudel oluline pakkuda e-infosisu.

E-raamat on üldkasutuses veel üsna marginaalne, kuid see ei tähenda, et olukord selliseks jääb. Ilmselt on vaja veel palju selgitada. Esiteks seda, et e-raamatu lugemiseks ei ole ilmtingimata vaja lugerit, seda saab teha mitmesuguste teiste seadmete, sh tavalise lauaarvuti kaudu. Teiseks, e-raamat tuleb mitmes vormingus, sh PDFis, mis on lihtsasti kasutatav. Kolmandaks, e-raamat ei tähenda automaatselt kõigile ja tasuta kasutamist – e-raamat on samamoodi autorikaitse objekt nagu trükis.

Miks e-raamatuid on veel vähe? Üks põhjus on kindlasti hind, mis võiks olla madalam kui trükisel. Kui vaadata e-raamatute müügi ja lugemise statistikat maailmas, siis arengukõver on läbi teinud esmase entusiasmi tipu ja natuke langenud, kuid on nüüd tasapisi tõusmas.

Sügisesel Frankfurdi raamatumessil oli näha, et e-raamatu läbimurdeks valmistuvad kõik – tehnoloogia ja tarkvara arendajad, kirjastajad, teenusepakkujad. Üheks sammuks, mis e-raamatut jõuliselt massidele lähemale lükkab, võivad kujuneda sellised tooted, nagu näiteks messil esitletud väike luger txtr beagle, mis maksab 9,90 eurot ja mille käsitsemisega saab tootjate sõnul hakkama ka vanaema. Aga võib tulla ka midagi muud, ees ootavad kindlasti põnevad arengud.

Mihkel Mutt ütleb, et lugejat tuleb e-raamatuga harjutada tasapisi. Kõige raskem ongi ilmselt esimese sammu astumine – korra proovid, ja jääd sõltlaseks. Aga selle esimese sammu tegemiseks on vaja tõuget või juhendajat. Rahvusraamatukogul on peagi kavas pakkuda oma külastajatele lugemissaalis lugereid laenuks. Autoriseeritud töökoha kaudu saab edaspidi ka autorikaitse all olevaid e-raamatuid lugeda.

Tallinna keskraamatukogul on e-raamatute laenamis- ja lugemiskeskkond Ellu, mis astub esimesi samme ja areneb, võtmesõnadeks läbirääkimised kirjastajatega, lugejate kasutusmugavus jm. Eelmise aasta lõpuks oli Ellus 413 nimetust ja 6385 laenutust. Ka e-raamat võib kogust otsa lõppeda, kui ostetud laenutuskordade litsents läbi saab. Kirjastajate põhiline hirm on, et andes raamatu laenutusse, ei saa nad seda enam müüa ja seega kaotavad tulu.

Eesti kirjandus läheb Digarisse

Rahvusraamatukogu laenutab põhiliselt välismaist teaduskirjandust ja avab juurdepääsu eesti kirjandusele digitaalarhiivi Digar kaudu. Seame üheks prioriteediks eesti rahvustrükise täieliku digitaalse kollektsiooni loomise ja arhiveerimise ning selle alusel e-teenuste pakkumise. Seda teeme nii oma kogude põhjal kui ka koostöös teiste raamatukogudega.

Digaris leidub juba üle 17 000 elektroonilises vormingus trükise ja nende arv kasvab iga päevaga nii vabatahtliku deponeerimise kui ka paberraamatute digiteerimise abil. Enamik sellest kollektsioonist on kõigile vabalt kättesaadav, osale on juurdepääs väljastpoolt rahvusraamatukogu piiratud autoriõiguste kaitse tõttu.

Kultuuriministeerium hangib programmi «Eesti kirjandus» raames vabakasutusega eesti kirjanduse tähtteoseid e-raamatutena, mis antakse säilitamiseks ja levitamiseks digitaalarhiivi Digar. Seega on kevadel oodata enam kui 100 uut eestikeelset e-raamatut, mis on kõigile kättesaadavad.

Kui jõustuvad sundeksemplari seaduse muudatused, saab digitaalse sundeksemplari loovutamine kohustuslikuks kõigi trükiste puhul. See aitab kokku hoida digiteerimiskulusid raamatukogudes.

Autorid vajavad ühtset esindusorganisatsiooni

Sageli juhtub, et kui e-raamat ongi raamatukogus olemas, siis suure tõenäosusega pole see interneti kaudu kättesaadav, sest suur osa teostest on autorikaitse all, mis keelab vaba levitamise 70 aastaks pärast autori surma.

Et teha internetis kättesaadavaks kogu digiteeritud eestikeelne kirjavara, on vaja autorite luba. Norras, Rootsis, Taanis ja Soomes on sõlmitud kokkulepped autorite esindusühingutega, kel on laiendatud kollektiivne esindusõigus, st nad saavad esindada ka neid autoreid, kes ei ole nende liikmed, kuid pole ka esitanud vastuväiteid nende esindamise kohta.

Norra Rahvusraamatukogu sõlmis eelmisel aastal autoriõiguste omanike esindusorganisatsiooniga Kopinor lepingu, et ellu viia projekt Digital Bookshelf.

Selle tulemusena muutuvad internetis kättesaadavaks 250 000 raamatut, mis ilmunud 20. sajandil. Bookshelf on tasuta teenus kõigile Norra IP-aadressi omanikele. Autoriõigusega kaitstud raamatud ei ole siiski kohandatud allalaadimiseks või väljatrükkimiseks. Autoritele ja kirjastajatele makstakse tasu kollektiivlepingu kaudu. Autoriõiguste omaniku nõudmisel saab raamatut digitaalkogust ka kõrvaldada.

Eestis pole kahjuks Kopinori-sarnast ühingut. Kirjandusteoste autoritel pole üldse oma esindusühingut, kes autorite nimel saaks kokkuleppeid sõlmida. Vähesel määral esindab kunstnikke Eesti Autorite Ühing. Kirjanike esindusühingu loomine oleks juba väike samm edasi meie kirjavara digitaalsena kättesaadavaks tegemise poole.  

Et unistus digitaalsest raamatukogust teostuks, tuleb käia pikk tee. See võib olla käänuline ja täpselt ei tea, mis järgmise kurvi taga ootab, ent seda teed mööda tuleb minna, mis ei tähenda, et samal ajal tee trükiste juurde rohtuks või kaoks.

Lõpetuseks tsiteerin vene dissidenti ja poeeti Jossif Brodskit:

«Ei saa olla seadusi, mis kaitseksid meid meie eneste eest. Mitte ükski kriminaalkoodeks ei näe ette karistust kuritöö eest kirjanduse vastu. Neist kuritegudest üks raskemaid pole mitte autorite jälitamine, tsensuurikitsendused, ka mitte raamatute heitmine tuleriidale. On olemas veelgi raskem kuritegu – raamatute põlgamine. Ja selle eest maksab inimene oma eluga. Kui selle saadab korda rahvas, maksab ta oma ajalooga.»

See tsitaat jäi eredalt meelde mu õpetajalt ja mentorilt, rahvusraamatukogu legendaarselt peadirektorilt Ivi Eenmaalt. Ta käsitles öeldut mitte ainult kirjanduse, vaid üldises kultuuri-kultuurituse tekstis ja hoiatusena. Kas saaks veel paremini ja täpsemalt öelda?