Urve Eslas: hirmud jalus

Urve Eslas Foto: Pm

Rahvakoguga seoses on tekkinud kimp hirme, mis igal viimasel ajal toimunud arutelul risti jalus. Osa neist hirmudest on seotud arvamusega, et Rahvakogu pärast tekib lõhe inimeste ootuste (soov, et ettepanekud seaduseks saavad) ja tegelike võimaluste (tõenäoliselt ei saa, vähemalt mitte suurem osa) vahel, mis olukorra leevendamise asemel arvatakse pettumust suurendavat. Sellele võimalusele ürituse nurjajana viitasid saatejuhid Vikerraadios Andrus Ansipit küsitledes (18.01) ja ETV «Foorumis» (18. 01) ning Sulev Valner Postimehes (17.01).

See hirm on kompleksne: ühelt poolt hirm muutuste ees (mis juhtub, kui inimestele anda vabadus seaduste tegemisel kaasa rääkida) ja teiselt poolt hirm, et muutusi ei tule (sarnaseid algatusi on tehtud varemgi – märkus, mida ei väsi tegemast peaminister – ja ka see ei jõua kuhugi).

Osa hirmudest on seotud pigem organisatoorse poolega. Rahvas võib ju oma sõna öelda, kuid ettepanekutest riigikoguni on pikk maa. Teadmine, et kusagil vahel on eksperdid, kes peavad ettepanekutest riigikogukõlbliku materjali vormima, sünnitab küsimuse, kui palju on lõpuks otsustajate ette jõudnud visioonist ettepaneku tegija ning kui palju eksperdi nägu.

Osa hirmudest on seotud Rahvakogu initsiaatoritega, kelle hulgas ei olevat üksmeelt (Aivar Riisalu «Foorumis» ja Delfi «Rahvakogu eestvedajate seas on tekkinud vastuolud» 17.01), seega nad justkui ei teaks, kuidas ülepea peaks asja tegema. Kui nemad ei tea, kuidas saavad nad anda juhiseid Rahvakogule, ja kui ei ole selgeid juhiseid, on asi määratud läbi kukkuma – selline on umbes loogiline jada, mida mööda skeptikute mõtted liiguvad.

Selle viimase puhul, näib mulle, on tegu veidi põhimõttelisema küsimusega. On tekkinud justkui mulje, nagu oleks Rahvakogul üksainus eesmärk – tehtud ettepanekud seadusteks suruda. Kuid samas on vähemalt osaliselt tegu ka proovimisega, kas selline asjade arutamise ja otsustamise viis võiks ülepea toimida ning kuidas seda, loodetavasti, järgmistel kordadel täiustada.

Siin jõuame veel laiema küsimuse juurde, mida ka novembrikuiste meeleavalduste ajal püüdis «Ringvaate» stuudios seletada Mari-Helene Kaber: meeleavalduste taga ei olnud keskselt juhitud organisatsioon, vaid üsna erinevate arvamustega inimesed.

Siit tuleneb minu arusaamist mööda ka visioonide erinevus: see, mis vertikaalse asjaajamisega harjunuile võib jätta mulje nigelast korraldusest, võib teistele tähendada seda, et ka asjade otsustamise viis ja juba arutelud Rahvakogu toimumise üle on osa Rahvakogu toimumisest.

Aga see kõik vajaks seletamist. Rahvakogu on suure tähtsusega sündmus ja oleks kahju, kui see loomult skeptiliste (ja nende, kes ettepanekute tegijate hulka marginaalseks peavad) poolt vähendatud saaks.