Juhtkiri: pool sajandit igavest sõprust Euroopas

Foto: Urmas Nemvalts

Täna möödub 50 aastat Élysée lepingu sõlmimisest Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa vahel, mis oli mõeldud lõpetama sajandeid kestnud vaenutsemist kahe Euroopa suurriigi vahel. Prantsuse-Saksa koostöötelg on see, mis veab kogu Euroopa arengut.

Toonane Euroopa oli praegusest nii erinev, et meil võib olla isegi raske selle lepingu olulisust mõista. Esiteks oli Euroopa lühikese ajaga üle elanud kaks jubedat sõda. Teiseks oli viimase sõja tagajärjel Euroopa jäänud poolikuks ja meid, Ida-Euroopat, kaasa arvatud Ida-Saksamaad, Euroopas ei olnudki. Kolmandaks, positiivse koostöö kogemusi oli Euroopa tolleks hetkeks saanud Euroopa Söe- ja Teraseühendusega. Neljandaks, Rooma lepingu sõlmimisest, millega sündis Euroopa Liit, oli Élysée lepingu sõlmimise ajaks möödunud kolm aastat.

Kaks viimast asjaolu näitavad, et isegi koostöö ja leppimise tähtsust mõistes oli Prantsusmaal ja Saksamaal ometi vaja laiemat raamistikku, enne kui teineteisele söandati lepituskäsi ulatada.  

Meile, hiljem Euroopasse jõudnutele, on Élysée leping oluline selle poolest, et ilma selle lepinguta oleks ka Euroopa Liit kujunenud hoopis teistsuguseks – vähem läbipõimunuks, sest Euroopa oleks eelkõige tähendanud majanduskoostööd, mitte väärtuste jagamist. See aga tähendab, et nii kriitilises olukorras, nagu Euroopa majandus on olnud viimastel aastatel, oleks isegi majandusühendus protektsionismi surve all suure tõenäosusega juba pudiks pudenenud.

Pudenemine pole aga välistatud nüüdki. Praegu, kuigi endiselt keerlemas ümber Prantsuse-Saksa telje, on Euroopa Liit kujunenud pigem kolmnurgaks, mille üpris üksildase tipu moodustab Suurbritannia. Neil päevil on ärevusega oodatud David Cameroni kõnet, milles ta eelinfo kohaselt heidab kinda kogu Euroopa Liidule: ­Suurbritannia nõudmised kas täidetakse või saareriik lahkub.

Kõne on seni pidamata möödunud nädalal Alžeerias aset leidnud pantvangikriisi tõttu – inimelud on Euroopas endiselt vastastikusest kauplemisest väärtuslikumad. Kuna nüüd on kriis lõppenud, oodatakse Cameroni väljaütlemisi. Paljud analüütikud ei usu, et Cameron tahab tegelikult Euroopast lahkuda, ent hirm valijate hääli euroskeptikutele kaotada on liiga suur. Samas, Briti äriringkondade toetus Euroopa Liitu jäämisele paneb Briti keskmise valija pigem euroskeptikuid kuulama.

Olgu vormiliselt Euroopas Liidus või mitte, jääb Suurbritannia ka lahkudes Euroopaga sama seotuks nagu Norra, kaotab aga otsustusõiguses. Cameronile on soovitatud oma kõne pidada 29. jaanuaril – päeval, mil Prantsuse toonane president de Gaulle poole sajandi eest brittide Euroopa Majandusühendusse võtmise vetostas. Sest nagu näitas toonane veto, Euroopa sõltub eelkõige Saksamaa ja Prantsusmaa suhetest. Suurbritannia suhtes on valikuvõimalus ka Euroopal.