Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/27/2917902t1hc08a.jpg)
/nginx/o/2009/04/23/168126t1h5546.jpg)
Niipea kui Eesti televaatajad olid läinud aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel väärtustanud Venemaa esitust maksimaalse 12 punktiga, kostus brittide ebaedust nördinud BBC kommentaatori huultelt sarkastiliselt: «Nad teavad hästi, kust või leiva peale tuleb.» Tema jaoks oli kõik selge. Tegemist oli postkommunistliku riigiga, kellelt midagi muud loota polnudki, sest hunt jääb alati metsa poole vaatama!
Briti ajaloolane Norman Stone kuulutas aga mõni aasta varem, et «Balti riigid pole enamat kui vistrikud Venemaa seljal». Kuigi oleme jõudnud oma taasiseseisvuse 18. aastasse, kohtab sarnaseid seisukohti endiselt kahetsusväärselt sageli. Mind paneb see aga küsima: milline on tegelikult Eesti pilt laias ilmas? Millisena paistame väljast vaadates ja mis veelgi olulisem, millisena tahame, et meid nähtaks?
Ärme teeme nägu, nagu ei läheks meile korda, mis meist arvatakse. Nii nagu külla minnes või ise külalisi vastu võttes peseme puhtaks näo, kammime sirgeks tuka, paneme selga kenamad riided ja istume ilusate nõudega kaetud laua taha, on eesmärgiks jätta endast võimalikult hea mulje. Eriti veel, kui tegu on esmakohtumisega.
Riikidega on lood samasugused ja pole olemas ühtegi maad, kellele ei loeks, mida temast arvatakse. Nii on see olnud juba aastatuhandeid. Hispaania kuningas Felipe II avaldas
16. sajandi keskpaigas, et «valitsejate väärikus ja reputatsioon ei tähenda neile vähem kui nende riigid». Renessansiaegse Itaalia linnriikide saadikute peamiseks ülesandeks oli aga kõrgetasemelise kõnekunsti abil oma kodumaa aust ja hiilgusest pajatamine. Diplomaatide oratoorseid võimeid pidi omakorda tugevdama väline hiilgus, mille üheks väljenduseks oli missioonile ühes võetud hõbeserviisi kuuluvate lauanõude arv ja nende kaal.
Kaasaegses demokraatlikus ühiskonnas pole ühe riigi maine enam kaugeltki üksnes valitsuse ja riigipea pärusmaa, vaid see puudutab meid kõiki. Konkreetselt tahan sellega öelda, et Eesti hea maine sõltub meist kõigist. Eesti maine pole ühekordne reklaamikampaania ega igakevadised hullud päevad, vaid midagi hoopis püsivamat ja samas argist nagu igahommikune hammaste pesemine. Mainega tuleb tegeleda kogu aeg, hea maine tähendabki enda eest pidevat hoolitsemist ehk teisisõnu meie riigi maine ei alga Eesti piiri tagant, vaid meie kõigi kodudest, meist endist.
Maine puhul on ühtmoodi olulised selle seesmine ja väline külg, mis peavad teineteist vastastiku toetama. Kui ilusa fassaadi taga haigutab tegelikult prügila, tunneb meist igaüks, et teda on tüssatud, või kui vaateaknad on mustad, ei kutsu see uksest sisse astuma. Kõigil Eesti saatkondadel on külaliste tarbeks põhjamaiselt valge esindusserviis, mille taldrikuid ehib Eesti riigivapp. Ma usun aga, et isegi enamik diplomaatidest ei tea, mis on kirjas taldrikute tagaküljel.
Mõne aasta eest väisas Eesti saatkonda Londonis ontlik briti härrasmees. Soovides demonstreerida oma teadmisi portselani tundmises, võttis ta enda kätte laual asetseva tühja Eesti vapiga taldriku ja pööras selle ümber. Pärast hetkelist vaikust asetas ta taldriku sõnatult lauale ja vahetas vestlusteemat. Mul oli piinlik, sest taldriku tagaküljel on kirjas: Rosenthal, Hotel & Restaurant Service. Selliseid asju ei tohiks juhtuda, kuid lootus, et hea kasvatus ei luba taldrikut kummuli keerata, ei pruugi alati päästa. Hea maine ülesehitamine on kallis ja aeganõudev, kus iga detail peab olema lõpuni läbimõeldud. Eesti maine ei saa olla odav!
Efektiivne avalik diplomaatia rajaneb enamal kui üksnes edastatava sõnumi kvaliteedil. Ka kõige peenemalt formuleeritud argument kõlab sisutühjana, kui keegi ei usalda selle kandjat. Pilt, mille endast ja Eestist maalime, peab olema usaldusväärne ja ühtlasi langema kokku tegelikkusega, mis kohapeal avaneb. Eesmärgiks pole ilmtingimata enda ülekiitmine, vaid huvi äratamine, jättes ideaalis natuke ruumi positiivseks äratundmiseks, et kohal käies oleksid muljed esialgse jutuga võrreldes veelgi paremad.
Silmas tuleb pidada sedagi, et erinevatel aegadel paeluvad inimeste huvi erinevad teemad ja valdkonnad, mistõttu oluliseks märksõnaks riigi maine kujundamisel on paindlikkus ja ajaga kaasas käimine. Maine ei ole midagi kivinenut, vaid ajas pidevalt muutuv ja teisenev. Mida see tähendab? Ennekõike, et teistes huvi äratamiseks tuleb ka ise ümbritseva vastu huvi tunda.
Ameerika pankurile J. P. Morganile kuulub ütlemine: «Millegi ostmiseks on alati kaks põhjust, hea põhjus ja tegelik põhjus.» Enamasti keskendutakse just hea põhjuse väljaselgitamisele, st milleks investeerida ühte maasse, osta selle riigi kaupu, veeta seal puhkust, nautida kultuuri jne. Samas puuduvad praktiliselt uuringud, mis kirjeldaksid tegelikke, vahetuid ja emotsioonidel põhinevaid sügavalt positiivseid või negatiivseid reaktsioone, mida erinevad paigad alateadvuslikult meis kõigis tekitavad.
Et edukas olla, peab ühe maa «kaubamärk» endasse haarama sedavõrd suure positiivse kriitilise massi, et inimesed elimineerivad ise juba eos võimaliku negatiivse info, mis ei lähe kokku meie enesepildiga.
Hea maine ei taga mitte üksnes head enesetunnet, vaid positiivne tuntus on oluline koostisosa ka pehmest julgeolekust. Mida suurem on Eesti sõprade arv maailmas, seda kindlamini võime ennast ka kodus tunda. Ja siin saab igaüks meist kaasa aidata, et Eesti nime kuuldes meenuks üks väike maa maailma veerel, kus elab sõbralik ja tore rahvas. Meie ise olemegi kokku liites Eesti maine. Või on siiski õigus nendel, kes väidavad, et oleme kitsarinnaline rahvuskonservatiivne riik, kelles iga Peipsi tagant kostuv krõbin kõlab vastu hiidlainena? Minu Eesti on teistsugune!
Margus Laidre on Eesti suursaadik Londonis. Artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.