Indrek Treufeldt: klorofüll ja taevasina

Indrek Treufeldt. Foto: Margus Ansu

Miks rohi on roheline või taevas sinine? Nõnda küsides pole mõtet arutleda, milline rohi tundub kõige mõnusam või milline taevas tekitab masendust. Mõni teadjam jõuab ehk targutustes klorofülli ja valgusspektri iseärasuste juurde.

Mõistlik vastus ei sõltu sealjuures vastaja suvast või tema isiklikest eelistustest. Ometi ei suuda inimene kõike ümbritsevat tõsikindlaks muuta. Pigem jääb seisma poolele teele, eriti kui tuleb juttu poliitikast või ajakirjandusest. Enamasti tekib siis kiusatus öelda, mis halb, mis hea, teha pinnapealseid järeldusi, kuid unustada asja tuum.

Mis ikkagi teeb poliitikast poliitika või ajakirjandusest ajakirjanduse? Meie siin Eestis võiksime seda paremini teada. Meil on olnud mitu riiki ja eri värvi võimu. Teame, mida tähendab julm kontroll või joovastav vabadus. Samas sedagi, et pole ei absoluutset kontrolli ega ka vabadust.

Samuti ei saa miski demokraatlikuks üleöö ning totalitaarsus jõuab kaugematesse hingesoppidesse pika ajaga. Mingit eluperioodi totalitaarseks või ­autoritaarseks nimetada näib kõige lihtsam, demokraatlikust rääkimata. Kuid sel juhul annab nimetus lihtsad raamid ette. Kõige mugavam on väita, et nõukaajal ajakirjandust polnudki, lõigata sel moel ajaloost üks tükk lihtsalt välja. Ning arvata, et uue ja puhta ajastuga tekkis täiesti uus avalikkus ja inimesed sündisid uuesti.

Ent avalikkus pole ei tulnud ega läinud, nagu menubändi Põhja-Tallinn laulus. Mingil moel elab ja hingab ta mistahes ajal ja oludes. Avalikkus otsustab iga päev tekstide elu ja surma üle. Tajume, millel on tähendus, mis aga sobib vaid tulehakatuseks. Võim võib ahistada loojat, aga teksti lõplikku toimet on suunata raske.

Iga ajakirjanduslik tekst flirdib võimaluste piires avalikkusega ja seeläbi ka kollektiivse valmisolekuga tunnistada teatud väiteid tegelikkusele vastavaks. Ajakirjandusel tuleb osavalt kombineerida elemente, mis lugejale juba tuttavad ehk esitada uusi teadmisi vanade najal. Vastasel juhul kaob võimalus kõnetada avalikkust. Nõnda toimib ajakirjandus kui avalikkuse närvisüsteem, mis sõltuvalt oludest on kas tundlik või tundetu.

Nõukaajast mäletame lehekanga väheseid, tähenduslikke mustreid, millel tõesti mingi mõte. Suurel osal tekstidest ei olnud olulist väärtust. Siis oskasime hinnata ka üksikuid kütkestavaid hetki helesiniselt ekraanilt. 50ndate lõpupoolel arvati Moskvas, et tuleb teha nagu läänes.

Eestlased said oma televisiooni, keskvõim aga lootuse, et tehnikaime uimastab Soome avalikkuse, pakkudes alternatiivset tegelikkusekäsitlust. Otsus Tallinna telestuudio asutamise kohta sündis veel enne Stalini surma, aastal 1953. Soome Yleisradio juhtkond ei võtnud alguses vedu. Televisiooni peeti sõjast vaesunud väikeriigile liiga kalliks.

Kuid Briti ja USA saadikute salajased ergutused viisid sihile. Soome rajas viimaks telesaatjate võrgu, mis võimsam, kui olnuks vaja. Mis edasi juhtus, on põnev, ent üsna selgelt aimatav. Soome ajakirjandus väetas aastakümneid tõhusalt Eesti avalikkust, hoidudes samas mistahes poliitilistest üleskutsetest oma väikevennale.

Nõnda näitab ajalugu, kuidas avalikkus oskab ajakirjandusest noppida kõige asjakohasemaid palu ja luua oma tegelikkusepildi. Sääraseid tegelikkusekilde võiks ka tõsiasjadeks nimetada. Tõsiasju ei pea tingimata katsuma, haistma või maitsma, kuid ometi tajume nende olemasolu.

Mustanahaline president seab end kõrvaltoas sisse, kui vaid vaevume lülitama nuppu. Ta on tegelane meie tegelikkusest. Kuigi me ei ole teda kunagi kohanud, arvame siiski täpselt teadvat, millal teda armastada või põlata.

Hoiakud muutuvad, üks valdav käsitlus asendub teisega. Samamoodi saab keerulistes uudistes peituvast pudist ükskord üheselt mõistetav koondmõiste – majanduskriis. Majanduskriis saab seega tõsiasjaks ehk teisisõnu ... faktiks! Avalikkus ongi eeskätt faktikeskkond. Avalikkuse silmis võib võita teadmine, mida kõige rohkem kuulutatakse ja lõpuks ka usutakse.

Maakeelses mõistes «tõsiasi» peitub nutikas vihje meie ühise tegelikkusepildi püsivatele elementidele. Faktid kestavad kauem kui mistahes ajakirjanduslik üksiktekst ja seovad eri ajamomentidel, ka eri väljaannetes ilmuvaid tekste. Faktide najal loome ühist faktiilma, tõsiasjade kodust galaktikat. Ja tõsi on see, millesse usume. Avalikkuses tekkinud faktid võivad tihti olla õige veidrad. Nagu ühtäkki tekkiv teadmine maailmalõpust. Faktiilm pole päris ilm. Faktiilm on meie kõigi ühine looming.

Siin on mõistagi oma osa haridusel või ka teadusel. Ent need loovad pigem küllalt staatilist teadmist. Ajakirjanduse perioodiline loomus pakub aga võimaluse pidevalt uuendada suhteid muutuva aja ja ruumiga ehk lakkamatult sünkroniseerida (et mitte öelda refresh’ida) tegelikkust ja tegelikkusepilti. Üks on avalikkuse ühismälus, teine ajakirjanduse veergudel. Ajakirjandusega seotud sünkroniseerimismehhanismid on sealjuures püsivamad kui mistahes üksiktekst.

Nõukaajal püüdis võim ajavoolus tekitada kunstlikke sõlmi, et tüürida tegelikkusekogemust, sünkroniseerida ise ajakirjanduse eest. Nii kujunes rituaalne aastaring ühes igat sorti ametialade pühalike päevadega, kongresside ja ametlike esinemistega. Mõnest pole me siiani lahti saanud. Nii näiteks ka riigijuhtide uusaastajutluste kombest.

Ajakirjanduse aeg ja ruum on siin ja praegu ehk suuresti tunnetuse, kogemise ruum. Tehnoloogia arenguga on see ruum märgatavalt paisunud. Kauge Lähis-Ida mäsu on saanud sama lähedaseks kui laat kõrvaltänavas. Ning aja kulgemisel on justkui uued reeglid, mida ennekõike kujundavad sündmused. Suur osa sündmustest on pelgalt tinglik kokkulepe, tihtilugu ajakirjanduse poolt peale surutud nagu tümpsmuusika magus lumm.

Me usaldame mõne tubli reporteri kirjeldust mõnest kaugest kriisikoldest. Sealjuures asetame end märkamatult tema kesta,  tunneme tegelikult sedasama, mis reporter. Ajakirjaniku personaalne tunnetus võib nõnda saada osaks meie endi tunnetusest. Tunnetus on omalaadne kogemuskommunikatsioon inimeselt inimesele. Nõnda kujundab faktiilma vahendatud tunnetus.

Ajakirjanduslik tunnetus lõikab aja juppideks, episoodideks. Siin sobib võrdluseks Endel Tulvingu mõttekäik episoodilisest ja semantilisest mälust. Tema järgi on episoodiline mälu süsteem, mis kogub infot ajaliselt märgistatud sündmuste ja nende ajalis-ruumiliste suhete kohta.

Semantiline mälu aga organiseeritud teadmiste kogu. Avalikkuse semantilises mälus on mõisted ja müüdid. Näiteks 700-aastane orjaöö võib olla üks säärane tegelikkusekäsitlust määrav üsna püsiv element. Ka müüdid kujundavad ajakirjanduslikku teksti. Nii saab tunnetuse kõrvale seada tõlgenduse – teise faktiilma kujundava olulise jõu. Mõlemad võimaldavad kirjeldada ajakirjandust kui närvisüsteemi.

Faktide loomine ehk faktiloome toimub enamasti avatud süsteemis, milles osalevad võim, ajakirjandus ja avalikkus. Võim võib küll üritada kontrollida väljaannete toimimispõhimõtteid, rakendada tsensuuri ja sanktsioone, käskida ja piinata, kuid ta ei suuda kunagi täiel määral kujundada kogemuste ajakirjanduslikku vahendamist ja ka kollektiivset tõlgendust.

Ajakirjandus leidis ka nõukaajal ehk siis totalitaarses olustikus viisi, kuidas avalikkust kõnetada. Avalikkuse ja võimu pingeväljas tekkis palju ­uusi mõisteid ja mõttekäike, mida ajakirjandus omal moel vahendas. Süsteemi need kohe ei raputanud, aga andsid avalikkusele teatud erksuse.

Demokraatlikus olustikus võib aga ajakirjandus ootamatult tuimaks muutuda ehk asuda avalikkust nunnutavalt teenindama. See toob aga kätteõpitud käsitlusrajad, piiratud persoonide ringi ja hoolikalt timmitud väljenduslaadi – seeläbi aheneb faktiilm. Süsteem sulgub petlikkusse enesearmastusse. Ma ei taha totalitaarset olustikku küll kuidagiviisi paremaks pidada või tagasi ihata. Püüan vaid näidata, et demokraatlikus olustikus peab ajakirjandus pingutama faktiilma avardamise nimel, seisma südikamalt ajakirjandusliku liigirikkuse ehk mitmekesisuse eest.

Korra on suletud süsteem saanud ka Eestile saatuslikuks. Sõjaeelses autoritaarses olustikus sai määravaks võimu autoriteet. Armastus oma riigi vastu tõi lõpuks ka võimetuse hinnata muutunud olusid. Maad võttis tunne, et tuleb teha seda, mis Eestile kasulik, mis üks ja õige. Kuid sellistes tingimustes oli raske toime tulla keeruka tegelikkusega. 1939. aastal ei olnud avalikkus paraku enam võimeline arutlema Eesti võimalike valikute üle. Sõda sai Eestis 1. septembril 1939 alata ilma ühegi pauguta.

Nõukogude tekstitüüp seadis end leheveergudel sisse. Nõukogude Liidu suhtes valitsenud skepsis asendus kiiresti poolehoiuga ning isegi ootamatu imetlusega. Ammu enne saatuslikke juunipäevi.

Midagi sarnast võib aeg-ajalt heiastuda ka nüüdisaegset Eesti ajakirjandust kaedes. Kui ajakirjandus armub teatud kindlatesse mõttekäikudesse. Alternatiivseid käsitlusi aga naeruvääristatakse. Nii vahelduvad kiitmise kirglikud hood ühtäkki suure sajatamisega. Pooltoonid lähevad meelest. Kuid ajakirjandus pole ei riik ega võim.

Paradoksaalsel moel peitub vabaduses ka võimalus sellest lahti öelda. Avalikkusel on vabadus olla saamatu ja ajakirjandusel vabadus tegutseda küündimatult.

Indrek Treufeldt kaitses detsembris doktoritöö «Ajakirjanduslik faktiloome erinevates ühiskondlikes tingimustes».