FOTO: Corbis / Scanpix

Viimaseil aastail on Eestis palju kõneldud soolisest võrdõiguslikkusest ja sellest, kuidas võidelda soolise kihistumise vastu, et tagada meeste ja naiste samaväärseid võimalusi enese teostamisel.

Seejuures on saanud üksjagu tähelepanu ka sooliselt võrdõiguslik keelekasutus, iseenesest mitmekülgne ja keerukas valdkond, mis on aga meediakajastuses enamasti kitsenenud küsimuseks, millised sõnad on sooliselt diskrimineerivad ja tuleks seetõttu asendada mõnega, mis ei jätaks eri sugupoolte õigustest ja kohustustest ning võimalustest ja vastutusest väära muljet.

Teisiti öeldes: kui meedias vaieldakse sooliselt võrdõigusliku keelekasutuse teemal, siis vaieldakse harilikult selle üle, millised sõnad süvendavad traditsioonilisi soostereotüüpe, millele moodsas ühiskonnas, kus naine võib vabalt olla kõrgelt haritud tippjuht ja mees pehmeid väärtusi siirav lasteaiakasvataja, enam kohta ei ole.

Üks sõna, mis on enam-vähem kogu aeg püsinud nende diskussioonide keskmes, on teada-tuntud «esimees». Siin tõuseb barrikaadidele mõni naiste õiguste eest võitlev isik või huvigrupp, nõudes «esimehe» asendamist mingisuguse soovälise sõnaga, mis ei haavaks naissoost esimehi või ei jätaks sündmatut muljet, nagu oleks juhtivad ametikohad Eestis pelgalt meeste pärusmaa. Seal vastab talle mõni keeleinimene, püüdes selgitada, miks «esimees» ei ole eesti keele praktikas sugugi seksistlik ja mis põhjustel ei saa selle asemele pakutud sõnu, näiteks «spiiker», pidada «esimehest» oluliselt paremaks. Igal sõnal on ju omad head ja vead, omad positiivsed ja negatiivsed konnotatsioonid, nõnda ka «spiikril», mis on ühelt poolt küll sooliselt markeerimata, kuid teisalt jällegi lihtlabane anglitsism, mis sobib pigemini Suurbritannia ja USA konteksti, mitte aga Eesti esimeeste tähistamiseks.

Viimati – ühes Postimehe detsembrikuu lugejakirjas – soovitati «esimehe» asemel kasutada sõna «esiljas». Kui ma nägin seda alpi sõna must valgel ajalehes, haarasin esiteks peast, siis aga arvutist, et kirjutada seesama artikkel siin. Miks küll leiutada juba pindunud, harjumuspärase sõna asemele pentsikusi, mis hakkaksid kasutajais nii oma sisu kui ka vormiga segadust tekitama?

Ühelt poolt on muidugi tore, et sõnaloome on läinud massidesse – Eesti presidendi ohtralt kajastust leidnud sõnausel on siin oma osa –, sest keel kuulub meile kõigile ja selle üle otsustamine ei tohikski olla ainult keelespetsialistide kildkondlik privileeg. Teisalt on aga selge, et asjaarmastajaist sõnaseppadel napib tihti pädevust, et hinnata oma loomingu sobilikkust loomuliku keele keerukasse süsteemi igast vajalikust aspektist.

Näiteks «esilja» (just nii ­autor seda nimisõna käänata soovitab, sarnaselt omadussõnaga «keeljas») puhul tekib kohe küsimus, kas sõna sobib kasutada ainult päris juhtidest rääkides või ka nende kohta, kes mõne oma isikuomaduse poolest lihtsalt sobiksid töötama juhtival ametikohal, kuigi ei tee seda. Sest just sellele viimasele näib sõnalõpp «-jas» (millegi moodi, millegitaoline või -kujuline) osutavat: kellelegi, kes on pelgalt esimehe moodi, mitte tingimata päris esimees (vrd sõnadega «kausjas», «silmjas» jne).

Niisiis on keelespetsialistide mõnetine nii-öelda tsensuur vajalik, näitamaks ühe või teise keeleuuenduse tugevustele ja nõrkustele ning sõelumaks sobivaid välja ebasobivatest. Ekspertide tsensuuri kõrval toimib õnneks ka keelekollektiivi oma; rahvas, eesti keele kõnelejate kogukond, on parim tsensor otsustamaks, millised uudissõnad on kasutuskõlblikud, millised mitte. Ja ma olen veendunud, et tänu kollektiivsele keeletajule ja üldrahvalikule tsensuurile ei jõua sellised jalgel tudisevad sõnad nagu «esiljas» ealeski laiemasse argisesse keelepruuki ega suuda pakkuda konkurentsi juba juurdunud sõnadele, sellistele nagu «esimees».

Minu sümpaatia, sarnaselt keeleinimeste enamikuga, on nii või teisiti alati kaldunud «esimehe» poole. Põhjus pole ainult selles, et tegemist on sõnaga, mida lõviosa eestlasist juba tarvitab kui midagi iseenesestmõistetavat, omaksvõetut, ja ma ei soovi, et seda harjumust hakataks vägisi muutma, iseäranis juhul kui «esimehe» asenduseks pole pakkuda midagi kuigi mõistlikku.

Oluline on veel see, kui resümeerida keeleinimeste enamiku seisukohti, et tänapäeval ei tähenda naissoost juhtide esimeesteks nimetamine seda, et eelistame üht sugu teisele. See näitab vaid, et ammustel aegadel olid mehed juhtivatel kohtadel sagedamini.

Seega on sõnasse «esimees» kirjutatud ajalugu – keel ongi ajalooga kood, keele kasutusväärtus ja võlu tulenevad suuresti ajaloost, mida ta endas vältimatult kannab, ja proovigu mõni ajalugu keelest väevõimuga välja võtta.

Selmet sõnu karta ja tabustada, tuleks osata vaadata sõnade sisse ja sõnade taha, siis saab ka mõistetavaks, miks me üht või teist sõna niimoodi kasutame, nagu me teda kasutame. Seda soovitas ka keeletoimetaja Helju Vals, meedias kõige aktiivsemalt «mees»-liitsõnu kaitsnud keeleinimene, kes kord kirjutas riigikogu esimehest Ene Ergmast niimoodi: «Kui me ka peaksime Eesti kõige kuulsama Ene ametinimetuse ümber sõnastama riigikogu esinaiseks, poleks tal ikkagi meestest pääsu. Riigimeheks ta jääb ja riigile tähtsaid küsimusi vahemehena arutades peab välja tulema võidumehena. Või peaksime tahtma riiginaist, vahenaist, võidunaist?»

Kõige krooniks, taas kord keeleinimesi resümeerides, olen seda meelt, et «esimehe» küsimus on pseudoprobleem, millega tegelemine ei aita kuidagi lahendada soolise diskrimineerimisega seotud tegelikke probleeme. Kui me ka asendaks «esimehe» mõne nii-öelda soovälise sõnaga, ei muudaks see nais- ja meessoost juhtide arvulist suhet, samuti mitte erisugust suhtumist eri soost juhtidesse.

Muidugi, sõnalised valikud mõjutavad sageli meie suhtumist reaalsusse, aga see ei anna alust olla paranoiline; naissoost esimehele ei kasva vuntsid sellepärast, et teda nimetatakse esimeheks, ja meessoost medõe östrogeenitase ei tõuse, kui teda nimetada medõeks, mitte medvennaks. «Esimehe» asendamine mingi muu sõnaga oleks vaid kosmeetiline toiming; selle asenduse nõudjad aga keerutavad üles tolmu, mis kohati kipub tõelised soolise võrd­õiguslikkuse valdkonnaga seotud probleemid enda alla matma.

Tegelikult on palju huvitavamaid, olulisemaid ja sisurikkamaid küsimusi, mida sooliselt võrdõigusliku keelekasutuse raames käsitleda: näiteks see, kuidas meeste ja naiste keeleline aktiivsus valdkonniti jaguneb. On ju ilmne, et mingitel teemadel räägivad rohkem kaasa mehed (ajateenistus, majandus), mingitel jällegi naised (laste- ja noortekirjandus, kool, pere). Aga mida see valdkonnale juurde annaks, kui kaasarääkimise suhe erineks praegusest? Mis muutuks, kui näiteks valdkonnas, kus seni on kõlanud pigem naiste hääl, hakkaks rohkem kõlama ka meeste oma? See on huvitav sotsiolingvistiline probleem, millele võiks pöörata senisest palju rohkem tähelepanu.

«Esimehe» võiks igatahes rahule jätta. Neile aga, kes kõikidest loodus- ja keelejõududest hoolimata ikkagi tahavad seda juurdunud sõna meie keelepruugist välja rookida, on mul veel mõned ettepanekud.

Hakkame emast hunti ümberütlevalt kutsuma hallivatinaiseks. See ei kõlba kuhugi, et me ütleme naissoost hundi kohta hallivatimees, see on folkloorne seksism.

Juurime välja ka «sarapuu» ja hakkame ütlema hoopis «sarapõõsas». Botaaniliselt on ju tegemist just nimelt põõsaga. Kus on meie taimeteadlaste silmad seniajani olnud?

Ja vannitoa, juhul kui seal ei ole vanni, vaid ainult dušinurk, mis on nüüdisajal ju küllaltki tavapärane, nimetame ümber dušitoaks.

Ja kui telefonil ikka ei ole toru, siis ei maksa ka öelda, et «ma panen nüüd toru ära». Mobiiltelefonide ajastul on sobilik rääkida kõne lõpetamisest nupule vajutades või klappi sulgedes.

Ja kui sa ikka ei kavatse midagi ühe sõnaga kokku võtta, siis unusta väljend «ühesõnaga». Ütle «lühidalt» või «kokkuvõttes» või loe kokkuvõtva lause sõnad üle ja kirjutagi «viie sõnaga», «kümne sõnaga» vms.

Täpsus ennekõike, ka keeles, austatud feministid! Või ei?