Juhtkiri: väga visa hing

Visiidiaja saamine nõuab järjekindlust

Meditsiin on mõne aastakümnega teinud läbi tohutu arenguhüppe – paljusid haigusi suudetakse tänapäeval diagnoosida ja ravida patsiendile lisakannatusi valmistamata, tõved, millega veel põlvkond tagasi tuli ebamugavalt elama õppida, ei põhjusta isegi ravimatuna enam igapäevaelus piinu. Ainult arsti juurde pääsemine on jäänud samasuguseks kui ajal, mil juba veidi rohkematesse kodudesse hakkas tekkima telefoniühendus.

Patsiendi mugavus ja vähesed kannatused, mida moodsate ravivõtete juures oluliseks peetakse, on eriarsti juurde pääsemise protsessis tähtsusetud. Näib, nagu oleks vanamoeliste ravivõtete ebamugavus nihkunud nüüd registratuuri ja kannatused peavad maad andma kannatlikkusele. Sest kuidas muud moodi kirjeldada olukorda, kus patsient peab eriarsti juurde pääsemiseks niikaua igal hommikul kell kaheksa registratuuri helistama, kuni aja saab. Pole oluline, et inimesel on ka muid kohustusi: küll pingutab, oma tervis ju. Selline mulje jääb registratuuride töökorraldusest.

Tragikoomiline on see, et «telefonikohuslaseks» oldud aeg ei lähe ravijärjekorra alla. Sinna läheb vaid ooteaeg visiidiaja saamisest visiidini ja nii raporteeribki statistika rõõmsalt kahekuulistest järjekordadest.

Osa süüd on ka patsientidel: umbes kümme protsenti visiitidest jääb ära seetõttu, et patsient ei ilmu kohale ning sageli ei anna sellest ka eelnevalt teada, vähemalt nii ütleb TÜ kliinikum. Et patsient visiidiaja unustaks, on vähetõenäoline. Esiteks saadavad paljud raviasutused patsiendile eelneva meeldetuletuse, teiseks: kui üks asi on saadud sellise vaevaga, siis see nii lihtsalt juba ei unune.

Nii võib pigem oletada, et patsient ei taha mujalt abi saanuna enam mõeldagi järjekordsetest stressirohketest kontaktikatsetest raviasutusega. Aga kui haigla tunnistab, et ei kogu statistikat, kui paljud patsiendid tulemata jätmisest teatavad, ja vähemalt ühel näitel on patsient küll teatanud, et ei saa tulla, kuid see info pole arstini jõudnud, siis tundub, et ilmumata jätmisest teatamisel valitseb samasugune juhuslikkus nagu arstiaja saamiselgi.

On väga tore, et vähemalt osa eraarstide juurde pääsuks hakkab toimuma e-konsultatsioon. On lausa piinlik, et tunnustatud e-riigis see alles nüüd toimub, osaliselt ja algusjärgus.

Arstide väljarändega seoses pole räägitud mitte ainult palgast, vaid ka raviasutuste õhkkonnast ja töökorraldusest. Arst peab saama ravida ja patsient peab saama ravi. Selle eest, et need kaks ilma lisapingeteta kokku saaksid, vastutavad haiglajuhid.