Aserbaidžaani suursaadik: kriitikud pole alati õiglased

Aserbaidžaani suursaadik Tofig N. Zulfugarov. Foto: Andres Haabu

Aserbaidžaani suursaadik Tofig N. Zulfugarov ütleb usutluses Sigrid Kõivule, et konflikt Armeeniaga püsib, kuni püsib mõnede riikide huvi takistada Aserbaidžaani saamist tugevaks läänelikuks riigiks.

Aserbaidžaan langes sügisel terava kriitika alla, kui president Alijev andis amnestia kodumaale saadetud Ramil Safarovile, kes oli Ungaris armeenlase Gurgen Margaryani tapmise eest kaheksa aastat vanglas viibinud. Kuidas te Safarovi vabastamist kommenteerite?

Mulle on jäänud mulje, et Eestis, kaasa arvatud ajakirjanike hulgas, ei teata Aserbaidžaanist kuigi palju. Nii et alustaks baasteadmisest.

Niisiis, 2001. aastast tänaseni on Aserbaidžaan teisel kohal SKT kasvu poolest maailmas – 16,6 protsenti aastas. Makroökonoomilise stabiilsuse poolest on Aserbaidžaan 16. kohal 142 riigist ja globaalse infotehnoloogia võrdluses 139 riigist 70. Inimarengu aruandes oleme 67. kohal 169st. Lõuna-Kaukaasia majandusest 82 protsenti on Aserbaidžaan ning 18 protsenti Gruusia ja Armeenia üheskoos.

Aga räägime nüüd ikkagi Ramil Safarovist. Kuidas kommenteerite tema vabastamist ja sellele järgnenud reaktsioone?

Kuulge, see ei olnud tüli mingi tüdruku pärast kusagil restoranis. Tegemist oli sõjaväelastega, kellest üks teenis okupeeritud territooriumil ja teine oli sealt pärit. Samuti tehti uurimise käigus selgeks, et ohver mõnitas näiteks lippu. Nõus, sõjaväelasena oleks Safarov pidanud käituma teisti. Kuidas, seda on juba keeruline öelda..

Konfliktis Armeeniaga on hukkunud enam kui 30 000 aserbaidžaanlast, enamik neist tsiviilisikud. Mitu Armeenia sõjaväelast selle eest vastutusele on võetud? Mitte ühtegi.

Ka meid pani rahvusvaheline reaktsioon väga imestama. 1983. aastal korraldas armeenia päritolu süürlane Varoujan Garabedian Pariisis Orly lennuväljal terroriakti, milles hukkus kuus inimest – Türgi, Prantsuse, Suurbritannia ja USA kodanikud. 2001. aastal deporteeriti ta Armeeniasse, ta kohtus peaministriga, sai kodakondsuse, elu- ja töökoha ning elab nüüd seal.

Sellist juhtumit poleks, kui poleks okupatsiooni, selles olen ma täiesti kindel.

Aserbaidžaani kõige suurem probleem praegu on konflikt Armeeniaga. ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 822, 853, 874, 884 kohaselt okupeeris Armeenia 20 protsenti Aserbaidžaani territooriumist. Mägi-Karabahh on okupeeritud territooriumist vaid neljandik. Peale hukkunute põgenes okupatsiooni eest miljon inimest. See oli etniline puhastus.

ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid nõuavad Armeenialt okupeeritud territooriumi kohest vabastamist. Armeenia pole siiani üles näidanud mingit kavatsust seda teha ja peab aktiivset infosõda Aserbaidžaani vastu välismaal, kaasa arvatud Eesti meedias, väites, et ajalooliselt on see nende territoorium jne.

Meie nõudmine on, et Armeenia peab oma okupatsiooni lõpetama, põgenikel peab olema võimalus pöörduda oma koju tagasi ja rahvusvahelisel osalusel tuleb määratleda Mägi-Karabahhi staatus.

Selle konflikti lahendamiseks ellu kutsutus nn OSCE Minski grupp (Prantsusmaa, Venemaa, USA), kas ka see ei aita lahendusele lähemale?

Kahjuks need läbirääkimised kestavad ilma tulemusteta juba üle 20 aasta. Sellel probleemil on kaks lahendust: kas rahvusvaheline surve Armeeniale ja küsimuste lahendamine läbirääkimiste teel või taastab Aserbaidžaan jõuga oma miljoni kodaniku õiguse elada oma kodudes. Muide, Aserbaidžaani kaitsekulutused moodustavad 2013. aastal 3,7 miljardit dollarit, Armeenia kogueelarve on umbes kaks miljardit dollarit. Seega peab Armeenia tõsiselt mõtlema oma poliitika üle ja kiirustama okupeeritud aladelt lahkumisega.

Kahjuks me praegu ei näe, et rahvusvaheline üldsus, eelkõige Minski grupp, avaldaks Armeeniale kuigivõrd survet. Põhjused on siin erinevad. Muide, riigikogu esimees Ene Ergma kohtus möödunud suvel toimunud visiidi käigus ka meie põgenikega ja kinnitas Eesti ametlikku positsiooni, et konflikt tuleb lahendada Aserbaidžaani territoriaalse terviklikkuse alusel.

Viitasite mitmesugustele põhjustele rahvusvahelise kogukonna tahtmatuse taga Armeeniat survestada. Mis põhjused need on?

Põhjuseks on mõnede riikide poliitilised ambitsioonid Kaukaasias. Me ei ole nii naiivsed, et me seda ei taipaks. Seepärast on ka meie kaitse-eelarve poole suurem kui kogu Armeenia riigieelarve kokku. Ja see jääb nii, kuni okupatsioon kestab.

Armeenia kõige suurem probleem selles konfliktis on, et ta mängib teiste riikide mängu.

Kelle mängu ta mängib?

Neid mängijaid on mitu ja nende eesmärk on takistada Aserbaidžaani arengut. Aserbaidžaan on majanduslikult tugev, orienteeritud euroopalikele väärtustele ja heaolule, püüdleb rahulikele suhetele naabritega. Neile pole seda kõike vaja. Ja seepärast toimub Aserbaidžaani vastu ka aktiivne propaganda.

Me jälgime asukohariigi meediat väga hoolikalt ja minu hinnangul on näiteks Postimehes ilmunud materjalist umbes 70 protsenti Aserbaidžaani suhtes negatiivne. Küsimus on selles, kuidas ja millisena Aserbaidžaanis toimuv jõuab rahvusvahelisse meediasse, kust kohalikud kanalid uudised korjavad. Kas te tõepoolest arvate, et see tekib kuidagi iseenesest, et see pole tahtlik? Ei, see on osa infosõjast.

Aserbaidžaani on sageli kritiseeritud inimõiguste, pressivabaduse ja demokraatia küsimustes üldisemalt. USAs tegutsev mõttekoda Freedom House on Aserbaidžaani paigutanud «mittevabade» riikide hulka, samal ajal kui naabrid – Armeenia, Gruusia, Türgi – on «osaliselt vabad» riigid. Kuidas te seda kommenteerite?

Aserbaidžaan piirneb põhjast Venemaaga ja lõunast Iraaniga, läänes on relvakonflikt Armeeniaga okupeeritud territooriumi tõttu, lisaks veel läbirääkimised Kaspia mere saatuse üle. Kõik see nõuab efektiivset keskvalitsust ja demokraatlike institutsioonide ülesehitamisel nendes tingimustes on eriline tähendus.

Kindlasti peab demokratiseerumine jätkuma paralleelselt Aserbaidžaani ees seisvate küsimuste lahendamisega, esmajärjekorras Armeenia-Aserbaidžaani konflikti reguleerimine. Kuidas saab rääkida inimõigustest, kui on rikutud miljoni aserbaidžaanlase õigusi, kes langesid etnilise puhastuse alla Armeenia poolt okupeeritud territooriumil?

Kahjuks ei lähtu kõik inimõigusorganisatsioonid hinnanguid andes mitte alati tõesest ja objektiivsest infost. Seda öeldes ei arva ma, et meil on inimõiguste ja pressivabadusega kõik ideaalne, kuid olen kindel, et see on eelkõige kogu Aserbaidžaani ülesanne.

Tahan ka rõhutada, et sellised nõuandvad välismaised organisatsioonid võivad olla subjektiivsed. Et mitte jääda paljasõnaliseks, toon näite: presidendivalimiste järel lasi Armeenia politsei maha 12 demonstranti, ometi ei takista see liigitamast Armeeniat «osaliselt vabade» riikide hulka.

Ühelt poolt on Aserbaidžaan Venemaa juhitud SRÜ liige ja teiselt poolt USA juhitud NATO partner. Aserbaidžaani rahuvalvejõud on osalenud kõigis viimase aja suurtes operatsioonides – Kosovos, Iraagis, Afganistanis. Kas teie arvates pole see paradoksaalne?

Meil on praegu Afganistanis 142 sõdurit. Ma ei võtaks seda kui USA juhitud koalitsiooni. See on rahvusvaheline koalitsioon võitluseks terrorismi vastu. Teiseks, oluline osa transiidist Afganistanis tegutseva koalitsiooni varustamiseks kulgeb läbi Aserbaidžaani.

See ei ole paradoksaalne, sest ka meie oleme terrorismi ohvrid. Näiteks Armeenia terroriorganisatsioon ähvardas möödunud aasta lõpus Aserbaidžaani diplomaatilisi esindusi. Nii et meile on terrorismivastases koalitsioonis osalemine täiesti möödapääsmatu.

Kuidas on Aserbaidžaanis endal lood islamifundamentalismiga?

Ma olen märganud, et islamit ümbritseb suur hulk stereotüüpe, mis ei vasta tõele.

Terrorism pole üheski religioonis valdav ideoloogia. Need, kes kasutavad enese õigustamiseks usku, näiteks islamit, ei esinda oma religiooni. Seepärast mulle ka see väljend – islamiterrorism – eriti ei meeldi. Ma ei mäleta, et näiteks IRAd või ETAt oleks keegi kunagi nimetanud katoliiklikuks terrorismiks, kuigi nad on katoliiklased. See poleks lihtsalt õige.

Mis puudutab islamit Aserbaidžaanis, siis me oleme sekulaarne riik ja meil tegutsevad erinevad konfessioonid. Meil on nii õigeusklik kui ka katoliiklik kirik, tegutseb kolm sünagoogi. President teeb pühadepöördumisi nii islami kui ka kristlike pühade puhul.

Eks loomulikult on meilgi rühmitusi, mis tahaksid usuelus äärmuslikke ümberkorraldusi teha, aga nad ei pääse mõjule.

Aserbaidžaan on suur energiaeksportija, kuid Nabuccot, mis peaks Euroopa sõltuvust Venemaast vähendama, pole ehitama hakatud. Küll aga ehitatakse South Streami. Mida Aserbaidžaan selles olukorras peale hakkab?

Meie prioriteet on Trans-Anatoolia gaasijuhe (TANAP). Aserbaidžaan investeerib selle ehitamisse seitse miljardit dollarit ja see läheb läbi Türgi Euroopasse – Itaalia, Balkan jne.

Me mõistame suurepäraselt, et meie ekspordihuvid on kaitstud vaid siis, kui meil on palju erisuunalisi marsruute. Gaasitööstuses oma sõltuvuse vähendamine ühest monopolist on äärmiselt oluline. Kõik ju teavad, milliseid probleeme võib nii gaasi eksportijatel kui importijatel monopoliga tekkida.