Närused ja viletsad on nad. Mitte iial ei suuda see sigatsev lumpen ja pööbel, deklaratiivne ja mittemidagiütlevaid ettepanekuid tegev keskpärane seltskond tõusta kõrgusele, mis võimaldaks mõista nende valitsemisala juhtiva ja korraldava ministri kogu vaimusuurust. Kommunism neis enestes, undamine, et neil pole raha, pillu neid sülditootjaid kui tahes suurte rahapatakate ja -kamakatega, kui jätkata kultuuriministri kõnepruugi lainetel.
Kui septembris ilmus Rapla maakonnalehes intervjuu kultuuriministriga, kes oma valitsetavate kunstivaldkondade subjektidele koha kätte näitas, arvasin, et iga solvangu peale ei ole vaja reageerida. Nüüd, mil Postimehes püha üritus kordamisele läks, võiks vaikimist tõlgendada kui nõusolekut sellega, et vabas Eestis, mille põhiseaduse sissejuhatuses kultuur eraldi tähtajatu eesmärgina esile tõstetakse, võibki poliitiline klass ja selle esindajad kohelda eestlust ja selle vaimusuurust loovaid kodanikke kui mõttetuid kuluartikleid ja kohaldada nende juhtimisel okupatsiooniaja ehitusmaleva mentaalsust, stiili- ja keelemustreid. Ega ikka ei või küll.
Isegi ökonoomilisest vaatepunktist hinnates pole ühtki õigustust valitsemisala närvisüsteemi stressi viivatele ministri väljaütlemistele, mis sünnitavad kümneid koosolekuid, sadu kirjavahetusi, pöördumisi ja palvekirju ning tuhandeid muremõtteid – et keda või mida ta järgmiseks ümber tegema või lihtsalt solvama hakkab. Need tunnid loovate inimeste elust on ju raisku läinud, kuna õnneks paistab suure suu tagant küllalt vähe tegutsemist ning võib eeldada, et juhumõtted mingiks poliitikaks ega eeskirjaks ei vormu. Aga üheski vallas ei maksa kodanikud ministrile palka selle eest, et see neid selles, mida nad rõõmu ja armastusega teevad, pidevalt häiriks ja traumeeriks, ühesõnaga, segaks elu.
/nginx/o/2023/04/28/15285612t1h46c8.jpg)
/nginx/o/2012/01/09/907418t1h37c2.jpg)