Viivi Luik: Šveitsi lehmad

Viivi Luik Foto: Erakogu

Eelmise aasta lõpus juhtusin ühest uudisteportaalist lugema Marcus Hildebrandti  lugu «Teeme Eesti vundamendi korda». Loo oli ta kirjutanud vastuseks kellegi eelnenud kirjatükile, kus Eesti koole kutsuti üles kasutama virtuaalseid õppematerjale ja hülgama trükitud tekste.

Marcus Hildebrandt  on  HTG inglise ja ladina keele õpetaja. Sõna võttis ta oma õpetajakogemusele, oma kultuurikogemusele ja oma internetikogemusele toetudes. Ka viitas ta  California ülikooli informaatikateaduskonna professorile Marc Warschauerile, ühele oma eriala tippudest, kes tänu sellele, et ta asja  põhjalikult on uurinud, suhtub infotehnoloogiasse ettevaatlikult. Hoiatab liigse vaimustuse eest. Sest  kriitikata vaimustus võib lõppkokkuvõttes mitte ainult üksikinimesele, vaid kogu ühiskonnale kalliks maksma minna.

Tsiteerin siin Marcus Hildebrandti: «... kas mina õpetajana pean tähelepanuvõime vähendamist veel võimendama? Kas ma tõesti peaksin toetama materjale ja meetodeid, mis on loodud inimestele, kelle motivatsioon kohe kahaneb, kui sisu ei ole lühike ja pealiskaudne ehk kui pole tegemist kolmeminutilise videoga.»

Ja: «... ometi on ka tänapäeval ja lähitulevikus vaja, et inimene suudab tööl pikka aega keskenduda (näiteks kirurg, kes peab mitu tundi opereerima) ja oskab süveneda... Kas arendavate tekstide kõrvaleheitmine ja nende asendamine lihtsustavate ja pealiskaudsete meediumidega on siin tõesti abiks...»

See  «arendavate tekstide kõrvaleheitmine» on palju pahaendelisem probleem, kui pealiskaudsel pilgul paistab. Mitte kitsalt hariduse ega kultuuri probleem, vaid ühiskonna eluvõime  probleem. Siinses kultuuriruumis on alati eriline tähtsus olnud raamatukogudel. Raamatukogude haavamine  haavab  kogu  ühiskonda.

Mis  saab, kui vahend varjab eesmärgi?

Umbes nii, et tahvlil klassi ees ülesannet lahendades muutub ülesanne ja selle lahendus  kõrvaliseks  ning tähtsaks saab hoopis kriidi ja tahvli materjal.

Tähtsaks tehakse teisejärguline. Kogu aur läheb vahendi, läheb tehnoloogia peale, küsimata, mis on asja mõte ja eesmärk. Kas eesmärk on soodustada ja soosida ühiskonna infantiilsust?

Kui Eestis e-raamatute vaimustus alles algab, on see vanades trükikunstimaades praeguseks juba enam-vähem läbi elatud ja nii-öelda paigale loksunud. On selgunud, et e-raamat trükitud raamatut ei asenda, vaid on nišitoode. Paberraamat on jälle MOODI LÄINUD.

Eestis paistavad  tihti ajast maha jäänutena just need mõtted, mis tegelikkuses on kõige avangardsemad. Möödunud aasta lund püütakse serveerida  jäätisena!

Kogu see asi tuli mulle meelde, kui kohtasin üht meie šveitsi sõpra ja kurtsin talle tüüpilise internetihaige eestlase kombel, kui raske oli Šveitsis leida toimivat WiFi-ühendust ja kui kallis oli kaardiinternet. Heinz, teades netiühenduse kättesaadavust Eestis, ütles  häbelikult, kuid ka mitte ilma teatava rahvusliku uhkuseta: «Tead sa,  meie Šveitsis mõtleme oma lehmade peale, sest lehmad on meie vundament. Me kardame, et liiga tihedad interneti levialad pole lehmadele head. Parem karta kui kahetseda!»