Inimkonna ajaloos olevat vaid Jeesusest ja Shakespeare’ist rohkem kirjutatud kui Abraham Lincolnist.

FOTO: Kaader filmist

See ei ole klassikaline eluloofilm. Tegelikult on selle 12 Oscarile kandideeriva linateose peateemaks ühe seaduseelnõu, täpsemalt öeldes USA 13. põhiseadusparanduse läbisurumine esindajatekojas.

Ajalooliselt täpne film keskendub üksnes Abraham Lincolni (Daniel Day-Lewis) viimastele elukuudele 1865. aasta alguses, mil Ameerika ajaloo ilmselt kõige austatum president oli äsja teiseks ametiajaks tagasi valitud ja üritas vaatamata oma administratsiooni vastuseisule saavutada võimatuna näivat eesmärki – ühtaegu lõpetada USA kodusõda ja raiuda enne sõja lõppu põhiseadusesse orjuse keelustamine.

Lincoln soovis põhiseadusmuudatuse kiiret vastuvõtmist – ta andis sellest oma valitsusele teada jaanuari alguses ja nõudis selle heakskiitmist kuu lõpuks –, kuna kartis, et peatselt lõppeva sõja järel ei pruugi enam kehtida tema 1863. aasta proklamatsioon, millega ta orjad vabastas. Lincolnil olid kodusõja ajal erakorralised sõjaaegsed volitused ning oli oht, et kohtud võivad sõja lõppedes presidendi seadluse tühistada. Ühtlasi pelgas Lincoln, et kui põhiseadusparandust enne kodusõja lõppu vastu ei võeta, lükkavad Ühendriikide rüppe naasvad lõunaosariigid selle sõja järel tagasi.

«Seepärast tahan ma, et esindajatekoda 13. põhiseadusmuudatuse vastu võtaks ja osariikidele ratifitseerimiseks saadaks, et kogu see orjuse asjandus nüüd, ikka ja igaveseks lahendatud saaks. Nii kiiresti kui võimalik. Nüüd. Selle kuu lõpuks,» nõuab Lincoln.

Tema soov tundus ka tema enda ministritele võimatu, sest poliitiline olukord oli selleks liiga keeruline. Kuna iga põhiseadusmuudatus peab esindajatekojas saama kahekolmandikulise häälteenamuse, pidid orjuse keelustamist toetama kõik Lincolni juhitud Vabariikliku Partei saadikud, kuid ka paarkümmend vähemuses olevat demokraati.

Üksmeelt põhiseadusparanduse küsimuses ei olnud kummaski parteis – vabariiklaste seas oli neid, kes pidasid vajalikuks esmalt sõda lõpetada, demokraadid rääkisid avalikult, et kui orjad vabaks lasta, võivad sellele järgneda säärased koletud asjad, nagu hääleõiguse andmine mustanahalistele ja naistele.

Vaatamata kehvale väljavaatele sai Lincoln tänu oma erakordselt nutikale poliitikuoskusele lõpuks oma tahtmise. Suur osa filmist kujutabki seda, kuidas see võimalikuks sai. Viisid ei olnud üllad ja ei lähe alati kokku Lincolni Ausa Abe’i mainega – ta ei kohkunud valetamast, kasutamast JOKK-skeeme ja palkamast demokraatide «veenmiseks» lobistide triot (filmis ohtralt koomikat pakkuvad James Spader, John Hawkes ja Tim Blake Nelson), kes meelemuutuseks sobilikke rahvasaadikuid üsna ebaeetiliselt üle meelitasid, lubades neile föderaalseid ametikohti või pakkudes otsekoheselt sularaha.

«Kongresmenile pistise andmine ei ole ebaseaduslik. Muidu nad jäävad nälga,» õigustab Spaderi tegelaskuju W. N. Bilbo. Kuna eesmärk on üllas, on pühitsetud ka abinõud.

«Lincoln» on lisaks suurepärasele ajaloolisele draamale ka tabav tänapäeva Ühendriikide poliitika valukohtade kommentaar. Nii nagu 150 aasta eest, on USA poliitika siiani sügavalt lõhestunud – demokraatide ja vabariiklaste suutmatust põhimõttelistes küsimustes kompromissile jõuda on viimastel aastatel ilmekalt näidanud läbirääkimised eelarvekuristiku ja võlapiiri asjus.

Kahju vaid, et väitlused ja vastastikused solvangud esindajatekojas pole enam nii nauditavalt teravad nagu «Lincolnis», kus raevukas abolitsionist Thaddeus Stevens (Tommy Lee Jones) paneb «tolvanitest» demokraatidele ära nii, et mühiseb.

Ka Bilbo lause pistisemaiast kongresmenist on tänini asjakohane. Võimsate lobiorganisatsioonide ja suurkorporatsioonide raha mõju USA poliitika üle on aastatega ainult kasvanud. Rahvaesindajatel on kohati nii kehv maine, et nende võrdlemist prostituutidega peetakse solvavaks pigem viimastele. Kõige kõnekam paralleel on muidugi see, mida filmis kordagi ei mainita: mustanahaline mees Valges Majas.

«Lincoln» jõudis Ameerikas kinolinale eelmise aasta novembris vahetult pärast presidendivalimisi, kus mustanahaline Barack Obama ajalooliseks teiseks ametiajaks tagasi valiti. Lincolni julget tegutsemist 13. põhiseadusmuudatuse läbisurumisel tõid Obamale seejärel eeskujuks paljud USA kommentaatorid, kes kartsid aastavahetusel saabuvat eelarvekuristikku. Nagu nüüdseks on selgunud, suutis Obama vaid osaliselt oma tahtmist saavutada. Kuristiku veerelt astuti küll tagasi, kuid üksnes paariks kuuks, sest peatselt terendab uus eelarvevaidlus.

USA poliitiline protsess tundub paljudele, kaasa arvatud ameeriklastele, liiga keeruline ja arhailine. Seepärast võib esmapilgul eemalepeletavana tunduda ka «Lincoln». Stsenarist Tony Kushner, kes töötas režissöör Steven Spielbergiga samuti tõsielusündmustel põhineva «Müncheni» kallal, on üldiselt jäänud truuks ajaloolisele materjalile ega tee sündmustiku lihtsama haaratavuse nimel suuri hinnaalandusi. Üheks erandiks on siiski filmi alguses nähtav dialoog Lincolni ja kahe mustanahalise sõduri vahel, mis asetab filmi liigagi sobivana tunduvasse raamistikku.

Kartsin enim seda, et ­Spielberg on «Lincolnist» teinud hagiograafia. USA 16. president on ju ameeriklaste seas peaaegu pühak – plekitu moraalne kompass riigi ajaloo kõige otsustavamal hetkel –, kelle erilisust ainult süvendas atentaat Fordi teatris (filmis on see edasi antud ühes vähestest melodramaatilistest stseenidest). Filmi aineseks oleva raamatu «Team of Rivals» autori, ajaloolase Doris Kearns Goodwini sõnul on inimkonna ajaloos vaid Jeesusest ja Shakespeare’ist rohkem kirjutatud kui Lincolnist.

Õnneks suudab Spielberg ülistamise lõksu vältida. Kaks ja pool tundi kestev film näitab Lincolni igast küljest: suurepärase anekdoodivestja, mõjusa kõnemehe ja resoluutse riigipeana, ent ka poega Robertit (Joseph Gordon-Levitt) näkku lööva isa ja oma naist Mary Toddi (Sally Field) vaimuhaiglasse panna ähvardava abikaasana. Nagu näitavad abinõud põhiseadusmuudatuse läbisurumiseks, ei kartnud Lincoln ka käsi poliitilises vorstivabrikus räpaseks teha.

Lincoln on kõrgustest alla toodud ja mõjub vägagi usutavalt. Suur teene selles on Day-Lewise osatäitmisel.

Ma ei tea, kas olete selle peale mõelnud, aga mulle on alati tundunud, et Lincolnil oli jäme ja kõlav hääl. Tema kaasaegsete sõnul oli president aga hoopis tenor, kindlasti mitte bass või bariton, nagu võiks järeldada tema mainest suure oraatorina. Ka Day-Lewise Lincolnil on kõrge, vaat et naiselik hääl, mis esialgu harjumatuna tundub.

Päris-Lincolni meenutab Day-Lewis ka füüsiliselt, ta on muide praegu täpselt sama vana, kui tema kehastatud Lincoln oli 1865. aasta alguses, ehk 55-aastane. Day-Lewise näost ja rühist vaatab vastu see lein, mis Lincolnit koormas nii vennatapusõjas langenud sadade tuhandete ameeriklaste kui ka kolm aastat varem surnud poja Willie pärast.

Lincoln on Day-Lewise kehastuses enamjaolt rahulik ja leebemoeline. Vaid suurepärases stseenis kaks päeva enne hääletust, kus vabariiklased kurdavad presidendile, et põhiseadusmuudatust ei ole kohe võimalik vastu võtta, kaotab Lincoln enesevalitsuse, lajatab käega lauale, tõstab häält ja nõuab, huuled värisemas, et puuduolevad hääled leitagu: «Ma olen Ameerika Ühendriikide president, rüütatud üüratusse võimu! Te hangite mulle need hääled!»

Tundub uskumatu, et näitleja lükkas algul rollipakkumise tagasi, sest ei uskunud, et suudab Lincolni üldse kehastada. Stsenarist Kushneri sõnul muutis Day-Lewis meelt alles pärast Kearns Goodwini raamatu lugemist. Sealt nägi ta, et Lincoln polnud mingi Supermees, vaid lihast ja luust inimene, mis sest et üks pagana osav poliitik.

Uus film kinolevis

«Lincoln»

Režissöör Steven Spielberg. Stsenarist Tony Kushner.

Operaator Janusz Kamiński. Helilooja John Williams

Nimiosas Daniel Day-Lewis

USA 2012

Alates 25. jaanuarist Eesti kinodes