Mihkel Solvak: valimisuuringutest mõne hiljutise idee valguses

Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Politoloog Mihkel Solvak kirjutab värskes Sirbis, et valimisea langetamise ja lastele lisahääle andmise pooldajad pole mõelnud sellele, milline on valimisreeglite tegelik mõju indiviidide käitumisele ja seeläbi poliitika ja ühiskonna toimimisele.

Mure Eesti riigi tuleviku pärast on viimasel ajal esile toonud kaks valimisõiguse muutmise ideed: võimaliku valimisea langetamise, lastevanematele lisahääle andmise. Mõlemat küsimust puudutavat debatti on peetud demograafilistele muutustele viidates, seejuures ei ole püütud hinnata, kuidas need sammud reaalselt valimiskäitumist mõjutama hakkavad, vaid lähtutakse üsna umbmäärastest ja tõendamata eeldustest. Kuna rahvastikupüramiidi ülaosa pakseneb ehk elanikkond vananeb, siis kas valimisea langetamine tekitaks sellise valijaskonna, kes automaatselt noorte ja tulevikupõhise poliitika kaasa toob? Ja kas lastevanematele lisahääle andmine ikkagi toob kaasa lastesõbralikuma riigi? Lühike sissejuhatus valimisuuringute valdkonda laseb paremini hinnata, kas ja kuidas selliseid otsuseid informeeritumalt teha, sest empiirilistest uuringutest on nii otseseid kui kaudseid tõendeid, mis  viitavad võimalusele, et sellega võib kaasneda just vastupidine efekt.

Reeglid ja käitumine

Valimisuuringud saab jagada temaatiliselt kaheks: üks suund vaatab valimisreegleid ja nende mõju, teine keskendub valijakäitumise sotsioloogilisele seletamisele. Nende kahe ühendamine on olnud viimaste aastakümnete põhiline arengusuund selles akadeemilises distsipliinis. Suuresti tänu Rein Taagepera töödele on tekkinud põhjalik arusaam valimissüsteemide mehaanilistest (häälte kohtadeks muutmise meetodid) ja psühholoogilistest (valijate ja poliitilise eliidi kohandumine reeglitega) mõjudest. Taagepera viimane raamat sel teemal1 näitab, kuidas valimissüsteemi detailidest sõltub erakondade arv süsteemis, nende kohtade osakaal, valitsuse kestvus ja vähemuste esindatus. Esmapilgul väikesed detailid nagu häälte kohtadeks arvutamise valemid või valimisringkondade suurus, annavad süstemaatiliselt sarnase efekti väga erinevates riikides. Valimisreeglite matemaatiliste omaduste täpne tundmine lubab astuda järgmise sammu ja süstematiseerida psühholoogilised efektid ehk selle, kuidas käitume valijatena erinevate reeglite puhul ja kuidas see omakorda avaldub ühiskonnas laiemalt.

Näiteks ilmneb, et proportsionaalsete valimissüsteemide korral on valimisosalus suurem kui enamusvalimistega süsteemide puhul. Esimesed on ausamad, sest sisuliselt vastab kohtade jaotus paremini häälte jaotusele. Teiste puhul tekitab valimissüsteem aga suure ebavõrdsuse, kus hääli saanud väikeerakonnad tavaliselt kohti ei saa, mistõttu on pettunud valijaid rohkem ja ka osalus madalam. Proportsionaalsed süsteemid tekitavad omakorda rohkem parteisid. Sel juhul on aga täheldatud hoopis negatiivset seost: mida rohkem erakondi, seda kesisem valimisosalus. Suur erakondade arv tähendab, et valitsuse moodustamine on valija kontrolli alt väljas ja poliitilise eliidi omavaheliste tehingute tulemus. Selle tõttu tajub osa valijaid, et hääletamistulemus ja tekkiv koalitsioon ei ole vastavuses ning pettub. Seega on tegu üsna paradoksaalse mõjuga: mida proportsionaalsem on süsteem, seda kõrgem on osalusmäär, mida rohkem aga erakondi, seda madalam.

Viimasele seosele on hakanud täpsemat valgust heitma iga valija valikute parem modelleerimine. Üsna pikka aega lähtuti nn diskreetsetest valikutest ehk küsiti inimese käest, millise partei ta valib ja esitati rida muid küsimusi. Seejärel vaadati, kuidas saadud tunnused ennustavad partei valikut ehk püüti tagantjärele luua valikueelne olukord diskreetse valikutulemuse abil. Igasugune valik on aga kognitiivselt keeruline protsess. Tänaseks suudetakse juba hinnata, kuidas näeb välja individuaalse valija valiku komplekt ehk kuidas mõjutab partei valikut laiem arusaam erakondade pakkumisest, millele järgneb alles konkreetse partei valik, ehk saab kindlaks teha, milliseid teid pidi jõuavad väga erinevad inimesed partei osas sama diskreetse valikuni. Partei valiku protsessi statistilise modelleerimise tulemused viitavad nüüdseks sellele, mis on teada igapäevaste valikute tegemise kohta. Liiga palju ei pruugi näiteks hea olla. Tõenäosus, et osaletakse valimistel, suureneb, kui on piisaval hulgal diferentseeritud valikuid, kuid piir tuleb ette üsna kiirelt ja edasine valikuvõimalusega kasv toob kaasa hoopis selle, et osalemise ja valiku langetamise tõenäosus hoopis kahaneb. Tundub, et olemas on mingi optimaalne poliitilise pakkumise (loe erakondade) struktuur.

Toodud napid näited viitavad ka sellele, miks on valimisuuringud kasulikud. Nii saame hinnata, milline on valimisreeglite mõju indiviidide käitumisele ja seeläbi poliitika ja ühiskonna toimimisele. Just see osa on valimisea langetamise ja lisahääle andmise pooldajate väidetes jäänud tähelepanuta.

Valimisea langetamine

Valimisea langetamise efekti ei saa tegelikult kuidagi hinnata vaid rahvastikupüramiidi ja valimisiga võrreldes, vaid seda tuleks teha valimisuuringutega. Nimelt pole valimisaktiivsus eri vanusegruppides homogeenne. Vanemate inimeste suurem aktiivsus on fakt, mis on lausa universaalset kinnitust leidnud ja kehtib ka Eestis. Teisisõnu kehtib seaduspärasus: mida noorem inimene, seda madalam valimisaktiivsus.  Empiiriliste uuringutega on välja toodud aga veel üks oluline nüanss, mis peaks selle idee suhtes ettevaatlikuks tegema, kuigi mõtte üle tasub kindlasti arutada. Nimelt on täheldatud esimese kogemuse olulist rolli valimisharjumuse väljakujunemisel. Inimene, kes ei osalenud esimestel valimistel, kus ta ea poolest oleks saanud osaleda, ei lähe suurema tõenäosusega valima ka tulevikus, võrreldes selle inimesega, kes käis esimest korda valimas siis kui ta valimisõiguse sai.2 Esimesest saab mittevalija, teisest valimisharjumusega kodanik. Tuues valimisea vanusegruppi, kus ka osaliselt elutsükli efekti tõttu on huvitatus poliitikast ja poliitiline osalus vähene, suurendame nende hulka, kellel jääb esimene valimiskogemus ilmselt saamata. Seega ei pruugi me saada loodetud efekti (pensionäride osakaal valijate seas jääb samaks), vaid lausa vastupidise tulemuse. Valimisea langetamine võib, aga ei pruugi, vähendada tulevaste vanusekohortide valimisosalust, kui võrrelda neid varasemate kohortidega, kes samas vanuses rohkem valimas käisid. Esmalt tuleks seega hinnata empiiriliste tõendite abil võimalust, kas selline loogika ka Eesti puhul maksab, ja alles seejärel otsustada, kas tasub midagi sellist ette võtta.

Lastevanemate lisahääl

Teine seotud teema on lastevanematele lisahääle andmine. Kui vaadata ajalukku, tuleb vastu vaielda arvamusele, et diferentseeritud valimisõiguse idee on kuidagi progressiivne.3 valimisõiguse erinemine sotsiodemograafiliste tunnuste alusel oli iseloomulik XVIII ja XIX sajandil Euroopas kehtinud valimisõigusele. Väga levinud oli valimisõiguse sidumine kodaniku omandiga. Näiteks said valimisõiguse majaomanikud või siis kodanikud, kes olid teatud ulatuses makse maksnud. On ka näiteid, kus valija häälte arv sõltus varanduslikust tasemest. Näiteks kehtestati Belgias 1893. aastal valimisõigus, kus perepeaks olemine, kõrgharidus või kinnistumaksu maksmine andis lisahääle. Aastatel 1899-1900 oli selle tõttu näiteks 901 000 valijal üks, 313 000 kaks ja 237 000 kolm häält ehk topelt või kolmekordsed hääled ületasid ühe hääle omajate omad.4 Utreerides võiks sellise tagurpidi progressi vaimus lisahääle kehtestamisel eeskujuks võtta näiteks Prantsuse valimisseaduse 1849. aastast: selle järgi kaotas mees valimisõiguse, kui oli abikaasat petnud, sest teda ei saanud enam lugeda perekonna ja naise huvides käituvaks kodanikuks.5 Ka lisahääl võiks sellisel juhul lapsevanemal kaduda.

Printsiip «üks inimene, üks hääl» on demokraatliku valimisõiguse arengu tulemus. Ka valimisõiguse tekke ajal ei mõeldud viisidele, kuidas häält piirata, vaid sellele, kuidas anda hääleõigus neile, kelle huve peeti ühiskonnas oluliseks ja keda arvati olevat suutelised kõikide huvide nimel hääletama. Varandus oli üks märk, et inimene on justkui ühiskonna aktsionär, huvitatud selle stabiilsusest ja valitseva korra püsimisest. Aja jooksul leiti, et kodanik ei vaja sellist rikaste ja tarkade eestkostet ning iga inimene on oma vaadetes ja huvides piisavalt autonoomne otsustama. Selle tulemusena võime näha tänast jõukat lääne heaoluriiki, mida ei oleks kindlasti tekkinud, kui vaesematele kihtidele poleks hääleõigust antud. Piisavalt suurele ühiskonna osale olulised huvid muutusid keskseks just häälte võrdsustamise, mitte diferentseerituse tõttu.

Kui aga lisahääle soov püsib, tuleb mõelda selle mõju üle empiiriliste tõendite valguses. Julgen arvata, et kõik lastevanemad käituvad üsna samamoodi oma laste huvides ja ilmselgelt on neil jagatud huvisid, kuid see ei tähenda, et nad sarnaste huvide alusel ühtemoodi hääletaksid. Empiirilised uuringud on näidanud, et perekond on valimiskäitumises küll üsna ühtne. Abielus inimesed vahetavad oma eelistust väiksema tõenäosusega kui üksikud, sest lähedase ja usaldatud inimese arvamus on indiviidile signaal tema enda hoiaku korrektsusest, teisisõnu: abielu stabiliseerib hoiakuid. Sama loogika järgi sarnaneb noorte valimiskäitumine oma vanemate omaga. Lastesõbralikkusele abstraktse printsiibina vaevalt et keegi vastu on, poliitika, kuidas see saavutada, kõigile ühtmoodi meelepärane aga olla ei pruugi. Ühe meelest on see ühtlase tasemega koolivõrk, teisele vabadus panna laps eliitkooli. Mõlemad soovivad oma lastele parimat, hariduspoliitika, mis ühe või teise tagab, erineb aga kardinaalselt. Kuidas XIX sajandi valimisõiguse printsiibi taaskehtestamine siin oodatud tulemuse peaks andma, ei ole selge. Lastesõbraliku poliitika võib välja pakkuda ka tasuta, mitte vastuteenena lastevanemate häälte eest. Kui lastevanemad käituksid massina, siis peaks ju nende hääled lastesõbralikku poliitikat pakkudes ka praegu kehtiva korra juures ennast toetama saama. Nende abil tuleb siis valimised võita ja kirsina tordil ka Eesti rahva püsimine tagada.

Lapsevanemad aga ei vali ühtmoodi, sest on väga erineva sotsiaalmajandusliku taustaga inimesed, kelle huvid kattuvad vaid abstraheeritud tasemel, sisult on aga üsna erinevad. Enamgi veel, laste omamine ei tohiks statistilises mõttes ennustada ühegi erakonna poolt valimist, sest vaid siis saab eeldada, et lastega vanematel on teatud hoiakud, mis on kõikidele abstraktsel tasemel ühtemoodi olulised või ka mitteolulised ega erista seetõttu tegelikku käitumist. Seda me tegelikult ei tea, küll on aga empiirilist tõestust leidnud, et selliste sotsiodemograafiliste näitajate nagu rahvuse, vanuse, hariduse ja sissetuleku alusel saab ennustada, millise partei Eesti valija valib.

Sellest lähtuvalt võib spekuleerida, et lisahääle andmisega kaalutakse lihtsalt mittehomogeenselt käituvate lastevanemate hääled üles, ülejäänud valijaskonna hääled alla ja tulemuseks on sisuliselt samad jõujooned ja poliitilised positsioonid, ainult et juurde on tekkinud lastetute poolvalijate seltskond, kelle valimisosalus väheneb, sest nende häälel pole enam sellist kaalu nagu varem. Viimase seltskonna pettumise ohule viitavad uuringud, mis näitavad süstemaatiliselt väiksemat valimisosalust süsteemide korral, mida tajutakse ebaausana. Seda, kas kõik läheb hästi ja tekib seninägematult lastesõbralik riik või ei juhtu suurt midagi ning lisandub veel pettunud teisejärguliste valijate hulk, tuleks seega reaalsetele tõenditele toetudes uurida.

Kokkuvõtteks: neid kahte väga olulist muutust valimisõiguses saab valimisuuringute kumuleerunud teadmiste valguses empiiriliselt hinnata, ikka selleks, et saada efektiivsem lahendus ja soovimatuid efekte vältida. Eriti lastevanematele lisahääle andmine on pretsedenditu samm, mille puhul tasuks retoorikast6 kaugemale vaadata. Võib-olla selgub siis, et lihtsam on peresõbralikke valimislubadusi anda ja need ellu viia, mitte manipuleerida valimisõigusega.

1   Rein Taagepera, Predicting party sizes: the logic of simple electoral systems. Oxford University Press, 2007.

2   Mark Franklin, Voter turnout and the dynamics of electoral competition in established democracies since 1945. Cambridge University Press, 2004.

3   Toomas Kiho, Miks kolmveerandrahvavõim?

http://arvamus.postimees.ee/1022274/toomas-kiho-miks-kolmveerandrahvavoim/.

4   R. Romanelli, Electoral Systems and Social Structures. A Comparative Perspectives. Rmt: R. Romanelli, (toim) How Did They Become Voters? The History of Franchise in Modern European Representation. Kluwer Law International, 1998, lk 29.

5   Samas, lk. 15.

6   Vt Urmas Reinsalu, Lapsevanematele tuleb anda lisahääl.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/urmas-reinsalu-lapsevanematele-tuleb-anda-lisahaal.d?id=64123287

Urmas Reinsalu, Perevalimised võivad päästa Eesti demograafilise olukorra.

http://arvamus.postimees.ee/1094034/reinsalu-perevalimised-voivad-paasta-eesti-demograafilise-olukorra/