Karl Martin Sinijärv.

FOTO: Peeter Langovits

Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv kirjutab värskes Õpetajate Lehes kultuuriminister Rein Langi intervjuust Postimehele, meediakärast selle ümber ja ministri järsust stiilist võrreldes tema eelkäija uinutava leebusega.

Uus aasta põrutati kultuurisõbralike inimeste jaoks valla järjekordse hirmutamislainega. Vahva kultuuriminister andis Postimehele müriseva intervjuu, millest on välja loetud üht, teist ja neljandat, kaasa arvatud loomulikult seda, mida seal sugugi polnud, aga mis jube hästi müügiks läheb. Reljeefsete väljenduste häda on kord juba see, et need kipuvad sageli varjutama jutu tegelikku sisu. Vahel on see sisule kahjuks, teinekord pöörab osav poliitik selle kõvale sõnale omase kvaliteedi enese kasuks. Ning kahtlemata on lustlik lahmimine ääretult meediasõbralik. Mulli tekitamiseks, lumepalli veerema panemiseks, laviini vallandamiseks pole palju vaja, lase aga õigel hetkel õiges kohas laeng lahti ning loodusseadused (ja kallutatud jõud kusagil struktuurides) teevad oma töö. Laviinidega omakorda on see probleem, et nende alla võivad jääda inimesed, kes kõigi reeglite järgi on ennastunustavalt ja -ületavalt sätendava mäetipu suunas rühkinud.

Neid inimesi ei ole Eestis sugugi palju. Ses mõttes tuleb taunida riigivõimu volitet esindajate kõikvõimalikke väljaütlemisi, mis kultuuritegijate niigi ebakindlat olekut süvendavad. Isegi kui neile väljaütlemistele otseseid nuritegusid ei järgne. Ma ei arva, et kõiki kunstnikuhingi peaks üksnes ja ilmtingimata siidkinnastes kohtlema, nii mõnelgi juhul võivad poksikindad põhjendatum valik olla. Ent suutlikkus (ja soov!) tajuda keskkonda ning hinnata olukorda peaks olema avalikus elus juhtivail positsioonel figureerivate isikute üks esmasi omadusi. Muidu võib figureerimine kergesti vigurdamiseks, et mitte öelda tirriteerimiseks muutuda. Ja sellest ei ole kokkuvõttes kasu kellelegi peale odavama otsa meedia lahjemaaruliste esindajate, kelle õuele sõidab õnn iga kord, kui mõni rammusam lööklause kõlab. Rammusate lööklausete puudust ei paista. Tegelikult ikkagi on mõnevõrra vahet, kas laia labidaga lööb Kivisildnik (kelle roppsuuröökurliku kaitsebarjääri taga on enamasti head mõtted peidus nagu rütmibluus Motörheadi loomingus, tuleb vaid osata otsida) või Rein Lang, kelle puhul on märksa keerulisem vahet teha, mäherdusel juhul on tegemist ministri mõtteuiuga, millisel juhul riikliku poliitika selge ilminguga ja millisel millegagi, millest võib lähiajal riiklik poliitika kujuneda. Igal juhul võib Kivisildnik (kasutan vana sõpra siinkohal teatavas mõttes loova inimese koondkujuna) küll tugevalt mõjutada meie mõtteilma, eriti pikemas vaates, ent Lang (olgu temagi siinkohal pigem Riigi kehastuseks) saab otseselt, operatiivselt ja vahetult mõjutada seda ilma, milles me mõtleme. Kuni me mõtleme –

siin maal, nende inimestena, selles keeles.

Mõnes mõttes on Langi järsk stiil ta eelkäija uinutavast leebusest (pole midagi, läheb üle, amputeerime varbakese, ehk labajalakese, küll saame terveks) parem. Ergastab. Põhjustab reaktsioone, vastuhakku, väljaastumisi, mis omakorda paneb eos tiksuvaid mõtteid kiiremini konkretiseerima. Ei lase jääda tukkuma mõnusasse mõistmisesse, et ega midagi väga hullu ju juhtu, ei pandud internetti kinni, ei pandud laulude jagamise eest vangi, ei lagunenud Eesti demokraatia meie silmade all ühtigi. Sunnib vahust ja mürast läbi vaatama, kokkuvõtteid tegema, seisukohti võtma. E-raamat hea, e-raamat tuleb. Paberraamat ilus, paberraamat jääb. Raamatukogud vajalikud, ei lase nende kallale minna. Igasugune raamat liiga kallis, käibemaksu ei tõsta, pigem alandame. Inimesed ikka liiga vaesed – kurat, mis me selle asjaga teeme? Riik ju ei tee, teeks ise? Ärksamaks muutumine on hea. Ent šokiteraapia võib paljudele mõjuda ka selle viimase piisana, mis paneb kardinat ette tõmbama ja seda meie riiki isikuliselt vaimselt kaardilt lõplikult maha kandma. Geograafilise asukoha muutmine Eesti kahjuks on üks asi, kuid ohtlikumaks pean nende inimeste hulga kasvu, kes lahkuvad Eestist Eestist lahkumata. Kes ei taha suhestuda riigiga, mis tuima rahuloluga oma kodanikele ütleb: hulpige ise, otsige õlekõrsi, muidu on kott pähe ja kosest alla, ja mis siis. Inimesed jäävad lõpuks ikka alles, riigil võib paraku närusemalt minna. Ei tahaks.

Peeter Sauter avaldas äsja raamatu «Ära jäta mind rahule». Asjaomased isikud võiksid seda lugeda, et tunda ja teada, et päris inimese päris elus on päris palju asju, millega ta täitsa ise peab hakkama saama. Ja kui inimene üldse riiki peab, siis mitte selleks, et see talle muret juurde teeks. Ikka selle teise asja pärast. Kas saab juba riigist rõõmu või jaa?