Urmas Vadi

FOTO: Lauri Kulpsoo

Viimasel ajal on paljud kultuuriinimesed muutunud morbiidseteks, käivad süngete mõtetega ringi, ohkavad, laiutavad käsi, räägivad kunsti ja teatri ja kirjanduse, raamatute hääbumisest. Siginevad käegalöömise meeleolud. Ja kui nüüd ikka kohe väga süngeks minna, vajutada süngusepedaal lausa põhja, siis ma olen vahel enda kujutlust toitnud sellise mõttega, et kui kogu meie kultuur kunagi kaob, mis siis alles jääb? Et selle minu orwelliliku kujutlusega lihtsamini kaasa minna, võib mõelda ka millestki konkreetsest, näiteks raamatukogudest.

Esmalt raamatukogu suletakse, siis hakkab katus läbi laskma, juhuslikult läheb ühel ööl maja põlema, jäävad järele vaid müürid nagu katkised hambakontsud. Siis aastatega kasvavad need lagunevad müürid võssa. Vaid üksikutest õunapuudest ja punasesõstrapõõsastest tagaaias on veel võimalik välja lugeda, et kunagi on siin midagi olnud. Ja kui selline maailmalõpu pilt on nüüd silme ees, siis võiks uuesti küsida, et mis siis sellest kirjandusest, raamatutest, mis veel äsja siin olid, alles jääb. Ma arvan, et selleks on tass.

See on tass, mis antakse kirjanikule kingituseks, kui ta läheb kas kuhugi kooli või raamatukokku esinema. Selle tassi on teinud kohalik kunstnik, kes on oma kauni käekirjaga maalinud tassile kooli või raamatukogu nime. Sageli on kunstnikud sinna lisanud ka mõne pildi.

Meenub üks tass Põlvamaalt, kus kruusi ühele küljele olid maalitud kohalikes rahvariietes noormees ja neiu, teisel pool kolme kop­raga Põlvamaa vapp. Need kohad tassil, mis noorpaarist ja kolme kopra vapist tühjaks jäid, oli kunstnik täitnud abstraktse värvide mänguga. Viimane tass, mille olen saanud, pärineb Hugo Treffneri gümnaasiumist. Suur ja võimas, pool kilo kaaluv tass, mis annab välja savist õllekruusi mõõdu. Tassi peal on Hugo Treffneri büst.

Muidugi ei ole ilus kingitud hobuse suhu vaadata, sest ilusad need tassid kunagi ei ole. Kuigi tegija ise on seda soovinud, et just tema tass oleks kirjaniku kodu uhkus, kaunis tass, millest hommikuti armastab pereisa juua kohvi, lugeda ajalehte, õhtul rüübata kummeliteed.

Mulle tundub, et siin peitub võrdlus tassi ja eesti kirjanduse vahel, millest hiljuti on kirjutanud Kärt Hellerma ja Viivi Luik, heites eesti kirjandusele ette, et tekstid on kas ropud või ilutsevad, aga igatahes ei räägi meie inimesega, on ebaprofessionaalsed. Ja kohe kerkib mulle silme ette üks kingitud tass. Kui kohtumisõhtu lõpuks küsib jälle üks vanem siivas daam, et miks eesti kirjandus on ropp ja täis ilgusi, vägivalda ja tühja juttu, siis ma tahaksin oma pea kohal vibutada äsja kingitud tassi ja hüüaksin lapsikult: nüüd kui te olete kinkinud mulle sellise tassi, pole teil õigust enam mitte midagi mulle ette heita! Sest mina ja see tass, me oleme võrdsed, me oleme nagu täidetud anumad!

Ma olen tihti nende tasside peale mõelnud, et miks ikkagi tass. Kas selles tassis ei peegeldu mitte meie ühiskonna suhe kirjanikku? Et tass on see, mis tasub kirjanikule tema vaeva?

Kas see on nagu muinasjutt, kus muinasjututegelane läheb jahile, aga siis hakkab loom paluma, et ta ellu jäetaks. Nälja ja südametunnistusega vaheldumisi võideldes, jätab kütt looma ellu ja kannatab nälga. Aga siis ühel hetkel hakkab see loom, kelle kütt ellu jättis, tema heaks tööle, teeb mehe õnnelikuks ja rikkaks, otsib ilusa pruudi. Ja tassi kinkides on nii kirjanik kui ühiskond tasa, kingitud on tass, mis täidab kõik ootused ja vajadused.

Või on asi hoopiski lihtsam, ilma sügavama tagamõtteta? On seda lihtne kinkida? On see midagi, mis on nii sümboolne kui ka praktiline? Vahepeal oli mul kodus pea kakskümmend sellist meenetassi. Oli mõte korraldada isegi selleteemaline näitus.

Aga neil tassidel on ka üks omadus – nad ei kao kunagi kuhugi ega purune. Ja seda olen ma korduvalt kogenud. Kingitud tass kukub kiviplaatidele, aga isegi sang ei tule küljest ära, rääkimata mõradest. Ja siis ma olengi jõudnud äratundmiseni, et nendele tassidele on sõnad peale loetud, et nad kunagi ei puruneks. Kas nad on kultuuri ja kirjanduse salasaadikud?

Ma ei imestaks, kui nende tasside sees oleksid kiipkaardid või mälupulgad, mille peale on salvestatud kogu meie kultuurilugu, kõik tekstid alates Käsu Hansust kuni Chalice’ini. Ja võibolla see e-raamatute läbisurumine on vaid väike kübeke juba ammu käimasolevast suurest programmist – kuidas säilitada ja levitada eesti kirjandust.

Ühel hetkel, mis on midagi viimsepäeva sarnast, need meenetassid mõranevad, kiipkaartide ja mälupulkade ümbert kukuvad tasside raske portselan, savi, glasuur. Avanevad kõik tekstid, valitud lugejad, keda on tassiga meeles peetud, kohtuvad oma tekstidega. Kiipkaartide abil saame me kontrollida kirjanduse levikut, lihtsa uuringuga selguvad rahva lemmiktekstid ja autorid ja teemad.

Aga asjad võivad olla ka palju lihtsamad, mitte nii ulmelised. Ja isegi kui mingeid kiipkaarte ja mälupulki kogu eesti kirjandusega nende tasside sees ei ole (sest mulle meenub, et siiski üks koolist kingitud tass on purunenud ja selle sees küll midagi polnud), pole mitte midagi kadunud. Sest meie kultuuriline mälu on kõik need tekstid meie endi sees talletanud, nende avamiseks on vaja vaid võtit.

Ja kui nüüd tagasi pöörduda selle hirmsa morbiidse pildi juurde, kus on vaid võssa kasvanud raamatukogu varemed, siis ma usun, et see lugu läheks edasi nii, et seal võsa vahel on pooleldi maa sees üks tass. Selle pidi saama üks kirjanik, kes jäi aga paraku saabumata ja nii jäi tass raamaturiiulile. Raamatud ja riiul ja maja ise kadusid, aga tass elas nad üle ja pikutab nüüd mõnusasti pooleldi niiskes mullas ja ootab vaid kedagi, kes tuleks ja ta üles tõstaks.

Ja siis tulebki juhuslik mööduja, olgu ta nimi näiteks Meelis, kes pole kunagi mitte midagi lugenud. Aga siis ta tuleb, võtab maa seest selle tassi, mis ongi see võti avamaks tekste meie sees. Meelis vaatab seda tassi ja siis avanevadki tema sees kirjanikuvõimed, kõik need tema sees olnud tekstid, millest tal polnud aimugi, rulluvad lahti.

Sealsamas võsas kirjutab Meelis üht lugu. Lugu algaks sellega, et kuna üks kahvatu noormees, olgu ta nimi Karmo, on haige olnud, siis ta jõuab kooli alles siis, kui esimesed tunnid juba käivad. Ta pannakse ühe sasipäise poisi kõrvale istuma, kes küsib kohe, kas Karmo on lugenud punanahkade jutte.

Seal koolis on üks paks poiss, kes kogu aeg sööb, Meelis paneb tema nimeks Mõmmison. Seal on ka üks punase peaga kidur ja vinguv tüüp, kellel on saapanööbid kadunud. Seal on ka üks kaunis tüdruk, kellel on kombeks oodata vana paju juures. Seal on ka üks noormees kandlega, kellega Karmol tuleb veel rivaalitsemisi. Meelis on rõõmus ja rahul, temal on tema lugu ja kirjanikul on tema tass.