Peep Pahv: hoiatav eeskuju

Peep Pahv Foto: Peeter Langovits

Suur dopingupatune on paljastatud – elagu puhas sport! Nii võis mõelda eile varahommikul seitse korda Tour de France’i võitnud ameeriklase Lance Armstrongi teleintervjuud vaadates või selle kokkuvõtet lugedes. Asjasse süüvides saab aga selgeks, et küsimus pole kaugeltki nii ühekülgne – Armstrong on dopingutarvitajana küll peamine patune, kuid kaugeltki pole süüst puhas ka Rahvusvaheline Jalgrattaliit (UCI), kes lasi valemänguritele soodsal olukorral üldse tekkida.  

Kuigi Armstrong on petis ja valetaja, kipun siiski uskuma tema juttu, et möödunud kümnendi esimeses pooles valitses rattaspordis olukord, kus dopingut sai tarvitada kartmatult. Võistlustevahelisel ajal rattureid ju sisuliselt ei testitud. Samuti pole mingit põhjust kahelda paljude toonaste ratturite väites, et keelatud ainetega oli seotud valdav osa tollel ajal säranud tipprattureid.

UCI poolest oleks ilmselt kõik jäänudki nii, nagu oli – ametlikult pole ju Armstrong kordagi positiivse prooviga vahele jäänud. Seepärast polnud põhjustki räpases ajaloos tuhnida ning Armstrong saaks siiani käia ringi tõelise spordisangarina. Milline alaliit ei ihkaks endale sellist legendi?

Paraku leidusid USA dopinguagentuuris tõeliselt visad hinged. Erinevalt paljudest riikidest, kelle sportlasi on dopingu tarvitamises kahtlustatud, kuid kes asuksid oma kodumaal justkui kaitsva eesriide taga, ei huvitanud ameeriklasi see, et eeldatav patustaja on kaasmaalane ning afääri ilmsikstulek jätab pitseri kogu USA spordile. Seepärast võibki kogu lugu käsitleda ameeriklaste rahvusliku dopinguagentuuri suure võiduna. Täiuslikuks muudaks võidu aga see, kui leitaks võimalus võtta vastutusele ka UCI vastutavad inimesed.

Tahame või mitte, aga doping – selle tarvitamine, patustamise varjamine ja selle vastu võitlemine – on tänapäeva spordi lahutamatu osa. Valemängurid on alati käinud kontrollidest kaks sammu ees, kuid nüüd võib loota, et seda kõike ei tehta enam nii julgelt. Kindlasti ei kao doping spordist kuhugi, kuid Armstrongi lugu jätab õhku võimaluse, et see, kes peab praegu oma vahelejäämist ebatõenäoliseks, võib kümne aasta pärast ikkagi häbiposti sattuda. Võib-olla paneb see mõtlema, sest hiljem võivad tagasilöögid olla rängad.

Üks asi on üldsuse halvakspanu, sest kellele ikka valetajad meeldivad. Tugevamat natuuri sellega ei murra, küll võib aga neile mõjuda kõik muu – sponsorite tagasinõutavad miljonid ja näiteks USAs valetamise eest ähvardav vanglakaristus.

Üks on aga kindel, Armstrongi ülestunnistus lõi spordimaailma telgitagustes õhu palju puhtamaks. Midagi paremat olnuks raske soovida.