Juhtkiri: avalik häbipost 21. sajandi moodi

Foto: Urmas Nemvalts

Keskaegsed avalikud piinamised ja hukkamised olid julmad vaatemängud. Olgugi et isik, kes kaelaraua ning käte ja jalgade sidumisrõngastega turuplatsile välja pandi, võis olla varastanud, röövinud või tapnud, oli karistusviis ikkagi võigas. Kuid kas sajandeid hiljem on olukord parem, kui inimene leiab end tööl olukorras, mida on raske teisiti nimetada kui avalik mõnitamine?

Tallinnas paistavad ajaloolised tavad uues kuues edasi elavat. Kaks aastat tagasi sai linnavalitsuse transpordiameti liikluskorralduse osakonna juhataja Vello Lõugas kriminaalsüüdistuse ja ühtlasi hundipassi. Pistisevõtmise kohtuasi jätkub, kuid töövaidluse Lõugas võitis ning naasis sel nädalal tööle. Elementaarne: Eesti on õigusriik ning iga vallandamine või koondamine peab olema kooskõlas seadusega.

Lõugase tööülesannete väljamõtlemisega murti ilmselt pikalt pead. Nüüd tõmbab mees juba mitmendat päeva selga kollase helkurvesti ja pildistab tänaval ühistranspordiradu kasutavaid autosid.

Ametnikest «nupumeestele» võis lahendus tunduda naljakas, mis ehk oligi eesmärk, et töötajast vabaneda. Mõistagi pole kuigi mugav kuriteos süüdistatul avalikus kohas nimesilt «Vello Lõugas» rinnas ringi kõndida. Niisugune mõnitamine on karjuvas vastuolus igasuguse tööeetikaga – ükski tööandja ei peaks töövõtjat sel viisil kohtlema.

Töökiusamine – mõttetute tööülesannete andmine, võimatud tähtajad, töötaja alavääristamine jne – on väärnähtus, millega tuleb kõigiti võidelda, sest kahjuks seda esineb, ja tihti varjatult. Näiteks 2009. aastal leidis ligi kümme protsenti tööinspektsiooni uuringus osalenuist, et neid on viimase aasta jooksul töökohal kiusatud.

Avalik sektor võiks oma käitumispraktikaga olla erasektorile eeskuju. Kõnealune lugu pakub negatiivses mõttes inspiratsiooni, kuidas ebamugava töötajaga käituda. Kuigi suhtumine töösse ei peaks mistahes moel olema irvituse objekt, näib Tallinna linnavalitsuses olevat ses küsimuses oma arusaam. Tuletagem või meelde mõne aasta tagust nii-öelda linna avalikku kontaktmessi, järjekordi lauluväljakul, millel peaasjalikult lasti tekkida selleks, et neid siis üles pildistada ja kasutada poliitilises propagandas.

Sõltumata sellest, millise pöörde võtab Lõugase kohtusaaga, kas ta mõistetakse õigeks või süüdi – mitte keegi ei peaks tänapäeva Eestis taluma avalikku kiusamist ega mõnitusi. Ei lasteaias, koolis ega töökohal. Kui inimene on pannud toime kuriteo, karistab kohus teda vastavalt seadusele. Kellelgi meist pole õigust rakendada omakohut.