Aive Herja: Alma Mater Estonia

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aive Herja
Aive Herja Foto: Kristiin Kõosalu / erakogu

Alma Mater Estonia on sõdade ja majandushädade küüsis hinge vaakuvaid hädalisi aidates enda sootuks unustanud, leiab ajakirjanik Aive Herja Postimehe arvamusportaalis.

Eesti on erinevate rahvusvaheliste kriiside eeskujul võtnud endale auväärse toitva ema, Alma Materi, rolli. Euroopa Liit ju ka kohustab! Ja kui mitte muus osas, siis kohusetundelt võivad eestlased viie esimese Euroopa Liidu liikmesriigi kohale pretendeerida küll. Me hiilgame ju teistega võrreldes üsna tagasihoidliku riigivõlaga ja Euroopa Liidu määrusi täidame sama pühendunult kui nõukogudeaegsed parteisekretärid.

Kuid nii nagu kipuvad seda sageli unustama emad ise, on ka meie väike abivalmis riik Alma Materit mängides unustanud ühe olulise heaks emaks olemise reegli. Nimelt, kriitilises olukorras peab selleks, et pääseksid lapsed, ema esmajärjekorras päästma iseenda. Hädaolukorda sattunud lennukis tuleb hapnikumask pähe panna esmalt emal endal, sest kui ta seda ei tee, ei pruugi tema lastel hapnikumaski pähe panijat enam olla ning lõppkokkuvõttes kaotavad kõik.

Abistame appikarjujaid

Igasuguse abi osutamisel tasub endale meelde tuletada ka esmaabi kuldreeglit – abi osutamist alusta alati neist kannatanuist, kes kõige vähem häält teevad! Need, kes appi karjuvad, on veel üsna elus.

Süüria ja Jordaania ju karjuvad appi! Ja Eesti lendab taas oma tillukese esmaabikohvrikesega kohale, et sealsete inimeste trööstitut olukorda täiendava 100 000 euroga leevendada. Üks näide paljudest.

Eestlane ei karju appi. Mis siis, et elektrikulude kasvuga kallinev elu lööb, viimastel aastatel niigi jõudsalt kasvanud, kodutute arvu Eestis peagi lakke. Ei, meie ei karju appi! Meie saame ise hakkama. See on meil selline rahvusliku uhkuse küsimus või nii...

Laseme katarsises klaasikese kange mõjul ehk paar kurjemat sõna lendu, kuid rühmame järgmine päev, hambad ristis, edasi. Ja kui meil ka vahel kipub tekkimagi tunne, et enam ei saa hakkama, siis lähme «pagulaseks» piiri taha või otsime kellegi, kel on meist veel raskem ja aitame teda. Teiste probleemidega tegelemine on teadupoolest üks efektiivsemaid enda probleemide unustamise meetodeid. Meie pole mingid abivajajad! Me anname hoopis ise teistele abi!

Eesti «pagulased» välismaal saavad ju suurepäraselt hakkama! Aga nendega ministrid pilti tegemas ei käi. Iseenesest võiks ju sotsiaalminister eestlaste kogukonnal Soomes kätt surumas käia – selle eest, et nad nii edukalt ISE hakkama saavad ja selle võrra riigikassast rohkem raha Süüria pagulaste ja Kreeka jaoks jääb.

See on kindlasti parem mõte, kui teha pilt nt Eesti kodutute hulgas – sissetulekuta ühiskonnaheidikute ja nende üksikemadega, kes ei suuda oma palgast isegi minimaalseid kodukulusid katta, söögi lauale toomisest rääkimata. Tuule käes laperdavates UNESCO telkides nad ju veel ei kössita!

Ja nii ongi. Samal ajal, kui Eesti riik on hõivatud võõrsil appikarjujatele esmaabi osutamisega, voolab oma riik rahvast tühjaks ja vaagub vaikselt hinge, sest Alma Mater Estonia on sõdade ja majandushädade küüsis hinge vaakuvaid hädalisi aidates enda sootuks unustanud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles