Juhtkiri: sotsiaalses mõttes Euroopa riik?

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees.ee

13 aastat tagasi, 2000. aastal ratifitseeris IX riigikogu koosseis Euroopa sotsiaalharta, mille eesmärk oli – ja on ka praegu – kaitsta peale inimõiguste ja põhivabaduste ka majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi. Kuid riigikogu ei kiitnud heaks kogu dokumenti, vaid jättis välja mõned olulised punktid, põhjendusega, et sellised kohustused käivad Eestile üle jõu.

Teiste seas jäid välja ka kaks punkti, millest nüüd, 13 aastat hiljem, valusalt puudus on. Need punktid puudutavad töötaja õigust saada töö eest palka, mis tagab inimväärse elatustaseme, ja õigust eluasemele. Need kaks koos räägivad üsna otse olukorrast, kuhu selliste õiguste puudumine arvestatava osa Eesti inimestest jätnud on.

Olukord on kujunenud selliseks, et palga eest, mida makstakse arvestataval hulgal töökohtadel, teiste seas ka osale riigi palgal olijaile, ei ole kuidagi võimalik eluaset leida. Jutt ei ole ostmisest – ka üürimine käib väiksepalgalistele üle jõu. «Inimväärse elatustaseme» asemel räägitakse «miinimumpalgast», sageli mõistmata, et nende kahe vahel laiub terve kuristik.

Ja siin tulevadki mängu sotsiaalharta kaks punkti, mille puudumine inimese abitusse olukorda jätab: ühelt poolt ei ole tööandjal kohustust maksta töö eest inimväärset palka, ja teiselt poolt ei ole riigil kohustust leida peavari neile, kes väikse palga tõttu korteri eest maksta ei jõua. Sageli on tegu peredega, tavaliste korralike inimestega, kellele üüriturul pakutav ja järjest tõusvad küttehinnad üle jõu käivad.

Tänases loos munitsipaal- ja sotsiaalmajadest on juttu olukorra teisest tahust: Eestis on elamispinda vajavate inimestega tegelemine jäänud omavalitsuste kanda, kuid need ei suuda täita kõigi abivajajate vajadusi. Seega: täistööajaga korralikult tööl käiv inimene ei suuda palga eest leida elamispinda, ei pruugi leida eluaset munitsipaal- või sotsiaalmajja ja tal ei ole kindlust, et teda ja peret ei ähvarda kodutu staatus.

Toona, 2000. aastal ütles sotsiaalminister, et Eesti ei saa ühineda rahvusvaheliste konventsioonidega, mille nõudeid ta ei suuda täita, kuna see seaks Eesti rahvusvaheliselt halba valgusesse. Nüüd, 13 aastat hiljem, tuleks ehk asja uuesti kaaluda: mis on halvem, kas õigustatud rahvusvaheline surve või arvestatava osa elanikkonna huvide tähelepanuta jätmine.

Vähemalt korra on riigikogule tehtud ettepanek kaaluda võimalusi varem välja jäänud punktide ratifitseerimiseks, kuid riigikogu lükkas selle tagasi, kuna ei pidanud seda prioriteetseks ja see oleks eeldanud põhjalikku analüüsi.

2000. aastal rõõmustas sotsiaalminister, et sotsiaalharta jõustumine on märk sellest, et Eesti on sotsiaalses mõttes Euroopa riik. Nagu ajalugu on näidanud, ei ole ministrid eksimatud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles