Leetsare grupp 1948. aastal: (vasakult) Arnold Leetsar, Maria Ratiste, Boris Luur, Harri Saartson, Eduard Tamm.

FOTO: riigiarhiiv

8. jaanuaril suri 90-aastasena viimane Eesti metsavendade rühmapealik, üks julgeoleku poolt enim peljatud Pärnumaa metsavendade juhte Arnold Leetsar. Kartmatust mehest kirjutavad julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross ja Okupatsioonide muuseumi teadur Martin Andreller.

Üks legendaarne metsavend, Aksel Mõttus, alustas siis, kui oli saanud mõne relvavenna surmateate, oma kirju sõnadega: «Metsavendadest on lahkunud…». Ise ütles ta selle kohta nii: «Lehed langevad ühekaupa, kuni metsavendluse puu on lage.»

Eelmisest nädalast on metsavendluse puu jälle korvamatult lagedamaks saanud, langenud on üks nendest, kes selle puu surematuks tegi. Metsavendadest on lahkunud Arnold Leetsar, viimane veel äsja meie seas olnud Eesti metsavendade rühmapealik, üks omaaegseid ning julgeoleku poolt enim peljatud Pärnumaa metsavendade juhte, kes 16. juunil oleks saanud 90-aastaseks.

Arnoldi elust tuleks tegelikult kirjutada mitu raamatut. Ja tema elu uhkemad hetked kuuluvad põhielementidelt justkui mõnda teise ajastusse, neist võinuks vabalt pajatada Homeros, Islandi saagad või jüriöö legendid.

Arnoldit iseloomustas harukordne põhimõtete selgus ja neist vankumatu kinnipidamine. Saksa sõjaväest hoidis Arnold kõrvale. Tema jaoks oli Hitler samasugune kurjategija nagu Stalin ja Arnold oli veendunud demokraat.

Kui venelased ta 1944. aastal mobiliseerisid, otsustas ta vastu hakata. Ta deserteeris Haapsalus asunud väeosast, võttes kaasa 17 meest, ja läks metsa. Sõja lõppedes ta legaliseerus amnestiaga, kuid kutsuti septembris 1945 sõjaväkke tagasi. Järgmise aasta aprillis teatati tema üleviimisest Rakverre, kuid Arnold mõistis – tegelikult viiakse ta Patareisse. Ta põgenes uuesti ning asus ennast varjama. Päriselt koju tagasi jõudis ta 44 aastat hiljem. Odüsseusel võttis see ainult kakskümmend aastat.

1946. aasta 21. detsembril kell neli hommikul langes Arnold koos vend Üloga Audrus hävituspataljoni kätte. Arnoldil õnnestus põgeneda, Ülo sai surmavalt haavata. Venna surma elas ta üle elu lõpuni. Ülo oli langedes 18, Arnold temast viis aastat vanem.

Aastaid hiljem pühendas ta Ülole luuletuse, mis algab: «Aastad on möödunud valusad võitluses / ilma sinuta, kulla vend / Karmimad võitlused ees mul veel seisavad, / oma vaimuga toeks ole mul. / Alatihti ma vähkren unenäos raskes – / ega halba ei soovi sa mul? /Ma tean, sa rändad nii nagu minagi / teel lõputul, pikal, täis tuld …»

Venna hukkumise järel algas kompromissitu võitlus vaenlasega. Arnold asus koondama inimesi, kes olid meelestatud Nõukogude võimu vastu.  

See võitlus ei olnud passiivne varjumine. Ta valis peaaegu avaliku, uhke, sirgjoonelise, relvastatud ja vaimse vastupanu. Ta on ise öelnud, et pidas oma kohuseks mitte oma elu säästa, vaid inimeste moraali ülal hoida. Asjata ei ole KGB arhiivis leiduva Leetsare salga relvastuse fotol konede kõrval ka kirjutusmasin. Tema kirja pandud ja levitatud lendlehed, luuletused ja hoiatused punastele kuuluvad Eesti metsavendluse klassikasse.

Tüüpiline Leetsare operatsioon oli näiteks «revolutsiooni aastapäeva» tähistamine 21. ja 22. juunil 1948, mille käigus lasti õhku nii tsiviil- kui sõjaväeside postid strateegilistes punktides, millega katkestati peaaegu kogu Pärnumaal umbes kaheksaks tunniks igasugune side, ning õhiti hoiatusmiinid sõjaväelasi transportinud rongi all.

Leetsar oli rahva hulgas lugupeetud ja punaste seas kardetud mees. Tema võitlustaktika hulka kuulus ka punastele «meeleparanduse» võimaluse pakkumine. Talle kanti küladest ette, kes on pealekaebajad või aktiivsed kollaborandid. Arnold käis oma meestega neil külas ja pidas profülaktilisi vestlusi, lubades nad meeleparanduse korral ellu jätta. Mõnikord teda kuulati, mõnikord mitte. Leetsar pidas mõlemal puhul sõna.

Sellise kaliibriga metsavenda üritasid okupandid tabada iga hinna eest. Tema lähikonda sokutati agente, tema kooliõpetajast naine Maimu kuulati üle 1947. aasta hilissuvel ja talle anti käsk Arnold välja meelitada. Truu naine seda ei teinud, vaid asus Arnoldi juurde metsa. Koos langesid nad veebruaris 1949 julgeoleku lõksu.

Selleks ajaks oli Arnoldi salgast langenud suurem osa võitlejaid. Näiteks tema sõber ja relvavend Eduard Tamm lasi end Vana-Pärnus Kuressaare mnt 23. majas lõksu jäädes viimasest kuulist maha, välistades nii võimaluse, et tema käest on võimalik välja peksta infot kaaslaste tabamiseks.

Arnold jäeti ellu ainult seetõttu, et parajasti oli surmanuhtluse rakendamine Nõukogude Liidus ajutiselt peatatud. Karistuseks määrati 25 aastat Vene vangilaagrit. Sealgi jäi ta vaatamata kõigele tavaliste inimeste kaitsjaks. 1961. aastal autasustati teda Vorkutas medaliga «Vapruse eest tulekahjul» – Arnold päästis põlevast haiglast 13 last.

1964. aasta detsembris jõudis ta lõpuks Eestisse tagasi, Maimu lastega oli siia jõudnud sama aasta alguses. Aga okupatsioonivõimu leebumine Eesti vastupanu suhtes oli ainult näiline. Kohalikud tallalakkujad kandsid kohe KGB-le ette, et ohtlik bandiit on koju tulnud ja Arnoldil keelati ENSVs elamine. Nad elasid Maimuga kuni Eesti vabanemiseni Lätis. «Kuni 1976. aastani valvasin Tiefi, siis ootasin surma,» ütles Arnold ise selle aja kohta.

Arnoldi sõda okupantidega ei saanud siiski läbi ka Eesti vabanemise järel. 1999. aasta 24. veebruaril anti talle Relvastatud Vastupanu Teeneterist ning aasta hiljem otsustas president anda talle Kotkaristi relvastatud vastupanu ja Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidmise eest. Pärnumaa punased hakkasid Kadriorgu kaebekirju saatma. Ilmselt ei olnud Arnoldi omaaegsed meeleparanduse loengud ikkagi kõigile mõjunud. Aga selgus, et Arnoldi luuletused on aegumatud.

President Meri alustas oma vabariigi aastapäev kõnet tol aastal niimoodi: «Viiekümne aasta eest põgenes Nõukogude armeest eesti noormees koos oma kaaslastega ja asutas ühe neist arvukaist partisanisalkadest, keda Eestis kutsutakse metsavendadeks. Lisaks relvale võttis ta kaasa kirjutusmasina. Neli aastat enne Stalini surma pöördus ta luuletuses «Kremli loojuv täht» diktaatori poole järgmiste ridadega:

Sa aegsasti hingepalvust nüüd pea

Uus Nürnberg on tulekul, seda Sa tea!

See noormees oli veendunud, et inimsusvastaste kuritegude eest tuleb kohtulikku vastutust kanda, ja nüüdseks on see kogu demokraatliku maailma veendumus. Eile austasin ordeniga seda noormeest, kes nüüd ei ole enam noor. Minu otsus äratas pahameelt nende hulgas, kes tänaseni püüavad kaitsta riiki, mis on lakanud olemast. Mul on kahju, et Vene Föderatsiooni välisministeeriumi silmis oli noormees süüdi inimsusvastastes kuritegudes.

See ei ole õige. Kuid mulle osaks saanud kriitikal oli ka oma positiivne külg. Tellisin arhiivist tema toimiku, kust leidsingi tema karedaid luuletusi, millest eespool tsiteerisin kahte rida. Need luuletused, mida Nõukogude administratsioon oli hoolikalt säilitanud, on täna ehk kõnekamadki kui pool sajandit tagasi. Iga hoolikalt kirjutusmasinal tipitud luuletus oli toimikus ka hoolikalt vene keelde tõlgitud, et meie kodumaa okupeerijatel oleks võimalik kindlaks määrata, milles noormees oli süüdi.

KGB, kes korraldas nii uurimist, süüdistust, kaitset, luuletõlget kui kohtumõistmist, oli noormehele ja tema noorele naisele määranud kakskümmend viis aastat sunnitööd relvastatud ja kirjandusliku vastupanu eest okupatsioonivõimudele. Noormehe veendumus inimõiguste vääramatuses juhatabki meile kätte põhjuse, miks me täna tähistame oma riigi järjepidevat 82-aastast püsimist ja miks me peame võitlema üheaegselt oma tuleviku kui ka oma mineviku nimel, selgete moraalsete kriteeriumide eest Euroopas ja kaksikmoraali vastu maailmas.»

Metsavendluse puule on jäänud vähe lehti. Aga see puu ise seisab igavesti. Selle eest oleme me kõik tänulikud!