Mikk Sarv

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kas oleme tõesti eestlased, need, kes aina eest ära lähevad? Meie hõimurahva saamide kohta kirjutatakse, kuidas nad aastatuhandeid on tšuudidest ja karjalastest rüüstajate eest peitumiseks rajanud eluasemeid maa sisse, nii et vaid suitsuava maa peal näha oli. Seegi kaeti kinni, kui tuld ei tehtud. Üksteisega suheldi maa-aluste ühenduskäikude kaudu. Pärimuse järgi olla vaenlased korra siiski maa-alused eluasemed avastanud, kui üks perenaine liiga häälekalt teiselt kulpi laenuks oli küsinud.

Metsas muldonnides elamine pole võõras ka meie rahvale, mõelgem kasvõi metsavendadele. Siberisse saadetud sugurahvad jäid ellu just tänu muldonnide ehitamise oskusele, soome-ugri rahvastelt õpitud soojade muldonnide ehitamine ja neid ühendavad kaevikuliinid aitasid ellu jääda teises ilmasõjas pakases võidelnud Punaarmeel.

Kuid maa all ja peidus ei saa elada kogu aeg. Muret tekitab meie ürgne soodumus pidevalt minna eest ära, vältida teisi inimesi ja koostööd ning varjuda – maa sisse, saali tagumistesse ridadesse, hoiduda küsimast, nõudmast, riiust, segadusest lootes, et ükskord läheb kõik iseenesest mööda.

Nii püüdis meie valitsus teha nägu, et ACTAga on kõik hästi, et erakondade rahastamisega on kõik hästi, õpetajate ja arstidega on kõik hästi. Avatud arutelu asendab teadlik teiste halvustamine, nagu ACTA puhul fooliummütsidele viitamine.

Rahva kuulamiseks kutsus president rahulolematud Jääkeldrisse ümarlauda. Sellest sündis Rahvakogu internetis. Kuid veebiarutelu jääb isetuks isegi siis, kui arvajad on identifitseeritud. Modereerijad on jätkuvalt anonüümsed, ettepanekute kustutamised ja ümbertõstmised selgelt põhjendamata. Ja taas tundub, et Jääkeldrisse kogunenud läksid rahva eest ära. Kümme aastat tagasi korraldas Eestimaa Looduse Fond Tartu Ülikoolis Avatud Ruumi mõttetalgud «Rahu loomine». Koolitajaks oli Avatud Ruumi meetodi looja Harrison Owen USAst.

Mõned toonased Harrison Oweni ütlemised kõlavad praegu ootamatult ajakohastena: «Ümarlaud, kuhu kutsutakse viis ala olulisemat ja tähtsamat isikut, kus arutatakse probleemi, misjärel võtab valitsus vastu otsuse, on kindlasti parem kui üldse ilma arutamata asju lahendada. Aga sellise arutamise ja otsustamisviisi juures jääb neid otsuseid ellu viivate inimeste oma tahtmine ja hoolimine kasutamata. Otsus tuleb järjekordse tüütu nõudena. Suur vägi, mis sünnib inimeste enda hoolimisest ja tahtmisest, jääb rakendamata.»

Kas oleme nii rikkad, et jätta hoolimise vägi rakendamata? Meie sisemine vaimuvägi, hoolimise vägi ei lase ennast igavesti peita. Owen lisas: «Kõige suurem vägi, mida tajusin eesti rahva juures, on teie võime vaimustada teisi. Teil on võimas ja tugev vaim. Mida te teete selle vaimuga, kas te panete ta väikesesse kasti ja kaitsete ennast?»

Owen tajus meie inimeste väge vaimustada teisi. Kui võõraid pole enam meid alla surumas, kas jääme seda siis ise edasi tegema, kuna püstipäi esireas olemine tundub võõras ja vale? Keegi teine ei tule meie eest ütlema, et meil pole hea elada. Selle eest ei saa ära minna. Owen tõdes: «Üht hiigelsuurt kokkutulemist on võimalik peatada. Väikesi kohtumisi üle maa ei suuda keegi peatada.» Tõuseme püsti, tuleme kokku, arutame silmast silma ja näost näkku, selle asemel et üksi arvamusi internetti saata. Kirjutame üheskoos oma ajalugu iga küla ja kihelkonna kohta, nii nagu Kohila rahvas seda oma äsjailmunud aabitsas teeb.

Me pole enne iseseisvad, kui loobume eest ära minemisest, enda ja teiste allasurumisest, oma ajaloo kõnelemisest, naabrite vältimisest. Õnneks ei luba seda ka meie sisemine loomus, meie vägi vaimustada teisi. Me ei või oma suurt vaimu panna väikesesse kasti kinni. Ükskord oleme püstipäi niikuinii, miks siis mitte alustada juba täna!