/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
Sofi Oksaneni raamatu «Kui tuvid kadusid» lõpus tabas mind déja vu: tegelaste hulka saabus taas üks südamlik ja süütu neiu, kes on kahe pluusi ja ühe seelikuga maalt linna kooli saadetud. Napp hulk seljarõivaid ei tulenenud muidugi tegelase keskkonnasäästlikust tarbimisest, vaid kolhoosis töötavate vanemate vähestest võimalustest.
Ka Eesti nõukogudeaegses ilukirjanduses kohtab haruharva näidet (tõtt-öelda ei meenu ühtegi), kuidas maalt linna tulnu kasukaid keerutades ühikakaaslasi või ja sealihaga kostitaks. Mul tekib alati küsimus, kust ajakiri Sotsialistlik Põllumajandus oma kaanepildid sai. Kindlasti oli ka jõukaid ühismajandeid, kuid mitte nii palju, et loosung «põllumees – põline rikas» kuigi suure kandepinna oleks saanud. Noored püüdlesid linnaelu poole juba siis, kui kolhoos andis tasuta korteri ja korraldas külluslikke külapidusid.
Kui sotsialistliku riigikorra headust kiitvad või selle üle ironiseerivad kirjutised välja arvata, siis on elu maal enamasti olnud ikka raske, vaene, pime ja porine. Ainult vanavanaemade mälestustes oli see täis linnulaulu, päikesepaistet ja värske heina lõhna. Aga sellel on poliitilised, mitte põllumajanduslikud põhjused.
Seepärast on raske tõsiselt võtta kurtmist pruudipõua ja tühjade külade üle. Kui valikuvõimalused on kesised, siis oleks ülekohtune nõuda, et «kuni su küla veel elab, elad sina ka».
Muidugi on inimesi, kes päriselt maal elavad (päriselt selles mõttes, et elu maal, töö linnas ei ole maaelu), ja selline hulljulgus väärib lugupidamist – töökoht tuleb enesele ju ise luua ja igaüks pole selleks võimeline isegi linnas.
Ent varem või hiljem vajab iga ettevõtja tööjõudu ning siin ongi sein ees: palgalise elu maal on väga ebakindel; kui tööandja pillid kotti paneb, siis ongi kõik, sest tihti oli see ainus tööandja. Eriti kehtib see põllumajanduslikus tootmises, mida maaelu mootoriks peetakse – kui masinad kõpla ja käsivarred kõrvale tõrjuvad, siis see vajabki järjest vähem tööjõudu. Muidugi on ka maal avalik sektor, kuid väikese eelarve juures tähendab isegi väike kärbe suuri kaotusi, seda ka töökohtades.
See ei tähenda, et kõik Eesti inimesed peaksid elama linnas ja kogu Eesti peaks olema linn. Esiteks pole meil nii palju rahvast, teiseks, võõrduda võib küll maal elamisest, aga mitte maal käimisest. Ent haldusreformi ainus mõttekas variant on korralik teede-ehitus – jah, see on kallis ja majanduslikult ebaotstarbekas.
Kuid kvaliteetne autoühendus, rongi- ja bussiliin lisavõimalusena veel varuks, on see, mis maal inimasustuse säilitab. Sest valikuvõimalus annab kindluse, et kui endale töökoha loomisest midagi välja ei tule, siis linnakontorid pole kättesaamatus kauguses. Nii võib ka maal elada.