Poliitikud, ametnikud ja tervishoiuvaldkonna asjatundjad võivad või vere ninast välja vaielda, kui palju peaks õieti Eestis olema kiirabibrigaade ja -piirkondi, milline peaks olema kiirabitöötajate erialane ettevalmistus, kui palju selle kõige peale raha kulutatakse ning millisest allikast see tuleb.
Tavakodanikku ei huvita süsteemi struktuur ega rahastamismudel. Teda ei huvita, kas kiirabiarst on mees või naine, noor või vana. Avalik huvi kiirabi töö vastu kõige laiemas mõttes piirdub sooviga saada endale või oma lähedasele vajadusel võimalikult kiiresti kõrgel tasemel esmast arstiabi. Pole vahet, kas tegemist on mürgistuse või traumaga, loeb kiirus ja muidugi professionaalne tegutsemine. Kiirabi kiirusest võib sõna otseses mõttes sõltuda inimese elu.
Kiirabi (nagu ka päästjate või politsei) tegevuses väljendub tihtipeale kõige selgemalt see abstraktne avalik teenus, mille järgi inimesed rohujuuretasandil oma riiki hindavad. Juhtub ahelas hädaabikõne – kiirabi kohalejõudmine – brigaadi tegutsemine olema mõni nõrk koht, ollakse vägagi kriitilised.
Kuid valdavalt on teenus tasemel. Vigu ja ebaõnnestumisi tuleb ette igas ametis, kuid kiirabi puhul on vähemalt avalikkuse ette jõudnud vaid üksikud negatiivsed näited. Silmanähtavalt on paranenud nii kiirabiautod kui ka neis kasutatav meditsiinitehnika.
Murekohad on mujal. Inimeste liikumine riigis, mida kinnitas viimane rahvaloendus, tingib paratamatult muutusi tervishoiusüsteemis ja see ei saa jätta puudutamata ka kiirabiteenust. Uue olukorraga tuleb kohaneda ja et selleks tulevast aastast samme astutakse, on igati positiivne.
Kui reformida haiglavõrku, tähendab see kiirabile kindlasti teatud lisakoormust või koormuse ümberjaotamist. Teisalt muutuvad ka väljakutsed – lisaks nn magalatele elab palju inimesi ka linnalähedastes uusasumites. Tagada kiirabiteenuse normaalset kättesaadavust (kriteeriumid paneb paika sotsiaalministri määrus) võib senise süsteemi jätkudes olla edaspidi raskendatud. Seega tuleb reform õigel ajal ja on patsientide huvides.
Peale piirkondade ümberjagamise vajab kiirabi nii senisest rohkem brigaade kui ka suuremat rahastust. Raha pole kunagi liiga palju ja igas süsteemis on oluline efektiivsus. Kiirabi puhul tähendab see, et tõenäoliselt on võimalik ka väljakutseid analüüsides ekipaaže ümber tõstes mõnevõrra kokku hoida. Ent kiirabi puhul seda viimase vindini ajada ei saa – me ei saa ju loota, et patsient endale ise diagnoosi paneb. Kiirabi töös selgub olukorra tõsidus tihti alles kohapeal. Ja kohale tuleb jõuda õigel ajal.