Suures plaanis on meie laual jätkuvalt kaks võistlevat visiooni ühinenud Euroopast ja selle tulevikust: Charles de Gaulle’i sõnastatud «isamaade Euroopa» ja – pisut paradoksaalselt praegu vinduvast võlakriisist jõudu ammutav – föderaalne visioon Euroopast.
Me võime arutleda, nagu seda huvitavalt tegi oma 14. jaanuari Postimehe intervjuus president Ilves, missugune on «õige» föderalismi mõistemääratlus, aga sellele küsimusele ei pruugigi olla ühest vastust.
Õigusteaduse seisukohast on dilemma siiski üsna selge: kõikidele hallidele varjunditele vaatamata asub riiklus kas suurruumi tasandil (antud juhul Euroopas) või n-ö kohapeal. Kas ja kuidas täpselt suudetakse föderalismis territoriaalseid ja rahvakillu-vähemusi (nagu Eesti) kaitsta, on ikkagi teisejärguline küsimus võrreldes sellega, kus (mis tasandil) riik kui selline lõppude lõpuks ikkagi asetseb. President Ilvese viidatud USA osariigid, kuigi «States» kohaliku konstitutsiooniõiguse mõistes, pole paraku üldsegi riigid rahvusvahelise õiguse tähenduses. Erinevaid nüansse lihtsustades jätab «isamaade Euroopa» projekt suveräänsuse tuuma (endise) rahvusriigi koha peale alles, föderalism aga viib võimu tuuma ühisesse keskusesse ja tekitab geopoliitilise suurruumi. Igasugune vahepealne ja iselaadne (ladina keeles sui generis) olukord on tõenäoliselt määratud olema ajutist laadi.
Leian, et meil on Eestis tarvis nii poliitilist kui ka ekspertide debatti ELi föderalismi ideede üle. Poliitilised debatid on paratamatult emotsionaalsed ja neile pole enamasti võõrad demagoogia rikkalikud arsenalid. Poliitilise debati kirg on mõneti loomulik, sest riikluse tulevik on küsimus, mis puudutab meie demos’e jaoks kõige tähtsamat – meie ühist identiteeti. Föderatiivne Euroopa võib olla ratsionaalne konstruktsioon, aga kui Euroopa rahvad ei suuda end sellise projektiga identifitseerida või emotsionaalselt kaasa minna, on lõpuks ikkagi kuri karjas.
Ekspertide roll võiks olla föderalismi-debatti teatud ulatuses demütologiseerida ja isegi depolitiseerida selles mõttes, et nii kergesti külge kleepuvad poliitilised sildid tuleks katsuda eraldada asja tuumast. Seega on Eestis tarvilikud sisulised ja võimaluste piires teaduslikest meetoditest lähtuvad analüüsid ELi föderaliseerumise võimalike hüvede ja riskide kohta. Need peaksid hõlmama nii poliitilisi kui riigiõiguslikke aspekte. (Näiteks üsna kindlasti ei saaks Eesti minna föderatiivsesse Euroopasse 1992. aasta põhiseadust muutmata või täiendamata.) Asudes varakevadel TÜ rahvusvahelise õiguse professorina ka Eesti Välispoliitika Instituudi etteotsa, on minu meekonna (sh prof Andres Kasekamp ja Postimehe lugejatele hästi tuntud kolumnist Ahto Lobjakas) üheks eesmärgiks aasta lõpuks koostada ka tuumakam mõttepaber ELi föderaliseerumise stsenaariumide ja Eesti huvide kohta.