Abdul Turay: teine sugupool

Abdul Turay Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Abdul Turay kirjutab, et kümned organisatsioonid tegelevad naiste õigustega, aga meeste õigustega ei tegele keegi.

On üks teema, mis paneb mul püksid tõsiselt püüli sõeluma. See teema on meeste õigused.

Meile räägitakse, et me elame meeste domineeritud ühiskonnas, et meestel on kõik lihtsam kui naistel. On lausa inimesi, kes teenivad sellest kõnelemisega elatist.

Kümned organisatsioonid tegelevad naiste õigustega, isegi Tartu Ülikoolis on soouuringute (st naiste uurimise) keskus, aga nii palju kui ma tean – ja ma olen seda üritanud uurida –, ei tegele mitte ükski organisatsioon meeste ­õigustega.

Sestap on paratamatu, et inimene, kes üritab midagi selle kohta öelda, satub terve hästi rahastatud gruppide võrgustiku turmtule alla.

Kui meeste õigustest üldse kõneldakse, siis meeste tervise võtmes. Mehed surevad välja. Mehed surevad nooremalt ja lähevad kergemini enesetapu teele kui naised.

Isegi jumal paistab olevat meeste vastu. Nii näiteks avaldas siseministeerium möödunud nädalal, 10. jaanuaril andmed, millest selgus, et keskmiselt sureb noori mehi uppumise ja vanemaid mehi tule läbi rohkem kui naisi.

Minu meelest on meeste olukord raske ja läheb aina hullemaks. Ma usun, et feminism või vähemalt selle radikaalne vorm, mis on hakanud domineerima, on väär ja et feminismi mõju, mis on tekitanud suurt kahju minu maale ja ülejäänud anglosfäärile, on hakanud siingi pead tõstma.

Feminismi lahtiseletamine nõuaks tervet raamatut või mitutki, see on sedavõrd suur teema. Enamik kipub arvama, et nad enam-vähem teavad, mis on feminism, aga tegelikult on see keerulisem kui kvantmehaanika. Ma üritan siiski pisut selgust tuua.

Moodne feminism on marksistlik mõtteviis. Feminism toetub eeldusele, et ühiskond on patriarhaalne, et selle on kujundanud mehed meeste hüvanguks. Feminism sedastab, et naised on rõhutud ja et see rõhumine ulatub tagasi esiajalukku.

Feminism kasvas välja Prantsuse filosoofi Simone de Beauvoiri kirjutistest. Klasside rõhumine on neis asendatud soolise rõhumisega.

Feministid on koondunud idee taha, et meeste ja naiste vahel pole mingeid vaimseid ega füüsilisi erinevusi ja et sugu ei ole bioloogiline, vaid sotsiaalne konstruktsioon.

Kui moodne feminism 20. sajandi teisel poolel liikumisena esile kerkis, nimetasid nad tagantjärele 20. sajandi alguses Suurbritannias ja USAs pulbitsenud sufražettide (naishääleõiguslaste) liikumist feminismi esimeseks laineks ja ennast teiseks. Sel moel üritasid nad muuta põhiolemuselt radikaalse vasakpoolse liikumise liberaalse liikumise pärijaks.

Kahtlemata on feministe, kes ei nimeta ennast marksistiks, on isegi feministe, kes peavad ennast konservatiiviks, kuid feminismi tuumik on marksism. Feministid võitlevad ebavõrdsuse vastu, aga kust on see ebavõrdsus pärit? Ikka patriarhaalsusest.

Kui seda kord mõista, siis meie maa kogemust marksismiga arvestades peaks häirekell valjusti lööma hakkama. Siinkohal pole ruumi ega aega hakata selgitama, miks ma arvan, et patriarhaalsusteooria on väär, piisab vaid, kui tsiteerida Margaret Thatcheri kuulsaid sõnu moodsa feminismi kohta: «Ma ei võlgne midagi naisliikumisele.»

Patriarhaalsuse näide on tõik, mida selle lehe lugejad kindlasti teavad, et naised teenivad meestest vähem, et nad on alaesindatud riigikogus ja suurettevõtete juhtide seas ja et naiste vastu suunatud koduvägivald on tõsine probleem.

Feministid võitlevad niisuguse ebaõigluse vastu. See on tore.

Ent ma tahan veel kord rõhutada: pole tõendeid, mis näitaksid, et samas firmas sama tööd tegevad naised teeniksid vähem kui mehed. Mehed ei saa kasu sellest, et võimul on mees – kui üldse, siis võidavad sellest naised –, ja meeste vastu suunatud koduvägivald on sama hull probleem kui naiste vastu suunatud koduvägivald.

Vaatleme neid asju ükshaaval. ELi andmeil on sooline lõhe Eestis suurem kui mujal liidus, 2010. aasta andmete kohaselt lausa 30 protsenti. Kuid selle seletus peitub inimeste enda langetatud valikutes, mitte diskrimineerimises.

Ühendriikide üks juhtivaid feministe ja naiste õiguste eest võitleja Warren Farrell esitas kunagi endale küsimuse. «Kui naisele saab maksta vähem kui mehele, miks siis üldse mehi palgata?»

Seejärel uuris ta asja kümmekond aastat ja leidis, et sama tööd tegevad naised teenivad sama palju või isegi õige pisut rohkem kui mehed.

Raamatutes «Miks mehed teenivad rohkem» ja «Meeste võimu müüt» näitas Farrell, et tegelikult seisab asi selles, et mehed ja naised langetavad perekonna huvides eri valikuid.

Mehed valivad tihtipeale raske, räpase, ohtliku töö, et hankida laste tarbeks rohkem raha. Naised valivad tihtipeale madalama töötasuga avaliku sektori töö, mis annab neile võimaluse veeta rohkem aega lastega.

Ma olen kindel, et lugejad tunnevad paljusid andekaid naisi, kes töötavad riigiametis, kuigi teavad hästi, et võiksid teenida palju enam erasektoris.

Kui neilt küsida, miks nad siis ametit ei vaheta, on vastus ikka üks: «See on naistele hea.»

Töö avalikus sektoris võimaldab osalise või paindliku tööajaga töötamist, isegi pikka emapuhkust. Eesti riigi ja kohalike omavalitsuste ametites töötavad valdavalt naised. Mõnel pool võib kohata lausa puhtalt naistest koosnevaid töökollektiive.

Ühendriikides ja Suurbritannias teenivad tegelikult naised praegu juba rohkem kui mehed.

Kahekümnendates eluaastates naised teenivad meestest enam, teatas Briti statistikaamet möödunud aasta novembris. Sama uudisega tuli 2010. aasta oktoobris välja ajakiri Time.

Mõnes USA linnas teenivad noored naised suisa 20 protsenti rohkem kui mehed. See on aastaid kestnud positiivse diskrimineerimise tulemus, millega on soositud naiste kõrghariduse omandamist.

Feministid väidavad, et kõik taandub soostereotüüpidele, et naised saavad omamoodi ajupesu, mis sunnib neid tööle näiteks õpetaja või medõena, mille eest makstakse vähem palka.

Kas me peame tõesti uskuma, et naised või ka mehed on ajudeta zombid, kes otsustavad oma elukutse valikul selle põhjal, mida nad teleris näevad?

Pealegi ei ole see lihtsalt õige. Eesti naised on alati teinud kontimurdvat maatööd. Nõukogude naistelt eeldati, et nad teevad meestega sama tööd. Üks minu Eesti pere naisliige rassis Viru hotelli ehitusel kive tõsta.

Kui tänapäeval ei tööta naisi ehitusel, siis sellepärast, et nad seda ei taha. Miks peaks siis vastupidist eeldama? See on puhtalt valiku küsimus.

Mehed teevad seda tööd soovist perekonda toita. Aga nad ka kannatavad selle tõttu. Just ehituses kadusid töökohad surutise ajal ning need mehed, kes tööd ei kaotanud, töötavad endiselt iga ilmaga, pidevas riskis, et midagi kukub neile pähe või nad ise kukuvad kuskilt alla. Enamik tööõnnetusi juhtub meestega. Aga ka siin on tegu valikuga.

Ma ei hakka ütlema, et naised teenivad Eestis meestega võrdselt. Ma lihtsalt ei tea seda. Keegi ei tea seda. Keegi ei ole teinud sellist ­uuringut, nagu tegi Warren Farrell Ühendriikides. Meie käes on ainult puhas statistika, mis ei ütle õieti midagi, küll annab riigi ja rahva vaenlastele malaka, millega meid materdada.

Nii mõnigi Vene ajakirjandusväljaanne on saanud kirjutada, et Eesti pole kõigest fašistlik, vaid ka seksistlik riik.

Mehi leiab ühiskonna tipust, aga neid leiab ka selle päris põhjast. Neli aastat kestnud raske aja järel ei ole mul võimalik kodunt lahkudagi, ilma et minu poole ei pöörduks mõni eluheidik. Aeg-ajalt astub ligi ka naisterahvas, aga 90 protsenti kodututest kerjustest, kes mu käest raha paluvad, on mehed. Ma tunnen neile südamest kaasa, nad on ju ikkagi inim­olendid. Kunagi oli nii, et hädas inimestel oli joomisprobleem, aga nüüd olen täheldanud, et tegu on inimestega, kes on jäänud aja hammasrataste vahele.

Riigikogus on mehi rohkem, aga nad ei võta vastu seadusi meeste hüvanguks. Küllaga uurimusi näitab, et meestel ei ole sellist soopõhist eelistust nagu naistel.

Võimul olevad mehed võtavad vastu seadusi, mis soosivad naisi. Alles 2010. aastal muudeti naiste pensioniiga võrdseks meestega ja jõustub see 2016. aastal.

Jääb veel koduvägivald. Ka siin ei ole asjad nii lihtsad. Pool sajandit kestnud uuringutega on selgunud, et mehed võivad koduvägivalla ohvriks langeda sama hästi kui naised.

Naine, kes asutas 1970. aastatel Inglismaal maailma esimese naiste varjupaiga, avastas, et umbes kaks kolmandikku naistest on sama vägivaldsed kui mehed, kelle eest nad põgenesid. Temast sai radikaalsete feministide vihkamiskampaania objekt ja see kampaania muutus nii ägedaks ja inetuks, et ta pidi Inglismaalt lahkuma.

Ma jõudsin siin ainult põgusalt puudutada üüratut teemat. Ma ei jõudnud isegi selleni, kuidas koheldakse Eesti mehi kohtuvaidlustes laste üle. See on teema, mis valmistab anglosfääri meestele kõige enam muret: tõsiasi, et mehed jäetakse ilma õigusest lapsi isegi näha.

Ma olen täiesti valmis vihasteks vastulöökideks, aga tahan kõigile vastulööjatele südamele panna, et te peaksite meeles, et ma ei taha sugugi väita, nagu me ei peaks hoolt kandma naiste huvide eest – ma tahan väita, et me peaksime hoolt kandma ka meeste huvide eest.